Marshalli Saared
|
Marshalli Saarte Vabariik
| |||||
.svg) | |||||
| Riigihümn | Forever Marshall Islands | ||||
|---|---|---|---|---|---|
| Pealinn | Majuro | ||||
| Pindala |
181 km²  | ||||
| Riigikeel | maršalli ja inglise | ||||
| Rahvaarv |
54 366 (2023)[1] | ||||
| Rahvastikutihedus | 299,7 in/km² | ||||
| President | Hilda Heine | ||||
| Iseseisvus | 21. oktoobril 1986 | ||||
| SKT |
0,199 mld $ (2017)[2] | ||||
| SKT elaniku kohta |
3843 $ (2017)[3] | ||||
| Valuuta | USA dollar | ||||
| Ajavöönd | maailmaaeg +12 | ||||
| Tippdomeen | .mh | ||||
| ROK-i kood | MHL | ||||
| Telefonikood | 692 | ||||
Marshalli Saared (ametlikult Marshalli Saarte Vabariik) on saareriik Vaikse ookeani lääneosas Mikroneesias, mis on vabalt assotsieerunud Ameerika Ühendriikidega. Riigi maismaaterritooriumi hõlmab saarestik Marshalli saared.
Riigi pindala on 181 km² ning selle moodustab 29 madalat atolli ja 5 eraldi saart. Marshalli saarte lääneosas asuvad Raliki saared, idaosas Rataki saared.
Umbes kaks kolmandikku riigi elanikest elab Majuro atollil ja Kwajaleini atollil. Riigi kultuurikeskuseks on Ebeye saar Kwajaleini atollil.
Nimi
[muuda | muuda lähteteksti]Marshalli saared on nime saanud 1788. aastal piirkonda kaardistanud briti kapteni John Marshalli järgi. Nimi "Marshall" tuleneb frangi keelest, selle tähenduse moodustavad nimisõnad mare ('hobune') ja skalkoz ('teener').
Asend
[muuda | muuda lähteteksti]Marshalli Saared asuvad Vaikse ookeani lääneosas ekvaatori lähistel. Riik piirneb põhjas Wake'i saarega, läänes Mikroneesia Liiduriikidega, edelas Kiribatiga ja lõunas Nauruga. Riigi maismaa moodustavad kaks paralleelselt loodest kagusse kulgevat arhipelaagi, mis koosnevad kokku 29 atollist ja 5 saarest, mille omakorda moodustavad rohkem kui 1000 väikesaart.
Riigi rannajoone kogupikkus on 370,4 kilomeetrit.[4]
Marshalli Saartel on Ameerika Ühendriikidega territoriaalvaidlus Wake'i saare üle.
Loodus
[muuda | muuda lähteteksti]
Marshalli Saarte atollid on moodustunud kustunud vulkaanidel. Kwajaleini atoll on riigi suurim, pindalaga 16 km².
Atollid ja väikesaared on madalad, nende keskmine kõrgus on 2 meetrit üle merepinna, kuid riigi kõrgeim punkt asub 10 meetrit üle merepinna Likiepi atollil. Atollid on maastikugeograafialt sarnased. Ookeani rannikul avaneb liivarand, mida sisemaast eraldavad kõrged liivaluited. Luidete taga kasvab laialehine rannikumets, kus asub hoonestamiseks sobilik piirkond. Atollide maismaa keskosas on hariliku taro või kookospalmi kasvatusala, mille taga on teine hoonestamiseks sobilik piirkond. Atoll ümbritseb ookeanist täielikult või osaliselt eraldatud laguuni, mille rannikul kulgeb maantee.[5]
Riigi elanikkond kogub joogivett peamiselt vihmaveest.
Metsaga on kaetud 49,3% riigi pindalast.[4] Marshalli saarte mullastik on õhuke ja toitainevaene.[6] Marujo atollil on kirjeldatud 563 taimeliiki, sealhulgas 12 sõnajalaliiki, 5 liiki paljasseemnetaimi, 193 liiki üheidulehelisi ja 353 liiki kaheidulehelisi.[7] Rongelapi atollilt on tuvastatud 63 ja Ailinginae atollilt 29 taimeliiki. [8] Saarte peamised puuliigid on kookospalm ja leivapuu.[9] Ainus endeemne kõrgema taime liik on kõrreline Lepturus gasparricensis. Saartel peavad vastu taimeliigid, mis suudavad toime tulla toitainevaese pinnase, pinnase suure soolsuse, põua ja inimesepoolse võimaliku pinnase segipööramisega.
Riigi ookeanialal on kirjeldatud 160 koralliliiki.[10]
Marshalli Saarte valitsus moodustas oktoobris 2011 riigi ookeanialal haide kaitseks kaitseala kogupindalaga 2 miljonit km². Riigi territoriaalvetest on tuvastatud üle 800 kalaliigi.
Riigis on kirjeldatud üle 600 liigi putukaid, kellest 142 liiki või alamliiki on endeemsed.[11] Riigis on kirjeldatud 19 liiki roomajaid. Jaapanlased vedasid saartele enne Teist maailmasõda rottide hävitamiseks varaaniliigi Varanus indicus.
Marshalli saartel on kirjeldatud 95 linnuliiki, kellest 4 on ohustatud.[12] Ohustatud liikidest on Marshalli saartel kirjeldatud más afuera tormilindu, krae-tormilindu, tuhkur-tormilindu ja alaska koovitajat.
Marshalli saarte loodusliku loomastiku moodustavad peamiselt mereimetajad. Kõik 9 maismaaimetaja liiki on kas koduloomad või inimkaaslejad.[13]
Riigis valitseb troopiline kliima, mis jaguneb kuiva- ja vihmaperioodiks. Vihmaperiood kestab maist novembrini, kuivaperiood detsembrist aprillini. Päevane temperatuur on vahemikus +21 kuni +34 °C, temperatuur sõltub eelkõige saari ümbritseva ookeanivee temperatuurist. Kwajaleini atolli päevane õhutemperatuur tõuseb seoses globaalse kliimasoojenemisega keskmiselt 0,2 °C võrra aastas. Lõunapoolsetel atollidel on aasta keskmine sademete hulk 4320 mm. [14] Saari tabavad sageli taifuunid ja kliimasoojenemisega seonduvad põuad.[15]
Keskkonnakaitse
[muuda | muuda lähteteksti]Marshalli saarte suurimaks keskkonnaprobleemiks on kliimasoojenemise tulemusena tõusev ookeanivee tase.[16]
1990. aastate algul määras Marshalli saarte valitsus komisjoni uurima ookeanivee taseme tõusu mõju.[17]
2008 põhjustas kõrge lainetus pealinnas Majuros üleujutuse, mistõttu riigis kuulutati välja eriolukord. Majuro kannatas kõrge lainetuse käes ka 2013. aastal. 2013 kannatas riigi põhjaosa põua käes, mistõttu riigis kuulutati välja eriolukord. Septembris 2013 toimus Marshalli saartel Vaikse ookeani riikide foorumi tippkohtumine.
Riigis on tõsisteks keskkonnaprobleemideks ka USA endisest katsepolügoonist lähtuv radioaktiivne kiirgus, ookeanivee happesuse tõus ja elanikkonna tekitatud jäätmete ladustamine.
Riik
[muuda | muuda lähteteksti]Riigikord
[muuda | muuda lähteteksti]
Marshalli Saared on presidentaalne vabariik. Riigipea on parlamendi poolt 4 aastaks ametisse valitav president, kes on ühtlasi ka valitsusjuht.[4] Presidenti nõustab ülemnõukogu (Iroij), mis on 12-liikmeline ja mis koosneb hõimupealikest. Ülemnõukogu selgitab vastuvõetavate seaduste kooskõlastust traditsiooniga.
Riigi seadusandlik organ on ühekojaline parlament (Nitijeļā). Riigi parlamenti kuulub 33 liiget, kes valitakse ametisse 4 aastaks.
Riigis puuduvad poliitilised parteid, kuid ühiskondlike vaadete järgi on välja kujunenud kaks poliitilist fraktsiooni: Aelon̄ Kein Adi partei ja Ühinenud Demokraatlik Partei.
Riigi põhiseadus võeti vastu 1. mail 1979. Riigi kõrgeim kohtuorgan on ülemkohus. Riigi õigussüsteem on kombineeritud Briti ja USA tavaõiguse ning kohalike statuutide alusel.
1983. aastal sõlmiti leping Ameerika Ühendriikidega, mille kohaselt riik on vabalt assotsieerunud Ameerika Ühendriikidega. Ameerika Ühendriigid vastutavad riigi julgeoleku eest.
Haldusjaotus
[muuda | muuda lähteteksti]Marshalli saared on jagunenud 24 omavalitsuseks (municipality), millest igaüks moodustab valimisringkonna. Riigi pealinn Majuro asub 64 väikesaarel. Riigi suuremad asulad on veel Ebeye ja Taroa.
Taristu
[muuda | muuda lähteteksti]Marshalli saarte teede kogupikkus on 2028 kilomeetrit, sellest kattega teid on 75 kilomeetrit.[4]
Marshalli Saartel asub 15 lennuvälja, neist suurim Amata Kabua-nimeline rahvusvaheline lennuväli. Marshalli Saared on maailma väikseim mitme lennuväljaga riik. 4 lennuvälja maandumisrajad on kattega. Riigisiseste lendudega opereerib Air Marshall Islands, mis omab kahte Dornier Do 228 ja üht De Havilland Canada DHC-8 lennukit.
Riigi peamised sadamad asuvad Enitwetaki, Kwajaleini ja Majuro atollidel.
Sümboolika ja tähised
[muuda | muuda lähteteksti]Marshalli Saarte lipp ja vapp on kasutusel alates 1. maist 1979.
ROK-i maakood on MHL, rahvusvaheline lühend RMI.
Riigi interneti üladomeen on .mh.
Rahvastik
[muuda | muuda lähteteksti]2011 rahvaloenduse järgi oli Marshalli saarte rahvaarv 53 158, neist 27 243 olid mehed ja 25 915 naised.[18] Seega võrdluses 100 naise kohta elas riigis 105 meest.
1988 oli riigi rahvaarv 43 380 ja 1999 oli rahvaarv 50 840 inimest.
Linnades elab 73,8% rahvastikust. Linnad paiknevad Majuro ja Kwajaleini atollil, seejuures pealinnas Majuros elas 52,3% riigi rahvastikust.
Marshalli saarte rahvastik elab 24 atollil. Riigi tihedamini asustatud piirkond on Majuro, kus 2011 rahvaloenduse andmetel elas 7413 inimest ruutmiilil.
Kõrghariduse oli omandanud 13,1% meestest ja 9,9% naistest. Vastavas arvestuses võeti valimiks elanikud, kes olid vanemad kui 6 eluaastat. Esimese Marshalli saarte elanikuna omandas doktorikraadi riigi praegune president Hilda Heine.
2011. aasta rahvaloenduse järgi oli 22,1% immigrantidest pärit USA mandriosast, 21,5% Hawaiilt ja 16,5% Filipiinidelt.
51,5% rahvastikust kuulub kohalikku kongregatsionalistlikku kirikusse, 24,2% Jumala Assambleesse, 8,4% on katoliiklased ja 8,3% mormoonid.
1993 eraldati katoliiklikust Karoliinide piiskopkonnast Marshalli Saarte apostellik prefektuur. 2017 andmetel tegutseb riigis 5 katoliku preestrit 12 koguduses. [19]
Riigikaitse
[muuda | muuda lähteteksti]
Marshalli Saartel regulaarvägesid pole, riigi sõjalise kaitse eest vastutab USA. Riigis tegutsevad politseiüksused.[4]
Majandus
[muuda | muuda lähteteksti]Marshalli saarte peamine sissetulekuallikas on USA-lt saadav renditulu Kwajaleini atollil asuva sõjaväebaasi rentimise eest. Põllumajanduses tegeletakse kookospalmi ja leivapuu kasvatamisega. Lisaks kasvatatakse tomateid ja harilikku tarot. Elanikud tegelevad kalanduse, käsitöö ja kopra tootmisega.
Riigi üheks tuluallikaks on samuti laevade lipuõiguse müük.
2016 oli riigi sisemajanduse kogutoodang 180 miljonit USA dollarit. Riik impordib enamiku toiduaineid.
81% riigis tarbitavast elektrienergiast toodetakse fossiilsetest kütustest ja 19% hüdroenergia baasil.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]
Esimese eurooplasena jõudis 21. augustil 1526 Marshalli saartele Hispaania maadeuurija Alonso de Salazar ja andis ühele saarele San Bartolome nime. 21. septembril 1529 jõudis saartele Hispaania maadeuurija Álvaro de Saavedra Cerón ja 1530 Hispaania maadeuurija Miguel López de Legazpi.
1788 purjetasid saartele briti kaptenid John Charles Marshall ja Thomas Gilbert. 1820 nimetasid maadeuurijad Adam Johann von Krusenstern ja Louis Isidore Duperrey saared Marshalli järgi Marshalli saarteks. 1824 pani USA vaalapüügilaev Globe osa meeskonnast Mulgrave'i saarele. Aasta hiljem oli neist elus vaid 2 poissi, kelle USA kuunar üles korjas. 19. sajandil sagenesid eurooplaste kontaktid Marshalli saarte elanikega, kuid peamiselt olid vastastikused suhted vägivaldsed. Saartele jõudsid ka Jaapani kalurid. 1857 saabusid Marshalli saartele esimesed misjonärid. 1874 kuulutati Marshalli saared Hispaania Ida-India osaks.
Oktoobris 1885 sõlmis Saksamaa kapten Fritz Rötger Marshalli saarte pealikega vastavad lepingud, mille alusel muutusid saared Saksamaa protektoraadiks. 1899 Hispaaniaga sõlmitud lepingu järel said Marshalli saared Saksamaa Uus-Guinea osaks. 1904–1914 tegutsesid saartel katoliku misjonärid.
Esimeses maailmasõjas okupeerisid Jaapani väed 29. septembril 1914 Enewetaki atolli ja 30. septembril 1914 halduskeskuse Jaluiti atolli. Saksamaa loobus 1919 Versailles' rahulepinguga oma Vaikse ookeani valdustest. 17. detsembril 1920 tunnustas Rahvasteliit Marshalli saarte kuuluvust Jaapani koosseisu. Jaapan saatis saartele vähemalt 1000 jaapanlast, suurendas administratiivtöötajate hulka ja määras ametisse uusi ametnikke. Samuti soovisid jaapanlased asendada matriarhaalsetel suhetel põhineva ühiskondliku korra patriarhaalsusel põhinevaga, kuid edutult.
Teise maailmasõja algul oli Kwajaleini atoll Jaapani 6. laevastiku baasiks. 1944 vallutasid saared Ameerika Ühendriikide väed. ÜRO otsusega kuulusid Marshalli saared koos mitme Mikroneesia saarega 1947 USA-le.
USA kasutas pärast teist maailmasõda Bikini ja Enewetaki atolle tuumapolügoonina, kus 1946–1958 korraldati kokku 67 tuumapommikatsetust, sealhulgas 1952 maailma esimese vesinikupommi katsetus. 1956–1998 maksis USA Marshalli saarte elanikele radioaktiivsest kiirgusest põhjustatud terviseprobleemide kulude katteks 759 miljonit dollarit kompensatsiooni. USA armee kasutab jätkuvalt Kwajaleini atollil asuvat polügooni raketikatsetusteks.
Marshalli saarte valitsus moodustati 1979 ja riik sai suveräänseks 1986, kusjuures USA kohustas tagama Marshalli saarte sõjalise kaitse.
Amata Kabua sai riigi presidendiks 1979 ja oli ametis 1996. aastani. 2000 sai presidendiks Ühinenud Demokraatliku Partei esindaja Kessai Note. 2008 järgmiseks presidendiks saanud Litokwa Tomeing kaotas oktoobris 2009 parlamendis usaldushääletuse. 2009–2012 oli presidendiks Ühinenud Demokraatliku Partei esindaja Jurelang Zedkaia.
2012–2016 oli Marshalli Saarte president Christopher Loeak. 2015. aasta parlamendivalimiste järel valiti jaanuaris 2016 presidendiks Casten Nemra, kes oli ametis 17 päeva, kuna parlamendis algatati tema vastu umbusaldushääletus. Riigi uueks presidendiks sai Hilda Heine. 2020. aastast on presidendiks David Kabua.
Eesti ja Marshalli Saarte suhted
[muuda | muuda lähteteksti]Eesti ja Marshalli Saared sõlmisid diplomaatilised suhted 12. juulil 2013.[20] Eesti kodanikele on Marshalli Saarte külastamine viisavaba. 2013 hakkas Marshalli Saartega kauplema Eestiga seotud ettevõte Indore Chemical. [21]
Haridus
[muuda | muuda lähteteksti]Riigi haridussüsteem on kolmeastmeline: põhiharidus, keskharidus ja kõrgharidus. Lapsed asuvad põhikooli 6-aastaselt ja põhikool kestab 8 aastat. Keskharidus omandatakse 4 aastaga.
Kõrgharidust annavad Marshalli Saarte kolledž ja Vaikse ookeani lõunaosa ülikooli kampus.
Kultuur
[muuda | muuda lähteteksti]Riigis asub 1981 moodustatud Alele muuseum, raamatukogu ja arhiiv. Riigi suurim raamatukogu on ülemkohtu raamatukogu, kus on 50 000 köidet. Marshalli Saarte kolledži raamatukogus on 7000 köidet. Riigi tuntuim ajaleht on The Marshall Islands Journal.
Riigis tegutseb 4 raadiojaama, kuid mitte ühtki telejaama.
Marshalli Saarte populaarsemad spordialad on ragbi ja kergejõustik. Riigi sportlased osalesid esmakordselt 2008. aasta suveolümpiamängudel Pekingis. Riigi sportlased pole olümpiamängudelt medaleid võitnud. Majuros asub 2000-kohaline spordistaadion.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Pacific Community, vaadatud 8.10.2024.
- ↑ Maailmapanga andmebaas, vaadatud 21.10.2018.
- ↑ Maailmapanga andmebaas, vaadatud 27.05.2019.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 USA Luure Keskagentuuri ülevaade.
- ↑ Atollide maastikuprofiil.
- ↑ Marshalli Saarte looduse ülevaade.
- ↑ Nancy Vander Velde. "The Vascular plants of Majuro Atoll, Republic of the Marshall Islands". Washington, DC, USA Smithsonian Institution. National Museum of Natural History. 2003
- ↑ Jodi Stevens Releford, Jonathan Stevens, K.W. Bridges, Will C. McClatchey. "Flora of Rongelap and Ailinginae Atolls, Republic of the Marshall Islands." Atoll research bulletin. Juuli 2009
- ↑ Marshalli saarte taimestik.
- ↑ Ülevaade Marshalli Saarte kohta.
- ↑ Ülevaade Marshalli saarte loomastikust.
- ↑ "Denis Lepage. "Checklist of birds of the Marshall Islands". Bird Checklists of the World. Avibase". Originaali arhiivikoopia seisuga 29. september 2007. Vaadatud 2. aprillil 2017.
- ↑ Marshalli Saarte loomastik.
- ↑ Ülevaade Marshalli Saarte kliimast.
- ↑ Ülevaade Marshalli Saartest.
- ↑ Coral Davenport. "The Marshall Islands Are Disappearing." The New York Times. 1. detsember 2015.
- ↑ "Ülevaade Marshalli Saarte keskkonnaprobleemidest". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. aprill 2017. Vaadatud 2. aprillil 2017.
- ↑ prism.spc.int/images/census_reports/Marshall_Islands_Census_2011-Full.pdf Marshalli Saarte 2011. aasta rahvaloenduse andmed.
- ↑ Ülevaade Marshalli Saarte apostellikust prefektuurist
- ↑ Eesti välisministeeriumi ülevaade.
- ↑ Harry Tuul, Alyona Stadnik: Eesti ettevõte müüb Marshalli saartele. Äripäev. 3. august 2014
<references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "PmYir" ei kasutata eelnevas tekstis.Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]
Marshalli Saared – kasutusnäited, päritolu, sünonüümid ja tõlked Vikisõnastikus