Molière

Molière [molj'eer] (kodanikunimega Jean-Baptiste Poquelin [ža(n)-bat'ist pokl'ä(n)]; ristimispäev 15. jaanuar 1622 Pariis, Prantsusmaa – 17. veebruar 1673 Pariis) oli prantsuse näitekirjanik, lavastaja ja näitleja.

Elulugu

Molière oli Pariisi kodanlaste järeltulija. Ta õppis viis aastat jesuiitide kolleegiumis, seejärel läks kolleegiumi, kus tegi tutvust teatriga. Hiljem õppis õigusteadust, kuid katkestas õpingud. Ta omandas hea humanitaarhariduse.

1643. aastal asutas ta oma näitetrupi, kuid truppi ei saatnud edu ja Molière pandi võlavanglasse. Sealt vabanedes astus ta ühte Lõuna-Prantsusmaale siirduvasse rändtruppi. Trupis veedetud aastad laiendasid ta silmaringi ning temast sai peagi trupi esinäitleja. Molière hakkas näidendeid kirjutama, lisaks töötas ümber itaalia farsse. Tema esimene näidend "Arutelu" jõudis lavale 1653. aastal.^[viide?]

Looming

17. sajandil tegutsenud näitekirjaniku loomingut lavastatakse teatrites üle maailma tänapäevani ning selle mõju on ulatunud peaaegu kõikidesse Euroopa teatritesse ning ka Aasia ja Aafrika maadesse. Molière'i loomingusse kuulub 33 komöödiat, eessõnad, pühendused, palvekirjad ja luuletused. ^[1]

Mõjutused

Molière puutus juba väiksest saati kokku nii Pariisi tänavaelu, rahvalike laadajantide, õukonnateatri kui ka akadeemilise kooliharidusega. Teda on nimetatud nii kirjandusliku kui rahvaliku Pariisi noormeheks. Molière'i loomingut mõjutas ka ühiskondlikult peavooluks olev klassitsism, kus ülevaks peeti mõistust ja ratsionaalset mõtlemist. Molière'i võib pidada toonase aja paljastava-satiirilise suuna esindajaks. Ta käsitles oma loomingus erinevaid ühiskonnakihte, probleeme ja valupunkte. ^[2]

Loominguks ammutas Molière ainest nii rahvateatrist, rahvajuttudest kui ka antiikteostest. ^[3] Suur mõju oli ka commedia dell'arte'il ehk Itaalia maskikomöödial, mille karaktereid ehk maske ja süžeesid ta oma loomingus kasutas. Näiteks Hispaania kapteni, rikka vanamehe, armastajate ja doktori tegelaskuju. ^[4]

Loomingu algus

Esimesed katsed kirjutada draamakirjandust tegi Molière 1650. aastate alguses, kuid sel ajal ei saavutanud veel näitekirjanikule omane satiir täit hiilgust. ^[2] Tema esimesed teosed olid rahvalikud farsid, mida ei trükitud ning pole neid säilinud. Esimesed iseseisvad komöödiad kirjutas Molière ajal, mil tema trupp oli tegutsemas rändteatrina. Molière asus kirjutama, kuna trupil oli tekkinud repertuaaripuudus. 24. oktoobril 1658 sai trupist ametlikult kuninga venna näitetrupp, mis tähendas rändteatriaja lõppu ja kindlat mängukohta, mille tulemusel hakkas trupp lavale tooma järjest enam Molière'i loomingut. ^[3]

Teosed

Molière'i loomingusse kuulub 33 komöödiat, mis on kirjutatud nii proosakõnes kui ka aleksandriinis ehk värsskõnes. ^[5]

Näidendid

"Naeruväärsed eputised" (1659)
"Meeste kool "
"Naiste kool"
"Don Juan" (1665)
"Ihnus" (1668)
"Õpetatud naised"
"Ebahaige" (1673)
"Tartuffe" (1664)
"Misantroop"
"Arst vastu tahtmist"
"Kodanlasest aadlimees" (1670)
"Arutu" (1653)
"Scapini kelmused"

Teoseid eesti keeles

"Misantroop ja Ebahaige". Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1936. "Misantroobi" tõlkinud Ants Oras, "Ebahaige" Aleksander Aspel; järelsõna: Ants Oras. Sari "Maailmakirjandus", Eesti Kirjanduse Seltsi ilukirjanduse tõlkeseeria, 5/1936.
"Misantroop: komöödia 5 vaatuses". Prantsuse keelest tõlkinud ja järelsõna: August Sang. Kaas: Viive Tolli, Heino Kersna. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1961, 104 lk.
"Näidendid". Prantsuse keelest tõlkinud ja eessõna "Molière ja aeg": Ott Ojamaa. Tallinn: Eesti Raamat, 1974, 840 lk. (Sisukord: "Naeruväärsed eputised"; "Naiste kool"; ""Naiste kooli" kriitika"; "Versailles' improvisatsioon"; "Scapini kelmused"; "Tartuffe"; "Don Juan"; "Misantroop"; "Ihnus"; "Õpetatud naised"; "Ebahaige".)
"Kodanlasest aadlimees. Arst vastu tahtmist". Tõlkinud Lauri Leesi, Tatjana Hallap. Tallinn: Perioodika, 1992.
"Näidendid". Tõlkinud August Sang, Ott Ojamaa. Raamatus on ka saatesõnad: Kaia Sisask, "Prantsuse klassitsistlik kirjandus"; Ott Ojamaa, "Molière ja aeg". Sari "Valik väärtkirjandust". Toimetanud Eda Kauksi, Maire Aher; sarja kujundanud Anne Linnamägi. Tallinn: Avita, 2001, 325 lk

Viited

↑ Ojamaa, Ott. 1974. Molière ja Aeg. Eesti Raamat.
↑ ^2,0 ^2,1 Muravjova, Natalja Ignatjevna, Turajev, Sergei Vassiljevitš. 1956. Lääne-Euroopa kirjandus: Shakespeare, Molière, Goethe, Byron, Balzac: õpik keskkoolile. Tallinn. Eesti Riiklik Kirjastus.
↑ ^3,0 ^3,1 Aspel, Aleksander. 1935. Molière'i elu ja looming. Tartu.
↑ Gaines, James F. 2002. Molière Encyclopedia. London. Westport, Connecticut. Greenwood Press.
↑ Merilai, Arne. 2003. Poeetika gümnaasiumi õpik. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Kirjandus

Gustav Suits, "Molière ja meie" – Looming 1924, nr. 2, 4, 6 ja 1925, nr. 6; uustrükk – G. Suits, "Vabaduse väraval", Ilmamaa, Tartu 2002, lk. 294–329
Aleksander Aspel, "Molière'i elu ja looming". K/Ü Loodus, Tartu 1935
Franz Schiller, "Lääne-Euroopa uue aja kirjandusajalugu", I köide, RK "Teaduslik Kirjandus" Tartu 1941, lk 24–29
Mihhail Bulgakov, "Härra de Molière'i elu". Tõlkinud Arthur Gross ja Ott Ojamaa. Eesti Raamat, Tallinn 1978
Olev Remsu "Filmidraamatehnika", peatükk "Shakespeare ja Molière", Tartu Ülikooli Kirjastus, 2016.
Kaarina Rein, "Kas arsti üle tohib naerda? Arstid ja meditsiinikeel Molière᾽i komöödiates" – Akadeemia 2022, nr 1 (394), lk 3–33

Välislingid

Vapp

[1] Ojamaa, Ott. 1974. Molière ja Aeg. Eesti Raamat.

[Muravjova,_Natalja_Ignatjevna_1956-2] 2,0 ^2,1 Muravjova, Natalja Ignatjevna, Turajev, Sergei Vassiljevitš. 1956. Lääne-Euroopa kirjandus: Shakespeare, Molière, Goethe, Byron, Balzac: õpik keskkoolile. Tallinn. Eesti Riiklik Kirjastus.

[Aspel,_Aleksander_1935-3] 3,0 ^3,1 Aspel, Aleksander. 1935. Molière'i elu ja looming. Tartu.

[4] Gaines, James F. 2002. Molière Encyclopedia. London. Westport, Connecticut. Greenwood Press.

[5] Merilai, Arne. 2003. Poeetika gümnaasiumi õpik. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]