Sotsiaalriik

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Sotsiaalriigi tunnuseks on riigibürokraatia ülemvõim ja selle mõistega märgitakse sellist ühiskonnakorralduse vormi, milles ühiskondlikku arengut suunavad seadusloome kaudu täitevvõimu teostavad elukutselised ja/või ametisse valitud poliitilised ametnikud, kes kõik saavad oma töötasu maksumaksjate poolt tasutud tuludest.

Sotsiaalriik tahab taastada ühiskonna jätkusuutlikkust ja mahendada vastuolusid, mis on tekkinud rikkuse ebavõrdsest jagunemisest. Kuna sotsiaalriik on olemuslikult ilmalik, siis peab ta asendama domineeriva religiooni pühakirjast tulenevad käitumisreeglid õiguskorda sätestavate seadustega, mis rõhutavad universaalseid inimõigusi, igaühe õigust toimetulekule ning väärtustavad võrdsust. Kuna need globaalsed põhimõtted on vastuolus territoriaalriigi rahvusliku olemusega, siis põhjustab see ideoloogilisi konflikte ning pakub võimalusi uute sõdade alustamiseks ja õigustusi föderatiivse riigikorralduse tsentraliseerituga asendamiseks.

Sotsiaalriigi tekkepõhjused[muuda | muuda lähteteksti]

Ebaõiglust kinnistav ühiskonnakorraldus, mis võib tuleneda feodalistlikust majandusmudelist või ahnuse poolt manipuleeritud turumajandusest, võtab inimestelt nende vabaduse aluseks oleva eraomandi. Kui koduta ja sissetulekuta jäänud inimestelt on võetud kõik iseseisva toimetuleku võimalused ning valitsev religioon või ilmalikud seadused keelavad eutanaasia ja suitsiidi, siis ei jää inimestel üle muud, kui minna vargile. Ja kui me tunnustame iga inimese loomulikku õigust elule, siis tähendab see, et inimesel on legaalne õigus minna vargile ja võtta ise enesele see, mis tagab tema ellujäämise.

Sotsiaalriik tekib modernse riigi kriisist, olukorras kus kogu rikkus ja tuluvood on koondunud väikese grupi inimeste kätte ning elanikkond ei lepi enam oma viletsa elukorralduse või üle pea kasvanud võlakohustustega. Revolutsioonilises olukorras ei suuda ühiskonda valitsev eliit (2-3%) ja ebaõiglast majanduskorraldust kindlustav sõjavägi (kuni 10%) enam masse ohjeldada. Kui võimukandjad ei ole valmis korraldama veresauna ning kapitali omanikud tahavad säilitada oma tuluvooge, siis peavad nad pakkuma elanikkonna põhimassile tehingut, millega valitsejad lubavad kindlustada oma riigi kodanike igapäevase toimetuleku ja kasvava heaolu ning inimesed peavad alistuma riiki valitsevatele institutsioonidele. Nii tekib olukord, kus kodanikel on õigused ja ametnikel on kohustused. Varem riiki valitsenud eliit tõmbub aga „kardinate taha“ ning jätkab senist tegevus varjatumalt ja mõõdukamas mastaabis.

Seda protsessi kirjeldab hästi Hans Hattenhauer raamatus „Euroopa õigusajalugu“:

19. sajandi keskel toimunud revolutsioonid puhkesid sotsiaalse viletsuse tõttu. Inim­põlve jagu hiljem sai sotsiaalküsimusest riigiõigusliku tasemega poliitiline probleem. Sotsialism oli muutunud poliitiliseks jõuks. Sotsiaalpoliitikast sai riigi möödapääsmatu ülesanne. Sajandi viimasel kolmandikul oli juba kõikjal proletaarlaste parteisid, kes ähvardades ja nõudes tekitasid revolutsioonihirmu ja püüdsid liberaalidelt äsjasaadud võimu käest kiskuda. Sealjuures ei olnud sotsialistid sisemiselt sugugi üksmeelsed. Nende ideoloogia toitus mitmesugustest allikatest ja nad pakkusid väga mitmekesiseid tulevikuvisioone. Sellest võitlusest näis võitjana väljuvat Marxi-Engelsi rahvusvaheline, materialistlik ja ateistlik sotsialism. Valitsused teadsid, et Manchesteri-tüüpi kapitalismiga ei jõua kaugele ning et tööjõud on vabaturu mängu jaoks liialt väärtuslik kaup.[1]

Kuid lisaks eksistentsiaalsele ohule nägid valitsevad ringkonnad ka võimalusi. Ilmnes, et globaliseeruva turumajandusega keskkonnas olid edukamad need modernsed riigid, kelle töötajaskond on tervem, haritum ja ning motiveeritum. Konkurentsivõimet hoida tahtev riik ei saanud endale enam lubada varakapitalistlikku röövmajandust (kasiinokapitalismi), sest haige ja harimatu rahvas tähendas vaid kulusid. Erisused tekkisid aga suhtumises eraomandisse. Kui kommunistid nõudsid kapitali riigistamist ja tarbimise võrdsustamist plaanimajanduse kaudu, siis sotsialistid tahtsid säilitada erahuvi ning modernsele riigile omast stiimulit teenida tulu, võtta võlgu ja tarbida kaupu.

Sotsiaalriigi poliitikad ja ideoloogiad[muuda | muuda lähteteksti]

Üldistatult tähendab sotsiaalriik ühiskonnakorraldust, milles kodanikel on õigused ja valitsejatel kohustused, s.t valitsejad annavad lubaduse, et riik tagab igale inimesele toimetuleku võimalused ja kodanikud kohustuvad selle eest alistuma ja täitma kuulekalt kõiki seadustega kehtestatud nõudeid. Sotsiaalriigi vorm sõltub sellest sellest, millist võrdsus astet ja vormi selles taotletakse ning milliseid meetmeid selleks rakendatakse.

Sotsiaalriigi poliitikad ja bürokratismi ideoloogiad

Kõige äärmuslikum egalitaarne poliitika, mis taotleb täielikku võrdsust mingist ideoloogiast lähtudes, sellest tagasihoidlikum on hoolekande poliitika, mis piirab enesega mitte toimetulevate inimeste vabadusi ning kõige suuremaid vabadusi pakkuv heaolupoliitka, mis jätab inimestele kõige suuremad vabadused. Võrdsuse suurendamiseks võib rakendada fiskaalpoliitikat, õiguspoliitikat ning kõige äärmuslikuma vahendina ka sunnipoliitikat. Sellest alusest lähtudes võib paigutada erinevad ideoloogiad maatriksisse, nagu ilmneb kõrvalolevalt kaheteljeliselt (vabadus:võrdsus) sotsiaalse korra skeemilt.[2]

Sotsiaalriigid on esialgu reeglina edukad, sest nad lahendavad ühiskonda lõhestavad probleemid ja maandavad nendest tulenevad vastuolud. Kuid kuna see edu põhineb varem kontsentreerunud rikkuste riigistamisel ning tuluvoogude ümberjagamisel, siis tekitab see uusi probleeme ja vastuolusid. Kui inimestelt võetakse erahuvi ja kasu saamisest tekkivad emotsioonid, siis kaob koos sellega ka valmidus võtta midagi ette oma igapäevaste probleemide lahendamiseks. Samal ajal kasvavad üha passiivsemaks muutuvate inimeste nõudmised, s.t nad nõuavad üha uusi tasuta teenuseid ja rahalisi väljamakseid haigetele, töötutele, pensionäridele, lastega peredele jne.

Sotsiaalriigi kriisi põhjused[muuda | muuda lähteteksti]

Sotsiaalriik põhineb seadustel, nende täitmist kontrollivad järelevalveasutused ning seaduserikkujaid karistatakse kinnipidamisasutusse suunamisega. Seetõttu on sotsiaalriik juristide paradiis ning kuritegevusest saab majanduslikult kõige tasuvam tegevus, sest kui kuritegu õnnestub saab inimene rikkaks ning kui ebaõnnestub, siis saab ta kõigi mugavustega tasuta ülalpidamise, tõsi piiratud liikumisvabadusega. Ühesõnaga: kulude kasv, mis johtub üha kasvavast ametnike armeest, tasuta teenustest ja väljamakstavast toetusrahast, suurendab jätkuvalt riigieelarve kulusid, sel ajal kui maksudest laekuvad tulud vähenevad. Ja maksutulud vähenevad, sest üha kasvav maksukoormus ja karmistuvad seadused võtavad viimastelt ettevõtlikelt inimestel soovi, midagi olukorra parandamiseks ette võtta.

Majanduslikku kriisi süvendab veelgi vaimne kriis, sest tsentraliseeritud ja hierahiliselt juhitud riik ning üleüldine standardiseerimine (eriti haridussüsteemis) tapab vaba mõtte ning soovi, omandada uusi teadmisi ja olla originaalne. Kui inimene kuulub veel ametnike poolt määratud toiduahelasse ja iga tema samm on nende poolt ette kirjutatud, siis tähendab see nii loovuse kui ka tehnoloogilise arengu lõppemist.

Sotsiaalriigi kriis saabub siis, kui ta kaotab oma positsiooni globaalses riikidevahelises konkurentsis ning ei suuda enam koguda riigieelarve kulude katteks vahendeid. Rahvas, kes on harjunud kõike tasuta saama (tsirkus ja leiba!), hakkab mässama, kukutab valitsuse ja hävitab tema poolt loodud riigikorralduse. Edasised protsessid sõltuvad rahva arengutasemest: harimatu rahvas püüab lahendada oma igapäevase toimetuleku probleeme, jaguneb gruppideks või hõimudeks ning alustab võitlust järelejäänud ressursside pärast. Nii algab kodusõda, mis kasvab totaalseks, kui välisriigid hakkavad enesele sobivaid rühmitusi toetama relvade jm vajalike vahenditega. Kui aga ühiskonnas on piisav arv isiksusliku arengutaseme saavutanud inimesi ja neil on piisav mõjuvõim teistele, siis jääb võimalus liikuda edasi kodanikuühiskonda.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Hattenhauer, Hans (2007). Euroopa õigusajalugu. Tartu: Juura. Lk 687. 
  2. Tammert, Paul (2018). Millist riiki?. Tallinn: Aimwell. Lk 19-20.