Safrankrookus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Safrankrookus (Crocus sativus) õitseb sügisel.

Safrankrookus (Crocus sativus) on üks krookuste perekonna esindajatest võhumõõgaliste (Iridaceae) sugukonnast. Safrankrookus on kultuurtaim, mille metsikuks eellaseks peetakse Kreetalt pärit ateena krookust (Crocus cartwrightianus). Safrankrookus on tuntud selle poolest, et õite niitjatest emakasuudmetest toodetakse safranit. Safrani nimetus tuleneb heebreakeelsest sõnast sahafaran, mis tähendab niiti. [1]

Botaanilised tunnused[muuda | muuda lähteteksti]

Safrankrookus kasvab 20–30 cm kõrguseks. Tema mugulsibulad on kerajad ja põhjast lamedad, läbimõõduga keskmiselt 5 cm. Mugulast arenevad 5–11 läbipaistvat katafülli, mis kaitsevad arenevaid lehti. Lehed on mõõgakujulised ning ka neid on taimel 5–11. Need võivad kasvada kuni 40 cm pikkuseks. Ühest taimest võib areneda 1–4 suurt lehterjat õit. Kroonlehtede värvus varieerub helelillast tumelillani ning on kaetud valgete soontega. Õiepõhjast saab alguse emakakael, mis on 25–30 mm pikk ning haruneb kolmeks. Iga haru otsas on erepunane niitjas emakasuue. Õiest arenevaks viljaks on kupar. [2]

Levikuala ja ökoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Safrankrookuse metsiku eellase ateena krookuse looduslik levikuala on idapoolsest Vahemere piirkonnast Lääne-Aasiani, kus valitsevad külmad talved ning soojad ja vihmased suved. Taim suudab taluda kuni -10°C külma ning ajutist lumikatet. [2].

Kasvupinnas[muuda | muuda lähteteksti]

Safrankrookus vajab kasvamiseks kerget mulda. Taim võib hävida raskest lõimisest või liigniiskusest tingitud hapnikuvaegusest. Kõige lopsakamaks kasvavad taimed toitaineterikkas suure lubjasisaldusega mullas. [2].

Paljunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Paljunemine toimub ainult vegetatiivselt ja inimese kaasabiga. Uued taimed arenevad mugulsibulate külgmistest harudest. Maa-alused osad tuleb iga viie aasta tagant üles kaevata ning ümber istutada. Safrankrookus ei levi seemnete abil, kuna on steriilne. See on tingitud taime triploidsusest – liigiomane geneetiline materjal on esindatud kolme homoloogse kromosoomikomplektina. Safrankrookuse võimetus ise paljuneda toetab hüpoteesi, mille kohaselt pärineb safrankrookus ateena krookusest, olles sellest aretatud mutant.[1]

Safran[muuda | muuda lähteteksti]

Safrani kõrge hind on tingitud sellest, et põllumajanduslik tootmine on keeruline ning aeganõudev käsitsitöö, mis põhineb farmerite iidsetel traditsioonidel. Saak koristatakse paari nädala jooksul päikesetõusul, kui õied on avanenud. Vürtsi saamiseks kasutatakse kogu taimest ära vaid kolm emakasuuet. Eraldatud emakasuudmed kuivatatakse 15 minuti jooksul 45–50 kraadi juures.[1] Ühe kilogrammi safrani saamiseks läheb vaja 80 000–150 000 õit.

Kuivatatud safran koosneb 12% veest, 65% süsivesikutest, 6% rasvast ja 11% proteiinist. Safranis on esindatud paljud vitamiinid ja mineraalid, selles leidub hulgaliselt eeterlikke õlisid. Puhas safran on kibevürtsika maitsega ja iseloomuliku lõhnaga. Safrani mõru maitse tuleneb erinevatest eeterlikest õlidest ning keemilisest ühendist nimega pikrokrotsiin. Safrani kuldkollane värvus pärineb pigmendist krotsiin. Tema lõhn tuleneb pikrokrotsiini laguproduktist safranaalist.[1]

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi safran on peamiselt tuntud maitseainena, kasutatakse seda laialdaselt ka farmaatsiatööstuses. Juba 3. sajandil eKr kirjutatud Hiina meditsiini teoses "Shennong's Great Herbal" omistatakse safranile raviomadusi 252 erineva haiguse ravimiseks.[3] Katku levik 14. sajandil põhjustas suure nõudluse safranil baseeruvate ravimite järele.[4] 21. sajandil tehtud uuringutes on avastatud veel paljusid safrani omadusi, mida saab inimkonna hüvanguks meditsiinis ära kasutada. Selle kasutamine leevendab raskekujulise depressiooni sümptomeid.[5] Kuid tarvitamisel üle kahe grammi päevas võib safran põhjustada narkootilist efekti ning on mürgine. Safrani kasutamine suuremates kogustes võib põhjustada esimestel raseduse kuudel lootekahjustusi ning põhjustab emaka kokkutõmbeid, mis võib viia raseduse katkemiseni. Safranit kasutatakse abordi tegemisel. Toorainena kasutatakse safranit ka kosmeetika- ja parfümeeriatööstuses ning värvainete tootmisel tekstiili jaoks.[6]

Muud kasutusalad[muuda | muuda lähteteksti]

Safrani tootmiseks kasutatakse väga väikest osa taimest ja järelejäävat osa on palju. Ühelt hektarilt põllumajanduslikult kasvatatavatest safrankrookustest jääb alles umbes 1,5 tonni lehtede kuivmassi. Lehtede peamiseks puuduseks loomasöödana kasutamisel on madal proteiini ja mineraalainete sisaldus. Loomasöödana kasutamisel tõstetakse taimeosade toiteväärtust lisanditega.[1]

Majanduslik tähtsus[muuda | muuda lähteteksti]

Safran on väärtusliku toorainena väga oluliseks ekspordiartikliks Iraani jaoks. Iraan on maailma suurim safranitootja, kus 2017. aasta seisuga toodetakse 90% kogu maailma safranist. Maitseaine tootmine on seal oluliseks majandusharuks, pakkudes igal aastal tööd 65 000 inimesele. Teised safrani suurtootjad on Hispaania, India, Kreeka, Azerbaidžan, Maroko ja Itaalia. Aastas toodetakse maailmas ligi 200 tonni safranit.[1]

Kasvatamine Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Krookuste perekonda kuulub 85 liiki, millest enamus on külmakartlikud. Safrankrookus kasvab sobivates tingimustes jõudsalt ka Eestis. Selleks tuleb taim istutada rohke päikesevalgusega kohta. Tema mugulsibulad istutatakse umbes 10 cm sügavusele toitainerikkasse mulda. Kasvu soodustamiseks väetatakse taime sügiseti kaaliumkloriidiga. Ta vajab stabiilseid niiskustingimusi nii kevadel kui sügisel. Iga kolme kuni viie aasta tagant tuleb taim ümber istutada. Safrankrookus õitseb sügisel – septembris ja oktoobris. Külmema kliima puhul soodustab taimede edukat talvitumist kinnikatmine.[2]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Algselt saadi safranit metsikult kasvavalt liigilt ateena krookus (Crocus cartwrightianus). See liik on tuntud oma haruldaselt pikkade emakasuudmete poolest, mille tõttu oli just tema kasulik sordiaretuseks. Oletatavateks eellasteks peetakse ateena krookuse kõrval ka liike Crocus thomassi ja Crocus pallasii.[1]

Esimesed kirjalikud allikad safrani kasutamise kohta pärinevad Z̄āgrose ja Alvandi mägede piirkonnast Iraanis. Ühed vanimad leitud allikad on kirja pandud kreeka ajaloolase Polieni poolt. Tema kroonikatest on säilinud põhjalik ülevaade safrani kasutamise kohta Pärsia dünastiates. Maitseaine populaarsust sellel ajal tõendab see, et Achaemeiani dünastia köögis kasutati iga päev 1 kg safranit.[1]

Põhja-Euroopasse jõudis maitseaine Rooma keisririigi ajal, mil roomlaste kultuur levis üle Euroopa.[7]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Kafi, M.; Koocheki, A.; Rashed, M. H.; Nassiri, M., eds. (2006). Saffron (Crocus sativus) Production and Processing (1st ed.). Science Publishers. ISBN 978-1-57808-427-2.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Deo, B. (2003), "Growing Saffron—The World's Most Expensive Spice" (PDF), Crop and Food Research, New Zealand Institute for Crop and Food Research (20), archived from the original (PDF) on 27 December 2005, retrieved 10 January 2006
  3. Hayes, A. W. (2001), Principles and Methods of Toxicology (4th ed.), Taylor and Francis, ISBN 978-1-56032-814-8
  4. Willard, P. (2002), Secrets of Saffron: The Vagabond Life of the World's Most Seductive Spice, Beacon Press, ISBN 978-0-8070-5009-5
  5. Hausenblas HA; Saha D; Dubyak PJ; Anton SD (November 2013). "Saffron (Crocus sativus L.) and major depressive disorder: a meta-analysis of randomized clinical trials". Journal of Integrative Medicine. 11 (6): 377–83. doi:10.3736/jintegrmed2013056. PMC 4643654 Freely accessible. PMID 24299602.
  6. Katzer, G. (2010). "Saffron (Crocus sativus L.)". Gernot Katzer's Spice Pages. Retrieved 1 December 2012.
  7. Pliny, Natural History 19.39; Seo, "Food and Drink, Roman," in The Oxford Encyclopedia of Ancient Greece and Rome, p. 199–200.