Põrgupiigad
Põrgupiigad on müütilised tegelased rahvuseeposes "Kalevipoeg".
Neid on mainitud eepose kolmeteistkümnendas loos (Rännak laudadega. Teekond allmaailma. Põrgupiigad.).
Peale seda kui Kalevipoeg on lauakoorma ära toonud, jõuab ta koopasse, kus kolm meest keedavad katlas leent. Selgub, et nad on põrgukokad ja valmistavad oma peremehele Sarvikule einet. Kalevipoeg küsib teejuhatust ja läheb Sarvikut otsima. Ta jõuab raudukseni, millest läbi ei saa. Ukse tagant õpetab üks neidis teda, kuidas ust avada - uksepiida kõrval on kaks toobrit, ühes piimvalge, teises jälle must tõrvakarva märjuke. Käsi tuleb musta nõidusveega toobrisse kasta. Peale õpetust purustab Kalevipoeg ühe hoobiga ukse. Seejärel kohtabki ta esimest põrgupiigat, kes soovitab tal võtta Sarviku vara, millel on võluvõime - mõõk, pajuvits ja vana küünelaastudest tehtud kübar. Siis kutsub neid kohale ka oma õed:
- Palus tuppa teise piiga,
- Kes see kulda küürimassa,
- Hõbedada haljastamas,
- Kutsus õe kolmandama,
- Kes see käinud hanekarjas
- Lestajalgu lepitamas.
Kalevipoeg tõotab piigadele allilmast pääsemist ja maa peal saabuvat paremat põlve.[1]
Tegevad on põrgupiigad ka neljateistkümnendas loos (Allmaailma vaatlus. Esimene võitlus Sarvikuga. Lahkumine.).
Põrgu vanaeit pannakse kööki kinni ja piigad tutvustavad Kalevipojale Sarviku valdusi ja eluruume - raudtuba, vasktuba, hõbedast tuba, kullast tuba ja teisi tubasid, kuna Sarvikut kodus ei ole. Laialdaste valitsetavate valdade pärast pidavat Sarvik sageli salamahti kaugel rändamas käima, ilma et piigad ise teaksid, kuhu ta läinud või kust ta tulnud. Ühtlasi kurdavad põrgupiigad oma kurba saatust:
- Meie, õed õnnetumad,
- Kaunid neitsid kolmekesi
- Langesime lapsepõlves
- Õnnetuse tuulehoolla,
- Viletsuse vihmasaolla
- Pärisorjaks Sarvikulle.[2]
Sarviku tagasitulek sünnitab sedamaid võitluse, kus mehed lähevad teineteisega rammu katsuma, kumb kumma üle viimaks võimust saab. Peale esimest võidukat jõukatsumist Sarvikuga, tõstab Kalevipoeg varandusekotid õlale, piigad kolmekesi kottide otsa ja toimetab siis end - teekäigu lühendamiseks - soovikübara abiga koopasuhu, kuhu tulles lauakoorem maha jäi.
Põrgupiigade edasisest saatusest on juttu viiesteistkümnendas loos (Tagaajajad. Raudoja nõianeitsi. Olevipoeg ja linnaehitus. Põrgupiigade saatus.). Piigad lähevad mehele Kalevipoja sõpradele:
- Alevite armas poega
- Kosis kohe kolmandama
- Neitsi noore enda naiseks...
- Sulevipoeg, sugulane,
- Valitses vanema piiga
- Õhtuõnneks enesele...
- Olevipoeg, hoonetarka,
- Kosind hiljem kolmandama
- Kasvandiku kodukanaks.[3]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]