Mark Twain

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Mark Twain (1907)
Mark Twain 1851. aastal
Mark Twaini portree (James Carroll Beckwith, 1890)
Mark Twain skulptorile poseerimas 1898. aastal

Mark Twain, kodanikunimega Samuel Langhorne Clemens (30. november 1835 Florida, Missouri21. aprill 1910 Redding, Connecticut) oli Ameerika kirjanik, ajakirjanik, kirjastaja ja ühiskonnategelane. Teda on nimetatud Ameerika Ühendriikide suurimaks humoristiks[1] ning William Faulkner on nentinud, et Twain oli „esimene tõeline Ameerika kirjanik ja me kõik oleme tema järeltulijad“.[2] Romaani „Huckleberry Finni seiklused“ on nimetatud „esimeseks tõeliseks Ameerika romaaniks“.

Samuel Clemens väitis, et tema pseudonüüm Mark Twain tuleneb jõelaevanduse sõnavarast. Mees töötas nooruses Mississippi jõel lootsi abina ja hüüdega „Mark twain!“ anti märku laevasõiduks ohutust veesügavusest. Seda mõõdeti nööriga, millele iga sülla tagant oli tehtud märk (ingl mark), sõna twain tähendab aga vanainglise keeles kahte. Mark twain on niisis märguanne kahesüllasest ehk 3,6 m veesügavusest.[3]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Lapsepõlv ja noorus[muuda | muuda lähteteksti]

Samuel Langhorne Clemensi autogramm

Samuel Langhorne Clemens sündis perre kuuenda lapsena. Tema kolm õde-venda surid noorelt. Kui Samuel oli nelja-aastane, kolis pere Hannibali linna, mille ainest kasutas ta hiljem oma kuulsamate romaanide kirjutamisel.[4] Advokaadist isa suri kopsupõletikku, kui poiss oli 11-aastane. Pärast isa surma lahkus Samuel koolist ja hakkas trükkali õpipoisiks.

1851. aastal alustas 16-aastane Samuel tööd vend Orioni ajalehe Hannibal Journal juures trükiladuja ja humoreskide kirjutajana. Seejärel töötas ta trükiladujana ka New Yorgis, Philadelphias ja teistes linnades, harides end õhtuti raamatukogudes. Kuna Mississippi jõgi oli talle hingelähedane, asus Samuel Clemens peagi tööle aurulaevale. Kahe aasta pärast sai ta jõel lootsina töötamise litsentsi. Mälestusi sellest eluperioodist on kirjanik avaldanud 1883. aastal ilmunud ühiskonnakriitilises raamatus „Elu Mississippil“. 1861. aastal alanud Ameerika kodusõda piiras jõel liikumist ning see ei võimaldanud tulevasel kirjanikul tegevust lootsina jätkata. Kodusõja alguses kuulus ta koos sõpradega lühikest aega vabatahtlikuna konföderatsiooni relvajõudude koosseisu, kuid lahkus 1861. aasta juulis teenistusest. 1885. aastal kirjutas ta värvikalt enda toonasest kogemusest sõjaväeteenistuses.[5]

Ameerika lääneosas[muuda | muuda lähteteksti]

Orionile pakuti Nevadas kuberneri sekretäri ametikohta ning vennad sõitsid kaks nädalat postitõllas läbi preeria Virginia Citysse. Teekonda ja elu kaevanduslinnas kirjeldab ta 1872. aastal ilmunud reisiraamatus „Roughing It“. Mõnda aega töötas Clemens hõbedakaevanduses, kuid see amet talle ei sobinud ning ta asus tööle ajakirjanikuna kohaliku lehe toimetuses. Esimest korda kasutas ta pseudonüümi 3. veebruaril 1863, kui kirjutas humoorikale reisikirjeldusele alla Mark Twain.

1864. aastal kolis Twain San Franciscosse, kus tegi kaastööd mitmele ajalehele. Saabus ka esimene kirjanduslik edu, kui 18. novembril 1865 avaldati New Yorgi nädalalehes The Saturday Press humoorikas lühijutt „The Celebrated Jumping Frog of Calaveras County“. 1867. aastal reisis Twain Euroopas ja Lähis-Idas, tema reisikirjad avaldati ajalehes ning need olid aluseks raamatule „The Innocents Abroad“ (1869), mida saatis suur menu. Just sellel reisil kohtus ta kaasreisija Charles Langdoniga, kes näitas Twainile pilti oma õest Oliviast. Kirjanik armus enda sõnul esimesest silmapilgust.[6]

Abielu ja lapsed[muuda | muuda lähteteksti]

Mark Twain ja Olivia Langdon (1845–1904) pidasid kirjavahetust terve 1868. aasta jooksul. Mehe esimese abieluettepaneku lükkas rikkast perest pärit naine küll isa vastuseisu tõttu tagasi, kuid nad abiellusid siiski 1870. aasta veebruaris New Yorgi osariigis Elmira linnas. Seejärel elasid Clemensid Olivia isa ostetud majas Buffalos. Twain töötas toimetaja ja kolumnistina kohalikus ajalehes Buffalo Morning Express.[7] 1870. aastal suri Olivia isa vähki.

1871. aastal kolis perekond Connecticuti osariiki Hartfordi, kuid seal suri 19 kuu vanuselt nende pisipoeg. Perre sündis hiljem kolm tütart: Susy (1872–1896), Clara (1874–1962) ja Jean (1880–1909).

Tänu Twaini sissetulekule ja Olivia pärandusele oli perekond heal järjel ning peatselt ehitati ostetud maatükile maja, kuhu koliti 1874. aastal. Hartfordis elati 1891. aastani. Sel perioodil pidas Twain rohkelt loenguid Ameerika Ühendriikides ja Inglismaal, ühtlasi kirjutas ühiskonda ja poliitikuid kritiseerivaid artikleid ja novelle. Suviti veedeti aega Olivia õele Susanile kuuluvas farmis. Markile, kes oli pidev suitsetaja, ehitati eraldi majake kirjatöö tegemiseks.[8] Twain kirjutaski enda peamised teosed Susani farmis ja Hartfordi majas.

Rahamured ja pankrot[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi Mark Twain teenis kirjutamisega märkimisväärse rahasumma, kaotas ta vara ebaõnnestunud investeeringute tõttu. 19. sajandi lõpus oli Twaini finantsolukord ebakindel ja tema kirjastus pankrotistus. Ta investeeris ebaõnnestunult oma varanduse ja naise kapitali (u 300 000 dollarit) James W. Paige´i leiutatud ladumismasinasse, mis jäi aga konkurentsis alla realadumismasinale ehk linotüübile.[9] Samuti olid plagiaatorid varastanud õigused mitmele Twaini teosele.

Kirjanik ja tema pere loobusid rahaliste raskuste tõttu oma Hartfordi kodust ja kolisid 1891. aasta juunis Euroopasse. Mark, Olivia ja nende tütar Susy olid kõik tervisega hädas ja nad lootsid, et Euroopa kuurortide ja sanatooriumide külastamisest on kasu. Perekond viibis Prantsusmaal, Saksamaal ja Itaalias kuni 1895. aasta maini. Selle aja jooksul naasis Twain püsivate äriprobleemide survel neli korda New Yorki, kus ta näiteks üüris 1893. aasta septembris „odava toa“ hinnaga 1,50 dollarit päevas.

Twaini kirjutised ja loengud võimaldasid tal rahalist olukorda parandada, abiks oli ka tema uus sõber, finantsist Henry Huttleston Rogers. Twain tutvus temaga 1893. aastal ja nende sõprus kestis kogu elu. Rogers sundis kirjanikku 1894. aasta aprillis pankrotiavaldust esitama. Seejärel kandis Twain kirjalike teoste autoriõigused üle naise nimele, et takistada võlausaldajatel teoste oma valdusse saamist. Rogers võttis lõpuks Twaini rahaasjade korraldamise eest täieliku vastutuse, kuni kõigile võlausaldajatele oli tasutud.[10]

1895. aasta juulis suundus Mark Twain aastasele loengureisile ümber maailma, et saadava tasu eest maksta tagasi laenud kõigile võlausaldajatele (kuigi tal ei olnud selleks enam juriidilist kohustust). See oli pikk ja raske reis ning kirjanik oli suure osa ajast haige. Naastes elas Twain perega veel neli aastat Euroopas, peamiselt Inglismaal ja Austrias, pikemalt Londonis ja Viinis. 1900. aasta oktoobris pöördus Mark Twain tagasi Ameerikasse, olles teeninud piisavalt võlgade tasumiseks.

Mark Twaini ja tema pere majamuuseum Hartfordis Connecticutis

Viimased aastad[muuda | muuda lähteteksti]

Neljast lapsest kolm surid siis, kui kirjanik oli veel elus. Ka tema abikaasa Olivia suri enne Twaini. Viimastel eluaastatel oli mees sügavas depressioonis, kuid suutis siiski veel nalja teha. Vastuseks ekslikule nekroloogile New York Journalis lausus ta legendaarse fraasi: „Kuuldused minu surmast on mõnevõrra liialdatud.“

Samuel Clemens, keda kogu maailmas tuntakse Mark Twaini nime all, suri 75-aastaselt stenokardia tagajärjel. Aasta enne oma surma ütles ta: „Tulin 1835. aastal Halley komeediga, aasta pärast saabub see uuesti ja loodan, et lahkun koos sellega.“ Nii see juhtuski. Clemensite perekond on maetud Elmira linnas Woodlawni kalmistule.

Mark Twain oma lapsepõlvekodu ees Hannibalis 1902. aastal, praegu tema majamuuseum

Eesti keeles avaldatud teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Mark Twaini töötuba Elmiras, naiseõe farmis
  • „Kapten Stormfildt taewas“ (eesti keeles 1926, tõlkija K.A.Raag)
  • „Kõlupea-Wilson“ (eesti keeles 1931, tõlkija Oskar Truu)
  • „Valitud jutustused“ (eesti keeles 1953, tõlkija Valda Raud)
  • „Kirjad Maa pealt“ („Letters from the Earth“, postuumselt 1962, eesti keeles 1963, tõlkija Hardi Tiidus)
  • „Lugu vanast oinast“ (eesti keeles 1998, tõlkija Paavo Kivine)

Twaini looming Eesti teatris[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Obituary (The New York Times)". Retrieved December 27, 2009.
  2. Jelliffe, Robert A. (1956). Faulkner at Nagano. Tokyo: Kenkyusha, Ltd.
  3. What do Mark Twain and your depth sounder have in common?
  4. Lindborg, Henry J. Adventures of Huckleberry Finn. On October 28, 2009.
  5. Mark Twain Biography.
  6. Mark Twain's adventures in love: How a rough-edged aspiring author courted a beautiful heiress.
  7. Dlugosz, Steve. Mark Twain's experience in Buffalo described as brief but memorable
  8. Twain's Home in Elmira. July 29, 2014
  9. Kirk, Connie Ann (2004). Mark Twain – A Biography. Connecticut: Greenwood Printing. ISBN 0-313-33025-5.
  10. Albert Bigelow Paine. "Mark Twain, A Biography". Retrieved November 25, 2014.
  11. "Eesti rahvusbibliograafia". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. november 2021. Vaadatud 4. novembril 2021.
  12. Eesti teatri lavastuste andmebaas

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]