Pierre Bonnard

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Pierre Bonnard
Pierre Bonnard Self-Portrait4.jpg
Bonnardi autoportree, 1889, erakogu
Sünniaeg 3. oktoober 1867
Sünnikoht Fontenay-aux-roses
Surmaaeg 23. jaanuar 1947
Surmakoht Le Cannet
Rahvus prantsuse
Tegevusala kunstnik, graafik, lavakujundaja
Kunstivool postimpressionism, intimism

Pierre Bonnard (3. oktoober 1867 Fontenay-aux-roses, Prantsusmaa23. jaanuar 1947 Le Cannet, Prantsusmaa) oli prantsuse kunstnik, üks postimpressionistliku avangardrühmituse Nabiid asutajaid ja intimismi kunstisuuna juhte.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Pierre Bonnard sündis Pariisi Fontenay-aux-roses nimelises äärelinnas 1867. aastal. Pierre oli vanemate Eugene ja Elisabeth Bonnardi teine poeg. Isa oli sõjaminister ja sundis poega õppima õigusteadust 1885–1888. Bonnard sai õigusteaduses bakalaureusekraadi ja töötas 1888. aastal ka lühikest aega riigiametis, kuid esimese maali müümise järel tuli töölt ära. Pere oli jõukas, mis andis talle võimaluse tegeleda kunstiga edasi ka pärast töölt ära tulekut[1]. Bonnard käis kunstitundides École des Beaux-Artsis, kuid ei saanud stipendiumit (Prix de Rome), et minna Prantsuse Akadeemiasse Rooma, selle asemel läks Académie Juliani 1889. aastal. Seal tutvus Paul Serusier', Maurice Denis', Henri Ibelsi ja Paul Ransomiga, kelle stiilid olid üksteisega sarnased, ning nad otsustasid koos luua grupi Nabiid. Sel ajal tegi Bonnard ka otsuse saada kunstnikuks ja pühendada sellele oma elu. 1890. aastal, pärast aastat sõjaväes, jagas ta Montmartre’il stuudiot Edouard Vuillard’i ja Maurice Denis’ga. Hiljem asus nende stuudiosse elama ka Aurelien Lugne-Poe, kes oli teatrilavastaja ning kellega koos Bonnard tegi Théâtre de l’Oeuvre’i jaoks rekvisiite[2]. 1891. aastal oli Bonnardil esimene isikunäitus Sõltumatute salongis ning samal aastal oli ka tervel Nabiide rühmitusel esimene ühisnäitus [3]. Pierre kohtus oma tulevase abikaasaga 1893. aastal Pariisi tänaval, kui Pierre aitas naisel tänavat ületada, pärast mida naine valetas oma vanuse kohta, võttes tegelikult 24 aastalt 8 ära ning ütles ka nimeks Maria Boursini asemel Marthe de Meligny. Arvatakse, et põhjus on tema vaesem päritolu ning tahe näida kõrgemast seltskonnast pärit. Kui nad olid tuttavad olnud umbes 20 aastat, armus Bonnard ka oma modelli Renée Monchantysse, kes oli umbes 30 aastat mehest noorem. 1921. aastal tahtis Pierre koos Renéega Rooma reisile minna, eesmärgiks oli Renée vanematelt küsida luba abieluks. Marthe aga ütles, et kui mees läheb, siis naine tapab enda, ning mees jättis selle peale reisi ära ja abiellus Marthega. Kuid Renée sooritas pärast seda enesetapu[4]. Arvatakse, et naise madalamast klassist päritolu võis olla põhjus miks Pierre abielus temaga alles 30 aastat pärast tutvumist, sest mehe sugulastel ja sõpradel oleks olnud raske sellega leppida. Naine oli siis alles kolinud Pariisi ja teenis elatist matuste jaoks kunstlillede tegemisega. Naine kannatas depressiooni käes ja oli lõpus ka misantroopiline ning suri 1942. aastal. Naine on paljudel Pierre'i maalidel, graafilistel lehtedel, joonistustel ja filmidel ning on tavaliselt alati seljaga[5].

Portreefoto Pierre Bonnardist, 1899, Musee d'Orsay, Pariis

Bonnardi valduses oli Pariisis üheksa stuudiot ja korterit, kuid 1926. aastal kolis ta Le Cannet'i Lõuna-Prantsusmaale ja jäi sinna paikselt elama pärast oma hea sõbra Vuillard’i surma 1940. aastal. Bonnard suri 1947. aastal oma kodus, kus ta oli maalinud suurema osa oma teoseid ning kokku oli elus tegelenud kunstiga pea 60 aastat[6]. 1948. aastal tegi New Yorgi MoMA postuumse näituse, mida oli juba ammu planeeritud kunstniku 80. sünniaastapäevaks[3]. Tema töid võib näha Ermitaažis, MoMas, Musée d’Orsays, Tate Gallerys Londonis jne. 2015. aastal korraldati Musée d’Orsays Bonnardi näitus, mis tõi kohale umbes 510 000 vaatajat[7].

Nabiid (prohvetid)[muuda | muuda lähteteksti]

Grupp tegutses peamiselt aastatel 1888–1900 ning koosnes rahulolematutest kunstiakadeemia õpilastest, kes oli vaimustunud Paul Gauguini ekspressiivsest värvikasutusest ja julgetest mustritest ja sümbolismist. Rühmitusel puudus ühine programm, kuid nad uskusid, et maal on harmooniline kooslus joontest ja värvidest. Grupi asutas Paul Sérusier, kes 1888. aastal kohtus Émile Bernardi kaudu Gauguiniga. Tolle otsese juhtimise all valmis tal süntetistlik (maalimisviis, kus peaaegu ilma ruumikujutuseta piltidel eraldati puhaste värvidega kaetud pinnaosad tumedate kontuuridega) maal „Talisman“[8]. Rühmituse tuntumad liikmed Pierre Bonnard ja Édouard Vuillard lähtusid oma loomingus pigem impressionismist kui Gauguini loomingust. Grupi nimi tähendab tõlkes "prohvetid" ning liikmed tahtsid olla ühenduses kõrgema jõuga, justkui kunstnikud oleksid preestrid ja nägijad, kellel on võim tuua nähtavale nähtamatu. Lisaks iseloomustab gruppi Jaapani trükkimistehnika eeskujuks võtmine: Bonnardi hüüdnimi grupis oli “Jaapani nabii”, kuna oli väga huvitatud orientaalsest kalligraafiast ja jaapani trükikunstist[9]. Eesmärgiks oli teha dekoratiivseid maale ja hüljata kolmemõõtmeline pildipind lamedate värvipindade kasuks [2]. Nabiide arvates oli maal õnnestunud ainult siis, kui kunstnik on suutnud tungida läbi eseme välisest vormist. Kasutades värvi ja kontuuri sooviti objekti kujutada nii, et selle dekoratiivsed küljed muutuksid tähtsaimaks ja kunstniku isiksus ja stiil oleksid selgelt väljendatud. Kuna maale lõuendil ei peetud mitte kunsti üheks, vaid ainsaks tõeliseks ilminguks, mistõttu ei pärine nabiide liikmetelt ühtegi maali paneelil, kuna seda saaks kasutada üldises kompositsioonis teiste kunstiliikide teostega[10]. Kuna Bonnard, erinevalt grupikaaslastest, ei olnud huvitatud sümbolistlikest teemadest, vaid lihtsatest igapäevastseenidest enda ümber, kutsutakse teda intimistiks[2].

Intimism[muuda | muuda lähteteksti]

Kunstisuund tekkis 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses ning seda viljelesid peamiselt Pierre Bonnard ja Édouard Vuillard. Eesmärgiks on kujutada koduse elu soojust, mugavust ja vaikset isoleeritust. Näiteks eelistas Bonnard kujutada kodu intiimseid ruume – köök, magamistuba ja vannituba. Bonnard ja Vuillard lähenesid sellele ainesele impressionistlikult, kuna püüdsid iga hetke atmosfääri ja valgust. Erinevalt impressionistidest, kes valisid ja kasutasid värve visuaalse maailma täpse vaatluse järgi, moonutasid ja liialdasid nad värvidega, et väljendada tundeid ja tujusid[11]. Bonnardi teostes tuleb intimism esile eriti aastatel 1898–1910[12].

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Teda kutsutakse ka hiliseks impressionismi viljelejaks 20. sajandil. Bonnardi maalid olid impressionistide omadega võrreldes erksama värvipaletiga ja seega avangardistlikumad. Oma karjääri alguses oli eelkõige tuntud postrite ja graafiliste lehtede poolest. Tänapäeval tuntakse teda pigem päikeseküllaste, intiimsete koduste stseenide ja interjööride pärast, mis mõjuvad helgelt ja rõõmsalt, meenutades unenägusid.

Pärast 1900. aastat hakkas Bonnard veetma rohkem aega maal Normandia ja Pariisi vahel, kus lõi suurel hulgal maastikumaale. 1905. aastast alates hakkas suveti ja kevaditi elama Pariisi äärelinnades, talve Lõuna-Prantsusmaal Midis. Alates 1906. aastast alustas Bonnard iga-aastaste näituste korraldamist ühes kunstifirmas[3]. 1908. aastaks oli intimismi periood enamvähem läbi saanud, näiteks suuremate mõõtmetega ja julgemate, erksamate värvidega „Akt tule vastas“.

Üks tema loomingu mõjutajaid oli 1892. aastal Pariisis toimunud impressionistide näitus, kus olid Pissarro, Monet’, Renoiri jt. tööd. Impressionistlikud jooned hakkavad Bonnardi teostesse siiski ilmuma alles 1910ndatel. 1910. aastal kolis ta aga Lõuna-Prantsusmaale, taandudes kunstimaailmast ja maalides sealset maastikku ning koduseid stseene oma naisest. Peale 1911. aastat muutub Bonnardi palett erksamaks, tõenäoliselt foovide rühmituse mõjul. 1915. aastal sai Bonnard aru, et ta on ohverdanud vormi värvi nimel ning kuni 1920. aastani maalis peamiselt akte, kus pöörab tähelepanu kujule, erksaid värve hülgamata. 1920ndatel tegi uue seeria aktist vannis, mis on tänapäeval ka üks tema tuntumaid teemasid. 1920ndatest edasi ei muutu ta teemad väga – vaikeelu, autoportreed, Saint-Tropezi merevaated ning koduaed Le Cannet’is, kuhu ta kolis 1925. aastal pärast abiellumist oma modelli ja viimase 30 aasta kaaslase Maria Boursiniga[13]. Samuti meeldis talle maalida sööki ja söömist, mis on mõjutatud 17. sajandi Hollandi natüürmordi maalijatest[9]. Lisaks tegi ta ka portreid, peamiselt sõpradest ja vahel ka iseendast. Enne esimest maailmasõda reisis Bonnard ringi nii Euroopas kui ka Põhja-Ameerikas, kuid seda ei ole ta oma maalidel kujutanud. Samuti ei kujuta ta oma maalidel esimest maailmasõda. Kõige viimase töö „Õitsev mandlipuu“ maalis ta nädal enne oma surma[3].

Stiil[muuda | muuda lähteteksti]

Bonnard maalis lihtsaid asju ja stseene enda ümber, mis talle meeldisid või olid silma jäänud. Tema maalid olid eelkõige dekoratiivsed, ilma mingite usuliste või poliitiliste tagamõteteta. Bonnard soovis ka rõhutada seost tema kunsti ja prantsuse klassikalise pärandi vahel. Seda on näha tema osade teoste figuuride asendis, mis sarnanevad hellenistliku skulptuuriga. Näiteks tema töö „Europa röövimine“ on otseselt Tiziani tööst laenatud kompositsiooniga. Samuti mõjutasid teda 16. sajandi Veneetsia kooli värvitraditsioonid[13]. Bonnard kasutas omapärast kompositsiooniskeemi, mis ei allu traditsioonilistele maalistruktuuri reeglitele. Bonnardi jaoks oli värv viis maailma kogeda. Tema pintslitöö on eriti hilistes töödes väga läbimõeldud, kuna maalil on kõik värvisuhted täpselt paika pandud. Värv ja selle lõputud suhted on justkui Bonnardi loomingu metafoor[14]. Bonnardi jaoks oli maalimine kui värvi tegeliku sisu uurimine. Värv oli nii oluline tema jaoks, et kui ta segas ja leidis mingi värvi, mis talle meeldis, siis ta lisas seda isegi enda varem valmis saanud töödele hiljem juurde. Näiteks veenis oma sõpra Édouard Vuillard’i muuseumivalvuri tähelepanu hajutama, kuni ta täiendab enda paar aastat tagasi lõpetatud tööd [2]. Enne 1895. aastat oli ta palett väga selge ning objektid selgelt eristatud, mis näitavad Jaapani trükikunsti mõju. Hiljem Pariisis hakkasid rohkem hallid, mustad ja pruunid värvid domineerima, aga see periood kestis lühikest aega[15].

Bonnard oli huvitatud perspektiivist nagu Paul Cézanne, näiteks teoses „Söögituba“ kasutas mitut perspektiivi[13]. Ta maalis paljud oma stseenid mälu järgi, kuna talle ei olnud tähtis kindel inimene või koht. Ta joonistas enne kontuurid lõuendile ja lisas hiljem värvid märkmete järgi. Seetõttu on ka Bonnardi maale raske dateerida ja kronoloogiliselt järjestada[2]. Maalimisprotsess algas varem tehtud visandi järgi söega kompositsiooni joonte joonistamisega. Seejärel täiendas ta järk-järgult maali, pannes töö vahepeal nädalateks või kuudeks kõrvale, et seda hiljem värske pilguga vaadata. Seetõttu võttis ühe töö tegemine aega kuid või ka aastaid[15].

Lisaks disainis Bonnard ka mööblit ja tekstiilimustreid, tegi ka lavakujundusi, raamatuillustratsioone ning nukke nukuteatrite jaoks[2]. 1906. aastal Misia Natansoni salongi jaoks loodud „Nauding“, „Õppetöö“, „Mäng“ ja „Reis“ olid mõeldud oma dekoratiivsusega meenutama tapeeti ja näitavad Bonnardi prantsuse sisekujunduse traditsioonide järgijana, mille alguseks võib pidada Charles le Bruni. 1944. aastal ilmusid pealkirjaga Correspondances. Formes et couleurs Bonnardi illustreeritud kirjad tema lapsepõlvest ja noorusest[13].

Tal olid küll stuudiod, kui ta sai inspiratsiooni ja maalide ideed tulid eelkõige ringi jalutades. Samuti ei olnud tal molbertit, selle asemel kasutas bambustahvlit, mis käis lõuendi alla, ja värvide segamiseks taldrikut[16].

Mõju[muuda | muuda lähteteksti]

Bonnard oli eeskujuks Valgevene kunstnikule Michel Kikoine’ile (31.05.1892 – 4.11.1968), kes õppis algul Minskis, Vilniuses ja siis Pariisis. Tema tööde aines on samuti peamiselt aktid ja autoportreed ning elu lõpul maastikumaalid[17].

Samuti on Bonnardil Eestiga seos, kuna tema tööd olid Pallases õpilastele eeskujuks oma värvi tundliku meelelisusega[18].

Valik teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Andre Ferminger (1987). "Bonnard". New York. Lk 10. 
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 "Pierre Bonnard". The Art Story. Kasutatud 23.12.2018.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 "Pierre Bonnard". Wikiart. Kasutatud 23.12.2018.
  4. Tony Robbin. "Tony Robbin on Bonnard's Bathers". Painters on paintings, 23.06.2016. Kasutatud 23.12.2018.
  5. Liza Strelka. "WHAT’S YOUR NAME AGAIN?: THE LOVE STORY OF PIERRE AND “MARTHE” BONNARD". The Phillips Collection, 14.02.2012. Kasutatud 22.12.2018.
  6. "Pierre Bonnard: Observing Nature". National Gallery of Australia. Kasutatud 22.12.2018.
  7. "Pierre Bonnard, The Never-Ending Summer". The National Art Centre, Tokyo. Kasutatud 21.12.2018.
  8. "Les Nabis". The Art Story. Kasutatud 21.12.2018.
  9. 9,0 9,1 James Thrall Soby (1964). "Bonnard and his environment". The Museum of Modern Art. Lk 10-11. 
  10. "Juugendi tunnused". Kasutatud 21.12.2018.
  11. "Intimism". Britannica, 16.03.2001. Kasutatud 23.12.2018.
  12. Andre Ferminger (1987). "Bonnard". New York. Lk 30. 
  13. 13,0 13,1 13,2 13,3 Denys Sutton. "Pierre Bonnard". Britannica, 20.07.1998. Kasutatud 22.12.2018.
  14. "Pierre Bonnard (1867-1947):The Late Interiors". MET museum. Kasutatud 22.12.2018.
  15. 15,0 15,1 John Rewald. "Pierre Bonnard". Museum of Modern Art, 1948. Kasutatud 23.12.2018.
  16. Andre Ferminger (1947). "Bonnard". New York. Lk 32. 
  17. "Michel Kikoine". Wikiart. Kasutatud 23.12.2018.
  18. "Lapsepõlv ja noorus". Kasutatud 22.12.2018.