Iiobi raamat

Allikas: Vikipeedia
Vana testament

Iiobi raamat (ka Hiiobi raamat) ( heebrea keeles איוב – 'Yob' ) on üks Piibli Vana Testamendi tarkuseraamatutest. See on Piibli 18. raamat ja juudi piibli Tanakhi kolmanda põhiosa kolmas Ketuvim . Raamatu tekstižanrideks on proosa ja luule . Raamatut peetakse üldiselt üheks kõige raskemini tõlgendatavaks raamatuks Piiblis ja seetõttu on selle kohta palju erinevaid tõlgendusi. [1] Igatahes on seda üldiselt peetud muuhulgas nn kurjuse probleemiga tegelemiseks.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Raamatu autori osas valitseb suur erimeelsus. Talmudi traditsiooni kohaselt elas Iiob kas Aabrahami või Jaakobi ajal. Levi ben Lahma tegi ettepaneku, et Iiob elas Moosese ajal ja et Mooses kirjutas raamatu. Teised arvavad, et selle raamatu on kirjutanud Iiob ise või Elihu või Jesaja .

Tekstis sisalduvate viidete põhjal on oletatud, et raamat on kirjutatud kuningas Taaveti või kuningas Saalomoni ajal. Sellised märgid on raamatu meeleolu ja keele sarnasused psalmide ja vanasõnade raamatutega, "tarkuse" idee levimus ning raamatu kompositsiooni stiil ja iseloom. Enamik uurijaid dateerib raamatut siiski Babüloonia vangistuse aega, kuigi ainus raamatus mainitud valuuta kesita viitaks patriarhide ajale. [2]

Kaasaegsed eksegeetilised uurimused on jõudnud järeldusele, et kuigi raamat sisaldab selliseid viiteid iidsetele ideedele nagu "taevase nõukogu koosolek" ja isegi kui Hesekiel teadis juba Iiobi lugu, oleks raamat lõplikult praegusele kujule kujundatud alles 3. sajandil eKr. Legend Iiobist sai alguse Edomi maal.[viide?] Teadlased nõustuvad, et raamatu algus ja lõpp on kirjutatud selleks, et muuta keskne lugu proosavormiks, omamoodi "rahvajutuks". Alguses ja lõpus on Jumala nimi Jahve, mida kasutasid ka edomlased. Keskne lugu ise arvatakse olevat teisest allikast.

Sisu[muuda | muuda lähteteksti]

Iiobi raamatu ülesehitus on järgmine:

  1. Raamat algab proosalaadse proloogiga (Iiob 1–2).
  2. Vaidlus ja lahendamine poeetilises vormis (Iiob 3–42:3).
  3. Raamat lõpeb proosa stiilis järelsõnaga, milles öeldakse, et Iiob oli alandlik ja et Jumal andis talle kõike kaks korda rohkem tagasi (Iiob 42:–15).

Bosras elavale Seerale sünnib poeg nimega Iiob. Iiob saab Edomi kuningaks pärast kuningriigi esimese kuninga Bela surma. Iiobi raamatu peategelane – Iiob – on maa uusim elanik, edomi võimas kuningas , auastmelt teine. Iiobit mainitakse ka 1. Moosese raamatus [3] , Hesekieli raamatus ja Esimeses Ajaraamatus, kus on Iiobi tsitaadi moodi mainimine.

Kurat Iiobi kotis. William Blake, 1826–1827.

Iiobi raamatus on Iiob õiglane, laitmatu, jumalakartlik mees, kellel on seitse poega, kolm tütart, palju sulaseid ja suur karja. Ühel päeval tulid inglid Jumala ette kokku. Jumal juhib saatana, tema vastase tähelepanu sellele, kui laitmatu on Iiob. Saatan hakkab Iiobi pilkama, öeldes, et ta on õiglane ainult sellepärast, et tema elu on nii õnnistatud - kui temalt midagi ära võetakse, siis ta kindlasti kirub Jumalat näkku. Seega annab Jumal saatanale vabad käed teha Iiobiga, mida ta tahab, ainult Iiobi ennast ei tohi ta puudutada. Saatan laseb röövlidel ja kurjadel tappa Iiobi lapsed, sulased ja karja. Just siis lausus Iiob oma sageli tsiteeritud sõnad, mis kirjeldavad nii hästi tema õiglust:

„Alasti tulin ma oma ema ihust, alasti lähen ma sinna tagasi.

Issand on andnud ja Issand on võtnud,Issanda nimi olgu kiidetud!"[4]“

Hiljem juhib Jumal taas oma vastase tähelepanu Iiobi ustavusele. Saatan vastab, et ta on usklik, et on elus - kui temaga midagi juhtuks, siis ta kindlasti kiruks Jumalat. Seega annab Jumal saatanale loa teha Iiobiga, mida iganes ta tahab, kui ta ei võta tema elu. Saatan piinas Iiobi oma paistetustega. Ometi jäi Iiob truuks. Ta kirus oma sündi ja kurtis, kuid keeldus Jumalat kirumast, kuigi tema naine soovitas seda teha:

„Kas sa hoiad ikka veel oma vagadusest kinni? Nea Jumalat ja sure!"[5]“

Tragöödia tagajärjel tulevad Iiobi sõbrad ( Eliifas, Bildad, Soofar ja Elihu ) esitama Iiobile oma seisukohti selle kohta, miks see nii juhtus. Neil on kiiduväärt hulk hüpoteese, mida Iiobile pakkuda, sealhulgas Iiobi salajased patud, mille eest on karistus. Iiob kaitseb ennast, kaebab, et ta on kannatanud kurja, ja kutsub Jumalat vastutusele, sest tema sõbrad räägivad Jumala eest. Ta neab oma sündi mitu korda, kuid mitte kordagi ei nea ta Jumalat. Sõbrad väidavad muu hulgas, et kõigest hoolimata oli Iiob elanud jumalata ja väärinud oma saatust ning et kannatused olid Jumala viis inimese kasvatamiseks. Iiob on sõprade sõnadest ärritunud ning peab neid mõnitavateks ja ebaausateks, rõhutades näiteks, et paljud täiesti jumalakartmatud mehed elavad palju õnnelikumalt kui Iiob.

Lõpuks sekkub vestlusesse Jumal ise, kes räägib oma väest, loomistööst ja maailma hoidmisest ning näitab, et tema määrab õige ja vale. Poeetilises osas esinevad teiste seas Leviathan ja Behemoth . Iiob alandab end ja Jumal võtab Iiobi vastu, kuid mõistab hukka tema sõbrad Elifasi, Bildadi ja Soofari, kes on Jumalat valesti kujutanud, ning käsib neil anda ohvriande. Jumal taastab Iiobi õnne ja ta saab kaks korda rohkem kui varem – välja arvatud sama palju lapsi, seitse poega ja kolm tütart.

Tõlgendused[muuda | muuda lähteteksti]

Iiobi raamatu rull.

Iiobi raamatu algse eesmärgi osas puudub üksmeel. Talmudi traditsioonis peetakse Iiobi lugu allegooriliseks. Mõned on isegi oletanud, et raamat oli mõeldud satiirina usu puritaansemate tõlgenduste vastu. [6]

Mõnede tõlgendajate arvates on Iiobi raamat klassikaline näide Jumala ja kurjuse olemasolu lepitamise kohta, s.o katse lahendada niinimetatud teoditsia ehk kurjuse probleemi. Teisest küljest, mõnede arvates toimib Iiobi raamat nii üleskutsena õigusele, küünilise pilguga õiguse olemusele kui ka vastusena kurjuse probleemile. Mõned usuvad, et raamat õpetab, et kurjus (kehastatakse Saatana ) eksisteerib Jumala loal ja saab tegutseda ainult Jumala seatud piirides. Keegi teine peab Iiobi raamatut eelajaloolise maailma kirjelduseks. On ka neid, kes peavad seda kõike tõeks  .

Iiobi raamat segab erinevaid tekstižanre. Seda peetakse heebrea kirjanduse pärliks ja inglise luuletaja Alfred Tennyson pidas Iiobi raamatut suurimaks inimkonnale teadaolevaks poeetiliseks teoseks. Teiste teadlaste seas, kes teose kunstilist väärtust kiitsid, on Robert Lowth, Johann Gottfried von Herder, Ernest Renan, Alexander von Humboldt ja Henrik Schück . Iiobi raamat on mõjutanud Dante Alighieri, John Miltoni, Klopstocki ja Goethe teoseid . [7]

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kailo, Uriel (1971). Job, sinä ja minä. Kirjaneliö, Helsinki.
  • Yancey, Philip (2001). "Job – valoa pimeydessä". Raamattu jota Jeesus luki. Jyväskylä: Aika Oy.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Kähkönen, Sakari (2005). Jobin kirjan tarkoitus. Helsinki: Uusi Tie. Lk 10. ISSN 951-619-428-1 ISBN 951-619-428-1. {{cite book}}: kontrolli parameetri |issn= väärtust (juhend)
  2. ↑ Peltola, Olavi. "Job". Löytöretki Vanhaan testamenttiin.
  3. ↑ Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega jalka on ilma tekstita.
  4. ↑ {Mall:Pühakiri
  5. ↑ {Mall:Piibli koht
  6. ↑ Pursiainen, Terho: Jumala, Helsinki: Kirjapaja, 2004
  7. ↑ Kailo, Uriel (1971). Job, sinä ja minä – kärsimyksen ongelma Jobin kirjan ja nykyhetken valossa. Helsinki: Kirjaneliö. Lk 13–14.

Tekst[muuda | muuda lähteteksti]

  • Iiobi raamat. piibel.net
  • Raamattu . Soome Evangeelne Luterlik Kirik.
  • Iiobi raamat . Soome tõlked (1992, 1933 ja 1776), mitmed teised tõlked ja heebrea algtekst (Biblia Hebraica). Uskonkirjat.net.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Hontheim, Joseph: Job Catholic Encyclopedia. 1911. New York: Robert Appleton Company. (englanniksi)
  • Koskenniemi, Erkki: Onko opetettava ymmärrystä Jumalalle? SLEY:n raamattuluennot.
  • Nicholson, Roy & Nicholson, Sue (toim.): Job Old Testament Gateway. (englanniksi)
  • Seligsohn, M. et al.: The Book of Job. Jewish Encyclopedia. 1906. (englanniksi)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

 Iiobi raamat – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Iiobi_raamat&oldid=6490970"