Maurice Denis

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Maurice Denis
115 Maurice Denis Portrait de l'artiste à l'âge de 18 ans.jpg
Autportree (1889)
Sünninimi Maurice Denis
Sünniaeg 25. november 1870
Sünnikoht Granville, Prantsusmaa
Surmaaeg 13. november 1943
Surmakoht Pariis, Prantsusmaa
Rahvus prantslane
Tegevusala maalikunstnik, kunstiteoreetik
Kunsti õppinud École des Beaux-Arts,
Académie Julian
Kunstivool sümbolism, juugend
Mõjutatud Fra Angelico,
Paul Gauguin

Maurice Denis (prantsuse [dəni]) (25. november 1870 Granville, Prantsusmaa13. november 1943 Pariis, Prantsusmaa) oli prantsuse maalikunstnik ja kunstiteoreetik, kelle loomeaeg jääb impressionismi ja modernismi siirdeaega.

Denis oli 18. sajandi lõpus loodud Nabiide rühmituse (Les Nabis) asutajaliige,[1] jätkas siis sümbolistlikus liikumises ning seejärel uusklassitsismis. Oma teoreetiliste töödega panustas ta kubismi, fovismi ja abstraktsionismi sündi.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Maurice Denis sündis 25. novembril 1870 Loode-Prantsusmaal Manche’i departemangus asuvas rannikulinnas Granville’is pere ainukese lapsena. Ta isa Constant Eugène Denis töötas raudtee valdkonnas juhina ja ema Hortense Aglaé Adde oli kübarsepp.[2]. Denis veetis enamiku oma elust Pariisist paarkümmend kilomeetrit läänes asuvas eeslinnas Saint-Germain-en-Layes. Keskhariduse omandas ta Pariisi mainekas koolis Lycée Condorcet’s, kus tutvus ka tulevaste kunstnike Édouard Vuillardi ja Ker-Xavier Rousseliga.[1]

Denis huvitus kunstist juba lapsena. 1888. aastal astus ta Académie Juliani, kus sai tuttavaks Paul Sérusier’, Pierre Bonnardi ja Paul-Élie Ransoniga. Nad moodustasid peagi rühmituse, mida hakkasid kutsuma Nabiideks (Les Nabis).[1] Selle liidriks sai Sérusier, vaimseks isaks Paul Gauguin ja juhtivaks kunstiteoreetikuks Denis. "Nabii" tähendab heebrea keeles prohvetit. Sellise nime valimine seostub sajandi lõpus laiemalt moes olnud eksootilisusega. Rühmitusse kuulusid vaid valitud mehed ja neid ühendas salapärane elukorraldus. Seltskonnas tegelesid nad teosoofia ja okultismiga, omavahel suhtlesid kunstlikus ja pateetilises laadis, näiteks "tempel" tähendas ateljeed, "ikoon" maali, üksteist kutsuti "vend nabiiks".[3]

Nagu Denis’le oli suurele osale rühmituse liikmetest omane kristlik maailmavaade, mis kaldus fanatismigi. Nende taotlus sarnanes prerafaeliitide omaga – naasta Itaalia kunsti juurte juurde. Rühmituse ühed mõjukamad liikmed Vuillard ja Bonnard vaatasid siiski religioossusest mööda ning eelistasid kaasaegseid, sageli igapäevaseid teemasid, kuid uues stiilis, mida hakati kutsuma intimismiks.[4] 1891. aastast jagas Denis stuudiot Bonnardi, Vuillardi ja teatrilavastaja Lugné-Poe'ga.[5]

Nabiide juurest liikus Denis edasi kunstiteooria valdkonda. 1890. aasta augustis koondas ta oma kunstiuuenduse mõtted esseks ajakirjas Art et Critique. Esses kordas ta küll suuresti ajaloolase ja kriitiku Hippolyte Taine’i mõtteid, kuid arendas neid edasi nõnda, et pälvis kunstiavalikkuse tähelepanu. Sellest esseest arvatakse olevat tõukunud modernismi sünd.[6]

1890. aasta oktoobris kohtus Denis Marthe Meurier’ga, kellest sai 1893. aastal ta abikaasa. Järgnevatel aastatel sündis neil seitse last. Marthe mängis ta loomingus suurt rolli, ta kujutas naist paljudel maalidel, aga ka muudel kunstiteostel. Sel ajal arendas Denis välja oma loomefilosoofia, millest on kantud kogu ta järgnev looming. Ta leidis, et kunsti peamine ülesanne on väljendada armastust ja usku – seejuures pidas ta nende sisu samatähenduslikuks.

Maurice Denis

1890. aastatel koos Vincent van Goghi surmaga 1890 ja Georges Seurat’ omaga järgmisel aastal oli kunst jõudnud siirdeperioodi. Kirjanduses oli sündinud sümbolism. 1891. aasta märtsis nimetati Denis’d mainekas kunsti- ja kirjandusajakirjas Mercure de France juhtivaks sümbolistiks maalikunstis. Denis’ looming hakkas tõmbama kriitikute ja mõjukate patroonide tähelepanu. Denis asus katsetama muude kunstivormidega ning juugendi tuules huvitus ka dekoratiivkunstist. Denis loomingut hakkas hindama ajalehe La Dépêche de Toulouse omanik Arthur Huc, kellest sai ta patroon, kes ostis ta loomingut ning organiseeris talle näitusi.

1894. aastal suri Denis’ imikueas poeg. Samal aastal maalis ta teose "Neitsilik kevad. Õitsvad õunapuud". 1902. aastal kaotas ta oma kolmanda tütre ja 1911. aastal isa.[7]

1898. aasta jaanuaris külastas Denis Roomat, kus talle jättis Vatikani külastades sügava mulje Raffaeli ja Michelangelo looming. Selle mõjul pöördus ta loomingus uusklassitsismi poole.

1909. aastal alustas ta maali õpetamisega Pariisis Académie Ransonis ja jätkas teoreetilise tööga. Samal aastal andis ta välja teose "Teooriad" (Théories), kuhu koondas oma aastast 1890 ilmunud kunstiteoreetilised artiklid. Kogumik osutus menukaks ning sellest anti järgmise kümmekonna aasta jooksul välja mitu kordustrükki.

Hilisel loomeperioodil keskendus Denis suuremõõtmelistele seinamaalidele ja sakraalkunstile. Sellesse aega jäävad Le Raincy linna Notre-Dame’i kiriku (tööd lõppesid aastal 1924), Saint-Germaine-en-Laye vana haigla hoone ja kabeli (19151928), Vincennes’i Saint-Louis’ kiriku (1927) ja Thonon-les-Baines’i kiriku (1943) dekoreerimine ning Perros-Guirecis La Clarté kabeli akende kujundamine (1931).

1919. aastal suri Denis’ abikaasa. Samal aastal maalis ta teose "Koeraga lapse ümber" (Autour de l’infant, avec chien).[7]

Denis reisis palju, ta külastas Itaaliat, Hollandit, Ameerikat, Kanadat, Egiptust, Saksamaad, Venemaad, Jeruusalemma, Kreekat ja palju teisi riike.[8] 1921. aastal, olles 51-aastane, reisis ta tütrega Itaaliasse, kus ta tutvus ka[9] Elizabeth Graterolle’iga, kellega 1922. aastal abiellus[10] ning sai kaks last. Naine oli talle varem ühe maali jaoks poseerinud.

Maurice Denis suri 13. novembril 1943 Pariisis Saint-Micheli bulvaril toimunud autoõnnetuse tagajärjel.[11] Tema matusetseremoonia peeti Saint-Germain-en-Layes Saint-Germaini kirikus[12] ning ta on maetud Saint-Germain-en-Laye vanale kalmistule.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Maurice Denis’ Psyche legendide seeria 2. maal (1908, Ermitaaž)

Maurice Denis’ loomepärand on rikkalik ja laiaulatuslik: ta maalis, tegeles kunstiajaloo ja -teooriaga,[13] lõi ligikaudu 200 illustratsiooni kokku umbes viiekümnele raamatule, tegeles nii skulptuuri, mosaiigi kui ka freskodega. Dekoratiivkunsti alal keskendus ta litograafiale ja stsenograafiale. Sõbra Lugné-Poe jaoks, kes asutas Théâtre de l’Œuvre’i, tegi ta lavakujundusi ja kostüümikavandeid.[14] Denis’ teosed on tihti signeeritud tähtedekombinatsiooniga "MAUD", kus kolm esimest tähte viitavad ta eesnimele ja viimane perekonnanimele.[15]

Eelkõige varases loomingus, umbes 1885. aasta paiku, pidas Denis suurimaks eeskujuks vararenessansskunstnikku Fra Angelicot, keda üritas ka jäljendada. Fra Angelico oli tema jaoks ideaal ning Denis mainis teda oma päevikus tihti ja ülistavalt,[16] näiteks 20. augustil 1885 tegi ta sissekande: "Ma jooksin Louvre’i! Lõpuks saan ma imetleda oma Angelico töid! [...] Pärast sellist jumalikkust ei olnud ma kindel, kas peaksin lahkuma või jääma. Ta ei maalinud pelgalt portreesid, vaid hingi, ta vabastas materjalist nende religioosse olemuse."[17]

Maurice Denis "Austusavaldus Cézanne’ile" (1900, Orsay muuseum)

50-aastase loomeperioodi kestel tegi Denis monumentaalmaale eramajadele, kirikutele, teatritele ja avalikele hoonetele. Denis’ suhtes kriitiline kuraator Albert Kostenevitch leiab, et ainult mõned neist on sama hea tasemega kui ta tahvelmaalid. Näiteks Ivan Morozovi tellitud Psyche legendide seerial (1908; asuvad Ermitaažis) olevat teatud juugendlik, osavalt loodud kergus, kuid dekoratiivsus selles ansamblis pole veatu – figuuride ilmed olevat banaalsed, lillevanikud, buketid ja pilved keskpärased. Kostenevitchi hinnangul ei kajastu neis kunstniku käekiri ning teosed jäävad üldiste standardite piiresse.[18]

Denis’ ilmalikele hoonete tellimustööde seas olid veel Pariisis asuvad Théâtre des Champs-Élysées ja Petit Palais; Théâtre des Champs-Élysées’s on tema tööks kuplit ääristavad maalingud.

Denis’ kõige tuntum tahvelmaal on ilmselt "Austusavaldus Cézanne’ile" (Hommage à Cézanne, 1900; asub Orsay muuseumis). Pildil on kujutatud nabiisid ja sümbolistlikku kunstnikku Odilon Redoni seismas stuudios Paul Cézanne’i natüürmordi ees.[14]

Muusad[muuda | muuda lähteteksti]

Maurice Denis "Ema ja laps" (1897, Ermitaaž)

Maurice Denis’d paelus ka muusade teema. Teda inspireerisid ta naised ja lapsed, keda ta adus pigem motiivide kui modellidena. Harras ja armastav suhtumine oma noorde abikaasasse peegeldub hästi ta madonnades, näiteks teoses "Emadus" (1907).[19] 1891. aastal pühendas ta terve osa oma päevikus kiindumusele oma naise Marthe’i vastu, millest tõukus ka litograafiasari "Armastus" (Amour: douze lithographies en couleurs, 1892–1899).[20][21]

Teosel "Muusad" (Les Muses, 1893; asub Orsay muuseumis) kujutab Denis ilmselt õhtupooliku või videviku laskumist kodulinna Saint-Germain-en-Laye metsamaastikule. Tegelased on kaasaegsed, esiplaanil istub kolm ehitud naist, neist vaatajale lähemal olevad – üks seljaga ja teine profiilis – kujutavad kunstniku esimest abikaasat Marthe’i. Marthe oli Denis’ muusa ning kuigi pildil on kujutatud klassikalisi muusasid, peegeldavad need reaalset naist. Maalil kujutatud stseeni argisus näitab, et Denis’ jaoks leidus ka igapäevaelus ilu ja inspiratsiooniakti müstikat.[22]

Kristlik kunst[muuda | muuda lähteteksti]

Maurice Denis’ maal Vésinet’s Püha Risti kabelis (1899)
Maurice Denis’ Théâtre des Champs-Élysées’ kuplimaal (1911–1912)

Seda, et Maurice Denis oli pühendunud roomakatoliiklane, on tajuda ka ta loomingus. Juba 15. eluaastast saati teadis ta, et tema kutsumus on olla kristlik kunstnik, ja seda veendumust järgis ta ka hiljem. Loomingus seadis Denis oma ülesandeks värskendada Prantsusmaa sakraalkunsti. 1930. aastal avaldas ta oma kristliku kunstiteooria kohta teksti "Histoire de l’art religieux".[23]

Denis’ jaoks oli kristlus vastumürk materialismile ja sõjale.[14] Koos maalikunstnik George Desvallière’iga rajas ta 1919. aastal, pärast Esimest maailmasõda sakraalkunsti stuudiote (Ateliers d’Art Sacré) rühmituse, et õpetada noori kunstnikke, kuidas luua uudseid, varasemast akadeemilisusest ja kunstlikust loomelaadist erinevaid sakraalteoseid. Pärast seda hakkas ta end üha rohkem usule pühendama.[14]

Ka oma kristlikes teostes kasutas Denis oma esimest abikaasat Marthe’i ja nende lapsi modellidena. Tänu sellele on ta teostes tunda tugevat sidet ja lähedust kujutatavatega. Maalide taustal on näha Denis’ pere igapäevaelu nende kodus Saint-Germain-en-Layes, suvituspaika mere ääres Bretagne’is ja Firenze lähedal asuvat villat.[24] Denis oli veendunud, et lisaks silma järgi maalimisele peab kunstnik kasutama oma südant, sest teose koguväärtus peitub alateadvuses.[25]

Denis maalis üle 15 Prantsusmaa kirikule, ulatuslikumad tööd on näiteks Saint-Germain-en-Laye endise haiglahoone ja selle kabeli (Le Prieuré) kujundus ning maalid Vésinet’ linna kiriku Püha Risti kabelis; ta kasutas maalide pinnana nii lõuendit kui ka seinu.[24] Prantsuse kunstikriitik Arsène Alexandre on öelnud, et Denis on moodsa aja viimane tõsiselt religioosne maalikunstnik.[19]

Hilisem looming[muuda | muuda lähteteksti]

Maurice Denis’ hilisemates teostes on näha Itaalia ja Kreeka kunsti mõjutusi. Samuti mõjutasid teda Vincent van Gogh, Paul Gauguin ja Paul Cézanne, keda ta pidas prantsuse traditsiooni jätkajateks. Denis rõhutas ka, et nood on päästnud nüüdisaja kunsti realismi ahelaist.[25]

Kunstiteooria[muuda | muuda lähteteksti]

Maurice Denis, kes tollal oli ainult 20-aastane, alustas oma 1890. aastal ajakirjas Art et Ciritique ilmunud esseed nõnda: "Pidagem meeles, et ennekõike on maal lame pind, mida katavad teatud süsteemi järgi korrastatud värvid, ja alles seejärel on see kas lahinguratsu, alasti naine või mõni jutustus." Hiljem on neid ridu palju tsiteeritud ning leitud, et see oli renessansliku kunstitraditsiooni lõppemise ettekuulutus. Kuigi Denis ei eitanud perspektiivi, modelleeringut, narratiivi ega figuuri, on seda tsitaati peetud ka[26] abstraktsionismi, fovismi ja kubismi üleskutseks.[27] Denis manifestatsioonid aitasid kindlasti kaasa ka nabiide tõsiseltvõetavusele ja positsioonile avangardistlikus liikumises.[28]

Selle manifestiga deklameeris Denis, et pilt peab teenima iseennast. Kontrastina Georges Seurat’ uusimpressionistlikule (néo-impressionisme) teooriale hakkas Denis kutsuma uut maalimislaadi uustraditsionalismiks (néo-traditionnisme). Sellega näitas ta, et nabiide laad ei hülga minevikku lõplikult, vaid tugineb siiski vanadele väärtustele. Hiljem Denis siiski loobus sellest ja asendas selle sümbolismi mõistega.[13]

Aastal 1909 avaldas Denis oma kirjutiste kogu "Teooriad" (Théories (1890–1910): du Symbolisme et de Gauguin vers un nouvel ordre classique), millele järgnes 1922. aastal ilmunud "Uued teooriad sakraalkunsti kohta" (Nouvelles théories sur l’art sacré, 1914–1921).[14]

Näitused[muuda | muuda lähteteksti]

Le Prieuré esimene korrus

Maurice Denis oli oma eluajal edukas kunstnik ning võttis osa näitustest üle kogu maailma.

Tema esimene näitus toimus 1904. aastal Galerie Druet’s. 1922. aastal toimus tema rahvusvaheline retrospektiivnäitus Veneetsias.[10]

Aastatel 1890–1904 lõi ta kaasa 77 näitusel, aastatel 1905–1920 oli tal 108 näitust. Vahemikul 1921–1943 toimus tema osalusel juba 125 näitust.[29]

Ulatuslik osa Maurice Denis’ loomingust on koondatud Saint-Germain-en-Layesse endisest haiglahoonest kujundatud muuseumi Le Prieurésse (Musée Départemental Maurice Denis "Le Prieuré").[30]

Galerii[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Lawrence Gowing (1995). A Biographical Dictionary of Artists. Oxford: Andromeda Oxford Limited. Lk 170. ISBN 0816032521
  2. Dianne Goullard Parlante (2009). Maurice Denis (1870–1943). Lessons from Italy, Based on his Journal. Arizona State University. Lk 5. 
  3. Heie Treier (1996). Juugend ja sümbolism. Tallinn: Kunst. Lk 28–29. ISBN 5899200065
  4. David Piper (2006). Kunstiajalugu (alapeatükk "Postimpressionism 2 ja juugendstiil"). Tallinn: Varrak. Lk 368. ISBN 9985312678
  5. Russell T. Clement (1996). Four French Symbolists: A Sourcebook on Pierre Puvis de Chavannes, Gustave Moreau, Odilon Redon, and Maurice Denis. Westport: Greenwood Press. Lk 447. ISBN 0313297525
  6. Jean-Paul Bouillon (2006). Le spirituel dans l’art. Paris: Gallimard. Lk 20–21. ISBN 2070319296
  7. 7,0 7,1 Dianne Goullard Parlante (2009). Maurice Denis (1870–1943). Lessons from Italy, Based on his Journal. Arizona State University. Lk 13–14. 
  8. Russell T. Clement (1996). Four French Symbolists: A Sourcebook on Pierre Puvis de Chavannes, Gustave Moreau, Odilon Redon, and Maurice Denis. Westport: Greenwood Press. Lk 453–464. ISBN 0313297525
  9. Dianne Goullard Parlante (2009). Maurice Denis (1870–1943). Lessons from Italy, Based on his Journal. Arizona State University. Lk 15. 
  10. 10,0 10,1 Russell T. Clement (1996). Four French Symbolists: A Sourcebook on Pierre Puvis de Chavannes, Gustave Moreau, Odilon Redon, and Maurice Denis. Westport: Greenwood Press. Lk 457. ISBN 0313297525
  11. Russell T. Clement  (1996). Four French Symbolists: A Sourcebook on Pierre Puvis de Chavannes, Gustave Moreau, Odilon Redon, and Maurice Denis. Westport: Greenwood Press. Lk 465. ISBN 0313297525
  12. François Boulet (2006). Leçon d’histoire de France. Saint-Germain-en-Laye: des antiquités nationales à une ville internationale. Paris: Les Presses Franciliennes. Lk 314. ISBN 295200918X
  13. 13,0 13,1 Russell T. Clement (1996). Four French Symbolists: A Sourcebook on Pierre Puvis de Chavannes, Gustave Moreau, Odilon Redon, and Maurice Denis. Westport: Greenwood Press. Lk 443. ISBN 0313297525
  14. 14,0 14,1 14,2 14,3 14,4 Russell T. Clement (1996). Four French Symbolists: A Sourcebook on Pierre Puvis de Chavannes, Gustave Moreau, Odilon Redon, and Maurice. Westport: Greenwood Press. Lk 444. ISBN 0313297525
  15. Dianne Goullard Parlante (2009). Maurice Denis (1870–1943). Lessons from Italy, Based on his Journal. Arizona State University. Lk 17. 
  16. Dianne Goullard Parlante (2009). Maurice Denis (1870–1943). Lessons from Italy, Based on his Journal. Arizona State University. Lk 6. 
  17. Dianne Goullard Parlante (2009). Maurice Denis (1870–1943). Lessons from Italy, Based on his Journal. Arizona State University. Lk 23–24. 
  18. Albert Kostenevitch (2012). Bonnard and the Nabis. New York: Parkstone International. Lk 183. 
  19. 19,0 19,1 Anna Seaton-Schmidt "Maurice Denis". (1914). Art and Progress. Volume V. Lk 350. 
  20. Vanessa Lecomte (2012). The Spring of Love: Exhibition Maurice Denis, The Eternal Spring. Musée Giverny Impressionismes. Lk 8. 
  21. Bernard Derroitte. "Amour Album by Maurice DENIS". Armstrong Fine Art, 14. jaanuar 2020. Vaadatud 20. jaanuaril 2021.
  22. Richard Warren (2018). Art Nouveau and the Classical Tradition (Chapter 2. Muse). Bloomsbury Academic. Lk 36. ISBN 1474298559
  23. "Maurice Denis: Histoire de l’art religieux". Flammarion. Vaadatud 20. jaanuaril 2021.
  24. 24,0 24,1 John A. Kohan. "Maurice Denis". Sacred Art Pilgrim. Vaadatud 30. novembril 2018.
  25. 25,0 25,1 Anna Seaton-Schmidt "Maurice Denis". (1914). Art and Progress. Volume V. Lk 349. 
  26. Norbert Lynton (2001). Moodsa kunsti lugu (alapeatükk "Uued barbarid"). Avita. Lk 17. ISBN 9985204557
  27. Colta Feller Ives (1988). French Prints in the Era of Impressionism and Symbolism. New York: The Metropolitan Museum of Art. Lk 34. 
  28. Russell T. Clement  (1996). Four French Symbolists: A Sourcebook on Pierre Puvis de Chavannes, Gustave Moreau, Odilon Redon, and Maurice Denis. Westport: Greenwood Press. Lk 496. ISBN 0313297525
  29. Dianne Goullard Parlante (2009). Maurice Denis (1870–1943). Lessons from Italy, Based on his Journal. Arizona State University. Lk 9. 
  30. "Description". Musée Départemental Maurice Denis. Vaadatud 20. jaanuaril.

Kirjandust[muuda | muuda lähteteksti]

  • Russell T. Clement (1996). Four French Symbolists: A Sourcebook on Pierre Puvis de Chavannes, Gustave Moreau, Odilon Redon, and Maurice Denis. Westport: Greenwood Press. ISBN 0313297525. (inglise keeles)
  • Colta Feller Ives (1988). French Prints in the Era of Impressionism and Symbolism. New York: The Metropolitan Museum of Art. (inglise keeles)
  • Albert Kostenevitch (2012). Bonnard and The Nabis. New York: Parkstone International. (inglise keeles)
  • Dianne Gouillard Parlante (2009). Maurice Denis (1870–1943). Lessons from Italy, Based on his Journal. Arizona State University. (inglise keeles)
  • Anna Seaton-Schmidt (1914). Maurice Denis. Art and Progress, Volume V. (inglise keeles)