Marshalli Saared

Allikas: Vikipeedia
Marshalli Saarte Vabariik
inglise Republic of the Marshall Islands
maršalli Aolepān Aorōkin Majeļ
Marshalli Saarte lipp Marshalli Saarte vapp
Marshalli Saarte lipp Marshalli Saarte vapp
Marshalli Saarte asendikaart
Riigihümn Forever Marshall Islands
Pealinn Majuro
Pindala 181,3 km²
Riigikeel(ed) maršalli ja inglise
Rahvaarv 53 158 (2011)[1]
Rahvastikutihedus 293,2 in/km²
President Hilda Heine
Iseseisvus 21. oktoobril 1986
Rahaühik dollar (USD)
Ajavöönd maailmaaeg +12
Tippdomeen .mh
ROK-i kood MHL
Telefonikood 692

Marshalli Saared (ametlikult Marshalli Saarte Vabariik) on saareriik Vaikse ookeani lääneosas Mikroneesias. Riigi maismaaterritooriumi hõlmab saarestik Marshalli saared. Marshalli Saared on maailma väikseim riik, millel on 2-kojaline parlament.

Riigi pindala on 181 km² ja selle moodustab 29 madalat atolli ning 5 eraldi saart. Marshalli Saarte lääneosas asuvad Raliki saared, idaosas Rataki saared.

Umbes kaks kolmandikku riigi elanikest elab Majuro atollil ja Kwajaleini atollil. Riigi kultuurikeskuseks on Ebeye saar Kwajaleini atollil.

Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Marshalli Saared on nime saanud 1788. aastal piirkonda kaardistanud briti kapteni John Marshalli järgi. Nimi "Marshall" tuleneb frangi keelest, selle tähenduse moodustavad nimisõnad mare ("hobune") ja skalkoz ("teener").

Asend[muuda | muuda lähteteksti]

Marshalli Saared asuvad Vaikse ookeani lääneosas ekvaatori lähistel. Riik piirneb põhjast Wake'i saarega, läänes Mikroneesia Liiduriikidega, edelas Kiribatiga ja Nauruga lõunas. Riigi maismaa moodustavad 2 paralleelselt loodest kagusse kulgevat arhipelaagi, mis koosnevad kokku 29 atollist ja 5 saarest, mille omakorda moodustavad rohkem kui 1000 väikesaart.

Riigi rannajoone kogupikkus on 370,4 kilomeetrit. [2]

Marshalli Saartel on Ameerika Ühendriikidega territoriaalvaidlus Wake'i saare üle.

Loodus[muuda | muuda lähteteksti]

Marshalli Saarte kaart.

Marshalli Saarte atollid on moodustunud kustunud vulkaanidel. Kwajaleini atoll on riigi suurim, pindalaga 16 km².

Atollid ja väikesaared on madalad, nende keskmine kõrgus on 2 meetrit üle merepinna, kuid riigi kõrgeim punkt asub 10 meetrit üle mere pinna Likiepi atollil. Atollide maastikugeograafia sarnaneb üksteisega. Ookeani rannikul avaneb liivarand, mida sisemaast eraldavad kõrged liivaluited. Luidete taga kasvab laialehine rannikumets, kus asub hoonestamiseks sobilik piirkond. Atollide maismaa keskosas on hariliku taro või kookospalmi kasvatusala, mille taga on teine hoonestamiseks sobilik piirkond. Atoll ümbritseb ookeanist täielikult või osaliselt eraldatud laguuni, mille rannikul kulgeb maantee. [3]

Riigi elanikkond kogub joogivett peamiselt vihmaveest.

Metsaga on kaetud 49,3% riigi pindalast. [2] Marshalli saarte mullastik on õhuke ja toitainetevaene. [4] Saarte peamised puuliigid on kookospalm ja leivapuu. [5]

Riigi ookeanialal on kirjeldatud 160 koralliliiki. [6]

Marshalli Saarte valitsus moodustas oktoobris 2011 riigi ookeanialal haide kaitseks kaitseala kogupindalaga 2 miljonit km².

Marshalli saartel on kirjeldatud 95 linnuliiki, kellest 4 on ohustatud. [7] Ohustatud liikidest on Marshalli Saartel kirjeldatud más afuera tormilindu, krae-tormilindu, tuhkur-tormilindu ja alaska koovitajat.

Marshalli Saarte loodusliku loomastiku moodustavad peamiselt mereimetajad. Maismaaimetajad on koduloomad või inimkaaslejad. [8]

Riigis valitseb troopiline kliima, mis jaguneb kuivaks ja vihmaperioodiks. Vihmaperiood kestab maist novembrini, kuivaperiood detsembrist aprillini. Päevane temperatuur on vahemikus +21°C kuni +34°C. Lõunapoolsetel atollidel on aastane keskmine sademete hulk 4320 mm. Saari tabavad sageli taifuunid ja kliimasoojenemisega on kaasnenud põuad. [9]

Keskkonnakaitse[muuda | muuda lähteteksti]

Marshalli Saarte suurimaks keskkonnaprobleemiks on kliimasoojenemise tulemusena tõusev ookeanivee tase. [10]

1990.-ndate algul määras Marshalli Saarte valitsus komisjoni uurima ookeanivee taseme tõusu mõju. [11]

2008 põhjustas kõrge lainetus pealinnas Majuros üleujutuse, mistõttu riigis kuulutati välja eriolukord. Majuro kannatas kõrge lainetuse käes ka 2013. aastal. 2013 kannatas riigi põhjaosa põua käes, mistõttu riigis kuulutati välja eriolukord. Septembris 2013 toimus Marshalli Saartel Vaikse Ookeani riikide foorumi tippkohtumine.

Riigis on tõsisteks keskkonnaprobleemideks ka USA endisest katsepolügoonist lähtuv radioaktiivne kiirgus ja elanikkonna tekitatud jäätmete ladustamine.

Riigikord[muuda | muuda lähteteksti]

Marshalli Saarte Parlamendi hoone.

Marshalli Saared on presidentaalne vabariik. Riigipea on parlamendi poolt 4-aastaks ametisse valitav president, kes on ühtlasi ka valitsusjuht. [2]

Riigi seadusandlik organ on 2-kojaline, mistõttu Marshalli Saared on maailma väikseim riik, millel on 2-kojaline parlament. Seadusandlik organ koosneb ülemnõukogust ja parlamendist. Ülemnõukogu (Iroij) on 12-liikmeline ja koosneb hõimupealikest. Ülemnõukogu nõustab presidenti ja selgitab vastu võetavate seaduste kooskõlastust traditsiooniga. Riigi parlamenti kuulub 33 liiget, kes valitakse ametisse 4-aastaseks tähtajaks.

Riigis puuduvad poliitilised parteid, kuid ühiskondlike vaadete alusel on välja kujunenud kaks poliitilist fraktsiooni: Aelon̄ Kein Adi partei ja Ühinenud Demokraatlik Partei.

Riigi põhiseadus võeti vastu 1. mail 1979. Riigi kõrgeim kohtuorgan on ülemkohus.

Haldusjaotus[muuda | muuda lähteteksti]

Marshalli Saared on jagunenud 24 omavalitsuseks, millest igaüks moodustab valimisringkonna. Riigi pealinn Majuro asub 64 väikesaarel.

Taristu[muuda | muuda lähteteksti]

Marshalli Saarte teede kogupikkus on 2028 kilomeetrit, sellest kattega teid on 75 kilomeetrit. [2]

Marshalli Saartel asub 15 lennuvälja. See on maailma väikseim mitme lennuväljaga riik. 4 lennuvälja maandumisrajad on kattega.

Riigi peamised sadamad asuvad Enitwetaki, Kwajaleini ja Majuro atollidel.

Sümboolika ja tähised[muuda | muuda lähteteksti]

Marshalli Saarte lipp ja vapp on kasutusel alates 1. maist 1979.

ROK-i maakood on MHL.

Riigi interneti üladomeen on .mh.

Rahvastik[muuda | muuda lähteteksti]

2011 rahvaloenduse järgi oli Marshalli Saarte rahvaarv 53 158, neist 27 243 olid mehed ja 25 915 naised. [12] Seega võrdluses 100 naise kohta elas riigis 105 meest.

1988 oli riigi rahvaarv 43 380 ja 1999 oli rahvaarv 50 840 inimest.

Linnaelanike osakaal rahvastikust on 73,8% ning nad paiknevad Majuro ja Kwajaleini atollidel, seejuures pealinnas Majuros elas 52,3% riigi rahvastikust.

Marshalli Saarte rahvastik elab 24 atollil. Riigi tihedamini asustatud piirkond on Majuro, kus 2011 rahvaloenduse andmetel elas 7413 inimest ruutmiilil.

Kõrghariduse oli omandanud 13,1% meestest ja 9,9% naistest. Vastavas arvestuses võeti valimiks elanikud, kes olid vanemad kui 6-eluaastat. Esimese Marshalli Saarte elanikuna omandas doktorikraadi riigi praegune president Hilda Heine.

2011 rahvaloenduse järgi oli 22,1% immigrantidest pärit USA mandriosast, 21,5% Hawaiilt ja 16,5% Filipiinidelt.

51,5% rahvastikust kuulub kohalikku kongregatsionalistlikku kirikusse, 24.2% Jumala Assambleesse, 8,4% on katoliiklased ja 8,3% mormoonid.

Riigikaitse[muuda | muuda lähteteksti]

Kwajaleini atollil asub USA sõjaväebaas ja Ronald Reagani-nimeline ballistiliste rakettide katsetamise polügoon.

Marshalli Saartel regulaarvägesid pole, riigi sõjalise kaitse eest vastutab USA. Riigis tegutsevad politseiüksused. [2]

Majandus[muuda | muuda lähteteksti]

Marshalli Saarte peamine sissetulekuallikas on USA-lt saadav renditulu Kwajaleini atollil asuva sõjaväebaasi rentimise eest. Põllumajanduses tegeletakse kookospalmi ja leivapuu kasvatamisega. lisaks kasvatatakse tomateid ja harilikku tarot. Elanikud tegelevad ka käsitöö ja kopra tootmisega.

2016 oli riigi sisemajanduse kogutoodang 180 miljonit USD.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Marshalli Saarte elanike käsitöö.

Esimese eurooplasena jõudis 21. augustil 1526 Marshalli Saartele Hispaania maadeuurija Alonso de Salazar ja andis ühele saarele San Bartolome nime. 21. septembril 1529 jõudis saartele Hispaania maadeuurija Álvaro de Saavedra Cerón ja 1530 Hispaania maadeuurija Miguel López de Legazpi.

1788 purjetasid saartele briti kaptenid John Charles Marshall ja Thomas Gilbert. 1820 nimetasid maadeuurijad Adam Johann von Krusenstern ja Louis Isidore Duperrey saared Marshalli järgi Marshalli saarteks. 1824 pani USA vaalapüügilaev "Glob"e osa meeskonnast Mulgrave'i saarele. Aasta hiljem oli neist elus vaid 2 poissi, kelle USA kuunar üles korjas. 19. sajandil sagenesid eurooplaste kontaktid Marshalli saarte elanikega, kuid peamiselt olid vastastikused suhted vägivaldsed. Saartele jõudsid ka Jaapani kalurid. 1857 saabusid Marshalli saartele esimesed misjonärid. 1874 kuulutati Marshalli saared Hispaania Ida-India osaks.

Oktoobris 1885 sõlmis Saksamaa kapten Fritz Rötger Marshalli saarte pealikega vastavad lepingud, mille alusel muutusid saared Saksamaa protektoraadiks. 1899 Hispaaniaga sõlmitud lepingu järel said Marshalli saared Saksamaa Uus-Guinea osaks. 19041914 tegutsesid saartel katoliku misjonärid.

Esimeses maailmasõjas okupeerisid Jaapani väed 29. septembril 1914 Enewetaki atolli ja 30. septembril 1914 halduskeskuse Jaluiti atolli. Saksamaa loobus 1919 Versailles' rahulepinguga oma Vaikse ookeani valdustest. 17. detsembril 1920 tunnustas Rahvasteliit Marshalli saarte kuuluvust Jaapani koosseisu. Jaapan saatis saartele vähemalt 1000 jaapanlast, suurendas administratiivtöötajate hulka ja määras ametisse uusi ametnikke. Samuti soovisid jaapanlased asendada matriarhaarsetel suhetel põhineva ühiskondliku korra patriarhaalsusel põhinevaga, kuid edutult.

Teise maailmasõja algul oli Kwajaleini atoll Jaapani 6. laevastiku baasiks. 1944 vallutasid saared Ameerika Ühendriikide väed. ÜRO otsusega kuulusid Marshalli saared koos mitmete Mikroneesia saartega 1947 USA-le.

USA kasutas peale Teist maailmasõda Bikini ja Enewetaki atolle tuumapolügoonina, kus 19461958 korraldati kokku 67 tuumapommi katsetust, sealhulgas 1952 maailma esimese vesinikpommi katsetus. 19561998 maksis USA Marshalli saarte elanikele 759 miljonit dollarit kompensatsiooni radioaktiivsest kiirgusest tingitud tervisehädade eest. USA armee kasutab jätkuvalt Kwajaleini atollil asuvat polügooni raketikatsetusteks.

Marshalli Saarte valitsus moodustati 1979 ja riik sai suveräänseks 1986, kusjuures USA kohustas tagama Marshalli Saarte sõjalise kaitse.

Amata Kabua sai riigi presidendiks 1979 ja oli ametis 1996. aastani. 2000 sai presidendiks Ühinenud Demokraatliku Partei esindaja Kessai Note. 2008 järgmiseks presidendiks saanud Litokwa Tomeing kaotas oktoobris 2009 parlamendis usaldushääletuse. 2009–2012 oli presidendiks Ühinenud Demokraatliku Partei esindaja Jurelang Zedkaia.

2012–2016 oli Marshalli Saarte president Christopher Loeak. 2015. aasta parlamendivalimiste järel valiti jaanuaris 2016 presidendiks Casten Nemra, kes oli ametis 17 päeva, kuna parlamendis algatati tema vastu umbusaldushääletus. Riigi uueks presidendiks sai Hilda Heine.

Eesti suhted Marshalli Saartega[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti ja Marshalli Saared sõlmisid diplomaatilised suhted 12. juulil 2013. [13] Eesti kodanikele on Marshalli Saarte külastamine viisavaba.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]