Aleksander Läte

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Aleksander Läte, umbes 1890

Aleksander Läte (Sprenk-Läte; 12. jaanuar 1860 Aakre vald, Pikasilla küla – 8. september 1948 Tartu) oli eesti helilooja ja pedagoog.

Tema tuntumad koorilaulud on "Koju", "Kostke laulud", "Kuldrannake", "Külakõrtsis", "Laul rõõmule", "Malemäng", "Pilvedele", "Unenägu", "Ärka üles".

Tema eestvõttel moodustati esimene eesti sümfooniaorkester. Samuti asutas ta segakoori ja meeskoori.

Lätet võib pidada ka esimeseks eestlasest professionaalseks muusikakriitikuks.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Aleksander Lätte lapsepõlv möödus Rõngus, ta lõpetas Rõngu kihelkonnakooli. Aastatel 1876–1879 õppis ta Valgas Cimze seminaris.

Seminari lõpetamise järel töötas aastatel 1879–1883 Puhja kihelkonnakooli õpetajana, 1883. sai ta kösterorganisti koha Nõos ning sealt peale algas tema otsene muusikaline tegevus. Muusikaga oli Lättel kokkupuuteid juba Rõngu kihelkonnakoolis, kus sai ta õpetaja Rossmannilt esimesed tõuked muusikaharrastusele. Juba noore poisina hakkas tulevane helilooja tundma elavat huvi koorilaulu vastu ja hiljem Valga seminaris sai ta põhjalikuma muusikalise hariduse. Puhjas ja Nõos töötades käis ta järjekindlalt Tartus tuntumate muusikaõpetajate juures oma haridust täiendamas ja astus 1905. aastal Dresdeni konservatooriumi, kus õppis väikeste vaheaegadega peamiselt kompositsiooni.[1]

Asudes täie jõuga kihelkonna muusikaelu korraldamisele, töötas Läte Nõos kuni 1900. aastani, mil kolis Tartusse, kus olid paremad võimalused muusikaliseks tegevuseks. Tema aktiivsel eestvõtmisel moodustati esimene eesti sümfooniaorkester [2], mis suutis ette kanda ka raskemaidki palasid. Selles sümfooniaorkestris mängisid mitmed hilisemad tuntud inimesed: näiteks dr Juhan Luiga, arstiteadlane professor Aleksander Rammul mängis viiulit, dr Anton Schulzenberg trombooni, kirikuõpetaja Arnold Laur kontrabassi, saadik Karl Menning oboed ja kirikuõpetaja Rudolf Hurt metsasarve.[3]

Peale selle asutas ta segakoori ja meeskoori, mis suutsid ette kanda oratooriumeidki (Haydni "Loomine", Händeli "Judas Maccabäus" jt).[1]

1908. oli ta sunnitud haiguse tõttu praktilisest muusikatööst tagasi tõmbuma, kuid jätkas tegutsemist heliloojana. Komponeerimise kõrval kirjutas ta mitmesuguseid teaduslikke artikleid, oli pikemat aega Postimehe muusikaarvustaja. Aleksander Lätet võib pidada esimeseks eestlasest professionaalseks muusikakriitikuks.[1]

Ta oli ka Tartu taimetoitlaste seltsi esimees.[4].

Ta on maetud Rõngu kalmistule. Tema haud on tunnistatud kultuurimälestiseks.[5]

Loomingu näiteid[muuda | muuda lähteteksti]

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Lätte tänav Tallinnas kandis aastatel 1948–1991 Aleksander Lätte nime[6]. Tänava nimi on alates 1991. aastast Lätte tänav.

Tartus nimetati 1948. aastal Lossi tänav Aleksander Lätte tänavaks ja otsustati paigaldada majale aadressil 21. Juuni tänav 25 mälestustahvel.[7]

13. juunil 2015 märgiti mälestuskiviga Puhja kirikaias helilooja tööaastaid Puhja kihelkonnakooli õpetajana.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Helilooja A. Läte 70-ne aastane. Vanale meistrile kaugel Rivieras - Postimees, 12.01.1930
  2. Nõukogude Eesti muusika. Artiklite kogumik. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960
  3. Ons see uudiseks... - Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr 8, 18 veebruar 1935
  4. "Mu suu pole surnuaed!" Rahvaleht, 17. juuni 1936, nr 70, lk. 4.
  5. Kultuurimälestiste riiklik register. Aleksander Lätte (1860-1948) haud
  6. Muudatused Tallinna tänavanimistus 1987-2011
  7. Edasi 13. okt. 1948.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Helilooja A. Läte Nõo valla aukodanikuks. Uus Eesti, 11. jaanuar 1940, nr 9, lk. 5.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]