Valgevorst
Valgevorst (valge vorst) ehk tanguvorst, saarte murdes ka makk,[1] on Eesti traditsiooniline jõulutoit: vorstipudrust, lisandite ja maitseainete segust loomasooltes valmistatud vorst. Jämedasse soolde tehtud suure vorsti nimi oli kogu Eestis mauk.[2]
Saartel, Põhja-Eestis ja Setomaal nimetati tanguvorste valgeteks vorstideks.[3] 19. sajandil läks suurem osa Eestist valgevorstidelt üle verivorstidele, kuid tänini on valgevorstid levinud Saaremaal.[4] Vanad eestlased ei söönud verivorsti, vaid tanguvorsti. Tänapäevalgi leidub neid, kes meditsiinilistel ja/või usulistel põhjustel soovitavad endiselt tanguvorsti süüa.[5]
Valgevorstid on jätkuvalt Eestis populaarsed ning neid süüakse jõulutoiduks.[6] Valgevorste toodetakse tööstuslikult ka tänapäeval: näiteks Grossi Lihameistrid müüvad neid Grossi kauplustes[7] ning samuti toodab valgevorste Saaremaa Lihatööstus.[8]
Valgevorstiga sarnaneb Ida-Euroopa kishka (ka kiszka, kishke, leedu vedarai). Kishka võib sisaldada kartulit, odratangusid või tatart. Sellest on palju erinevaid variante – nii verega kui ka vereta, lihaga ja lihata.[9][10]
Valmistamine
[muuda | muuda lähteteksti]Vanasti keedeti kodus tangupudrust hulga paksem vorstipuder, millele lisati maitseained. Pudru hulka valiti jämedamad tangud, mida enne keetmist leotati. Seapekk lõigati väikesteks tükkideks, lisati hakitud sibul ja pandi patta keema. Pekitükid keedeti poolpehmeks, pärast seda lisati tangud. Kui puder sai valmis, lisati vorstirohtu ehk harilikku punet ja köömneid.[11]
Täidise üks tänapäevane variant koosneb suitsulihast, keedetud odrakruupidest, pannil hautatud sibulast ja punest. Kasutada võib ka hakkliha. Maitsestamiseks lisatakse soola ja musta pipart.[4] Teise retsepti järgi lisatakse vorsti tegemisel maitsestamiseks tüümiani ja majoraani.[12]
Soolikad täideti varem läbi loomasarve või vorstilehtri pulgaga ajades, kuid tänapäeval kasutatakse abivahendina ka vorstiotsikuga elektrilist hakkmasinat. Selleks, et täidis läheks libedamalt soolde ja sooled jääks terveks, lisatakse pisut õli.[4] Vanemad abivahendid soolika täitmiseks olid vorstivale ja vorstisarv. Vorsti otsad suletakse ning kinnitatakse tikuga või seotakse niidi või nööriga,[13] varem seoti lõnga või paelaga.[viide?]
Valgevorste keedetakse, kuni need tõusevad pinnale, seejärel pannakse jahtuma. Säilitamiseks viidi need varem aita vilja peale, tänapäeval pannakse sügavkülma. Enne söömist praetakse vorstid ahjus paarisaja kraadi juures krõbedaks.[4] Vanasti küpsetati vorste ahjukerisel või ahjupõrandal.[13]
Kombed
[muuda | muuda lähteteksti]Vorstivalmistamise käigus võidi ka tulevikku ennustada. Teada on näiteks sellised ended: "Kui vorsti tehes tangud inimese käsi põletavad, siis surevad lambad" ja "Kui tuline tukk hõõrus vastu pulma vorstipudru pada, siis pulmarahvas läks kaklema". Vorstikeetmise kohta kehtis mitmesuguseid reegleid: vorste ei tohtinud kiita ega neist rääkida, neid ei tohtinud teha pehme tuulega, sulailmaga ega võõraste nähes, vorstiteo ajal ei tohtinud süüa ega vorstipaja all tuld suuremaks puhuda (siis võisid vorstid ägedama tulega lõhki keeda).[13]
Vorste tehti korraga rohkem ning neid viidi naabritele ja mõnel pool ka kirikuõpetajale vorstimaksuks. Naabritele ei antud valgevorste tihtipeale kätte, vaid pandi luua otsa või riputati õlgedest inimkuju kaela, mis viidi naabrite ukse taha.[13]
Pühade eel tehti nalja vorstipaindepaku otsimisega, mille peal pidavat vorste kõveraks painutama. Teine komme oli niinimetatud vorstipainde vedamine: õlgedest tehtud ja tõrvaga määritud jäme vorst visati üle ukse naabrite puhtale põrandale nii, et viskajat ei nähtud. Nood pidid siis vorstipainde omakorda järgmisse tallu sokutama.[13]
Koostis
[muuda | muuda lähteteksti]Tervise Arengu Instituudi andmeil on 100 grammis tanguvorstis 904 kilodžauli ehk 216 kilokalorit energiat, 12,3 grammi süsivesikuid, 14 grammi rasva, 10,4 grammi valke, 58 grammi vett, 2,7 grammi tuhka, 12,1 grammi tärklist, 65 grammi kolesterooli, 720 grammi naatriumi, 6,2 grammi A-vitamiini, 4,5 grammi retinooli, 10,4 grammi beetakaroteeni ekvivalenti, 0,29 grammi E-vitamiini, 0,13 grammi B1-vitamiini, 0,1 grammi B2-vitamiini, 3,3 grammi niatsiini ekvivalenti, 0,5 grammi pantoteenhapet, 0,12 grammi B6-vitamiini, 2 grammi biotiini, 2 grammi folaate, 1 gramm B12-vitamiini ja 1800 grammi soola ekvivalenti.[14]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Murdekaart. Vaadatud 15. veebruar 2022.
- ↑ Eesti murrete sõnaraamat. Vaadatud 15. veebruar 2022.
- ↑ Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. lk 359
- 1 2 3 4 Bianca Mikovitš "Ei ole saarlasel õigeid jõule valge vorstita!" Maaleht, 20. detsember 2012, lk 22-23
- ↑ "Erik Arro: Jõuludest, verivorstist ja AIDSist". Eesti Päevaleht.
- ↑ "Parim Eesti jõuluvorst on Tarva Lihatööstuse valge tanguvorst". Õhtuleht, 1998.
- ↑ "Kui traditsiooniline maitse kutsub". Grossi Toidukaubad.
- ↑ Tanguvorst Saaremaa Lihatööstuse kodulehel (vaadatud 20. detsembril 2012)
- ↑ "Vedarai". Visuotine Lietoviu Enciklopedija (leedu).
- ↑ "Kiszka (Barley Sausage)". Joe & Frank (inglise).
- ↑ Eesti etnograafia sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk, toimetanud Õie Ränk. Tallinn 1995. lk 210
- ↑ Retsept portaalis kokaraamat.ee (vaadatud 20. detsembril 2012)
- 1 2 3 4 5 Helje Valter "Tanguvorst - Eesti rahvuslik toit" Estonian World Review, 18. detsember 2002 (vaadatud 20. detsembril 2012)
- ↑ Tanguvorst, Tervise Arengu Instituut (vaadatud 20. detsembril 2012)
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Bianca Mikovitš, "Ei ole saarlasel õigeid jõule valge vorstita!" Maaleht, 20. detsember 2012, lk 22-23.
- Helmi Kurrik, "Vorstid", Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat VIII, 1932.
- Aliise Moora, "Eesti talurahva vanem toit" (1. osa), Valgus, 1980.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Helje Valter "Tanguvorst - Eesti rahvuslik toit" Estonian World Review, 18. detsember 2002
- Vorstid jõulutraditsioonis Vaba Eestlane 20. detsember 1967.