Aime Kuulbusch-Mölder

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Aime Kuulbusch-Mölder (sünninimi Aime Kuulbusch, sündinud 10. oktoobril 1942 Pärnus) on eesti skulptor.

Ta lõpetas 1961. aastal Pärnu 1. Keskkooli ja 1969. aastal ERKI. Töötanud Tallinnas 1969–72 Eesti NSV Restaureerimisvalitsuses skulptuurirestaureerijana, alates 1973. aastast töötab ta vabakunstnikuna. Aastast 1974 Kuulub Eesti Kunstnike Liitu

Aime Kuulbusch-Mölderi tööde hulgas on peamiselt klassikaliselt selged ja emotsionaalselt pingestatud psühholoogilised kunstiinimeste portreed, kuid ka figuure ja monumentaalteoseid. Ta on peamiselt kasutanud pronksi.

Varase loomingu ühtlane hoolikas pinnatöötlus on arenenud varjundirikkamaks materjalikäsitluseks.


Harju Maakohtu hoone Tallinnas, aadressil Liivalaia 24. Fassaadil Aime Kuulbusch-Möldri "Justitia".

Töid[muuda | muuda lähteteksti]

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Skulptor Ants Mölder oli Aime Kuulbuschi abikaasa.

Näitused[muuda | muuda lähteteksti]

Alates aastast 1969[muuda | muuda lähteteksti]

Isikunäitused[muuda | muuda lähteteksti]

Rändnäitused[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1985 Soome (9 eesti kujurit)

Filmid[muuda | muuda lähteteksti]

Bibliograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Maire Toom. Kunstipäevik. - SV, 1973, 31.aug.; Jaak Olep. Kujur Aime Kuulbusch. - Noorus, 1976, nr. 9; Tiina Pikamäe. Aime Kuulbuschi loomingust. - SV, 1978, 11. aug.; Martti Soosaar. Skulptor Aime Kuulbusch. - Kultuur ja Elu, 1979, nr. 3; Ike Volkov. Aime Kuulbusch, skulptor. - TMK, 1983, nr. 9; Tiina Pikamäe. Portreenäitus.- SV, 1985, 5. apr.; Leo Gens. Aime Kuulbusch. - Kunst, 1986, nr. 1; Martti Soosaar. Ateljee-etüüde. 2. Tln., 1990; T. Olep. Hingelt portretist.- Päevaleht, 1992, 15. dets.; J. Kivimäe. Paari ajahetke tagune modernism.- KesKus, 2014, 10. oktoober. [3]; Annika Koppel. Skulptor, kes puudutab aega. - Viimsi Teataja, 2016, 20. november.[4] ;

- Kataloogid: Aime Kuulbusch: Skulptuurid. Tartu, 1978; Aime Kuulbusch. Tallinn, 1985;

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Kunsti ja Arhitektuuri Biograafiline Leksikon, Tallinn, 1996. T. Pikamäe, lk 224.