Ester Mägi

Allikas: Vikipeedia

Ester Mägi (sündinud 10. jaanuaril 1922 Tallinnas) on eesti helilooja.

Aastatel 19461951 õppis ta Tallinna Riiklikus Konservatooriumis Mart Saare klassis kompositsiooni. 19511954 oli täiendõppel Moskva Konservatooriumi aspirantuuris, õppides Vissarion Šebalini juhendusel. 1954 naasis Eestisse ning aastani 1984 oli Tallinna Riiklikus Konservatooriumis õppejõud.

Aastast 1952 kuulub ta Eesti Heliloojate Liitu.

Aastal 1999 nimetati ta Eesti Muusikaakadeemia audoktoriks.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Lapsepõlv[muuda | muuda lähteteksti]

Tema vanemad said kokku Keava mõisas, kus nad mõlemad töötasid ning kust nad 1905. aasta revolutsiooni ajal Tallinna ümber kolisid. Asunud Tallinna, sai tema isast käsitööline ning emast koduperenaine. Neil oli kolm last, kellest noorim oli Ester. Tal oli vend Paul, kes õppis laulmist ning hakkas hiljem lavastajaks ning õde Hilda, kellest hiljem sai suure pere pereema ning kelle tütar on tuntud pianist Vilma Mallene. Hilda oli ühtlasi ka pere kolmest lapsest kõige vanem.

Õpingud[muuda | muuda lähteteksti]

Oma esimesed sammud muusika poole tegi Ester Mägi siis, kui perekonda soetati klaver, mis oli Esteri õe soov, kes hakkas oma sõbratari eeskujul klaverimängu õppima. Peagi sai Ester oma esimesed noodid mängitud ning varsti tegeles ta oma õe repertuaari järelemängimisega ja seda vaid kuulmise järgi. Nii tegutses ta iseõppijana 16-aastaseks saamiseni, mil algasid tema süstemaatilised klaveriõpingud. Ester käis 18. algkoolis ning Tütarlaste Kommertskoolis ning kui ta esimest korda klaveritundi läks, mängis ta ette Beethoveni Esimese sonaadi esimese osa. Klaveritundi astumist on helilooja enda sõnul ise juba lapsest saadik tahtnud ning keegi talle seda peale ei sundinud.

Peale poolt aastat klaveritundide külastamist soovitas Esteri klaveriõpetaja Karin Prii astuda tal Tallinna konservatooriumi. 1938. aastal ta seda tegigi ning astus klaveriosakonda, kuhu jäi võrdlemisi pikaks ajaks. Kuna vahepeal algas sõda, oli tal klaveriõpetajaid üsna mitu. Need olid Helm Viitol-Mohrfeld, Artur Lemba, Anna Klaz ning viimasena Erika Franz.

Ester Mägi suutis kokku viia nii üldhariduse omandamise koolis, kui ka muusikalise hariduse saamise üheaegselt. Nii lõpetas ta 1941. aastal keskkooli, kuid siis algas sõda, mida helilooja kirjeldab kui väga rasket aega tema elus. 1945. aastal tabas teda tagasilöök – haigestusid tema käed ning tema edasised õpingud klaverialal olid seatud küsimärgi alla. Konservatooriumis soovitati, et ta võiks minna ajutiselt teise kateedrisse, näiteks muusikateadusesse. Karl Leichteri soovitusel astus ta hoopis kompositsioonikateedrisse. Enese tutvustamiseks esitas ta Heino Ellerile kaks laulu, mis ta eelmisel päeval kirjutanud oli, ning ta võetigi vastu. Seal pääses ta Mart Saare klassi, kus tema käe all algas Esteri komponistiks õppimise teekond.

Mart Saare osa tema heliloojaks saamisel oli väga suur. Tema õpetamismeetod, mis oli üsna aeglane ja põhjalik, meeldis Esterile ning tänu sellele hakkas talle loominguline töö meeldima. Saar juhtis esmakorselt tema tähelepanu rahvamuusikale ja üldse rahvuslikkusele ning rääkis oma rahvaviiside kogumise ekspeditsioonidest, millest Ester Mägi inspiratsiooni sai ja käis viise ka ise kogumas.

1951. aastal lõpetas Ester Mägi konservatooriumi ja läks kolmeks aastaks Moskvasse aspirantuuri, kus täiendas oma haridust ja haritust professor Vissarion Šebarini käe all.

Õppejõutöö[muuda | muuda lähteteksti]

1954. aastal naasis ta Eestisse ning 1984. aastani oli Ester Mägi Tallinna Konservatooriumis muusikateoreetiliste ainete õppejõud.

1980. aastal pälvis Ester Mägi Eesti NSV muusika aastapreemia, 1999. aastal valiti Eesti Muusikaakadeemia audoktoriks ning 2001. aastal sai ta Eesti Kultuurkapitali aastapreemia.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Ester Mägi on viljelenud erinevaid muusikažanreid ja loonud muusikat erinevatele koosseisudele. Tema loomingus on tähtis koht kammermuusikal. Tema loomingus on sageli rahvamuusikaelemente.

Ester Mägi looming on arvukas, žanridelt ja koosseisudelt mitmekesine. Tema loomingule on iseloomulik kammerlik väljenduslaad. Ta on loonud suurel hulgal kammermuusikat ning koorilaule.

Ester Mägi loomingu allikaks on tihtipeale just rahvaviisid, millega tegelema suunas teda tema õpetaja Mart Saar. Mägi muusika on enamasti lüüriline. See on küll vaoshoitud, kuid ilmekas, tundeline, kuid ilma suurte tundepuhanguteta.

Ester Mägi on elus väga palju kirjutanud kooriloomingut, kus tema väljendus toetub rahvaviisidele, mida ta siiski väga harva otseselt tsiteerib.

Ühe oma suurimatest kooriteostest, ballaadi "Tuule tuba" pühendas Mägi oma õpetajale Mart Saarele, kelle loominguline suhe rahvalaulu on Ester Mägile olnud üheks tähtsamaks eeskujuks. Enamikku Mägi kooriloomingust iseloomustab väga ere ja koorile sageli üpris nõudlik harmoonia.

Ester Mägi peenekoelist muusikat on Eestis imetletud ja armastatud juba pool sajandit. Teistes Balti riikides ja Venemaal hakati teda märkama ja hindama 1960. aastate keskpaiku. 1980. aastate lõpust, mil Eesti avanes maailmale, on Mägi teoseid esitatud menukalt ka paljudes Lääne-Euroopa maades, Skandinaavias ja Austraalias, ta on saanud uute teoste tellimusi Rootsist ja Saksamaalt.

Teoste loend[muuda | muuda lähteteksti]

Tähtsus[muuda | muuda lähteteksti]

Helilooja Ester Mägit peetakse tihtipeale „Eesti muusika esimeseks leediks“. Tema tähtsus seisneb armastuses rahvaviiside vastu, mida ta ka ise kogumas käis, ning Eesti rahvalaulude kasutamises oma loomingus.

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]