Postitõld
 |
See artikkel räägib üldmõistest; filmi kohta vaata artiklit Postitõld (film). |
Postitõld (vanamoeliselt eesti keeles ka tilisang < vene дилижанс < prantsuse diligence 'usinus, hoolsus') oli tõld, mis vedas posti. Samas võidi seda samal ajal kasutada ka reisijateveoks.
Eestis
[muuda | muuda lähteteksti]Venemaal pandi esimesed postitõllad reisijaid vedama 1820. aastal Moskva ja Peterburi vahel. 1827. aastal pandi tilisangid veerema ka Tallinna ja Peterburi vahelisele teele; 1840. aastal Peterburi ja Riia vahele, vahepeatused tehti Tartus ja Narvas. Pikemate vahemaade kõrval pandi tilisangid käima ka lühemate vahemaade peale, näiteks 1847. aastal Tartu ja Narva vahele.[1]
Ettekirjutuste järgi pidi postitõld olema raudtelgedel, hea välimusega ja valmistatud vastavalt postiteede ülema poolt heaks kiidetud joonistele.[2]
Enne postitõldu olid kasutusel lahtised vankrid ning suured pealt kinni ehitatud postivankrid ehk kibitkad. Kuid sellised postisõidukid olid algelised. Teed olid tollal aga halvad, seetõttu oli reisimine nendega ebamugav.[2]
1870–1880. aastatel alustasid mitmed eraettevõtjad reisijate vedamist linnade vahel reisitõldade – diližansidega. Diližans oli kerge, kinnine ja hea vedrustusega tõld, mis mahutas 6–10 reisijat. Erinevalt omnibussist kasutati diližanse pea eranditult pikkadel linnadevahelistel liinidel, harvemini ka linnalähiliinidel.[3]
Diližansid liikusid Tallinna ja Peterburi, Tartu ja Peterburi ning Tallinna ja Riia vahel. Tallinnast Riiga sõitmiseks kulus kolm päeva, ainuüksi sõit Tallinnast Pärnusse kestis koos peatustega 17 tundi. Harju tänaval asunud hotellil Kuld Lõvi oli diližans, mis vedas hotelli kliente raudteejaamast ja sadamast hotelli ning tagasi väljuvatele rongidele ja laevadele. [3]
Suurbritannias
[muuda | muuda lähteteksti]Võttes eeskujuks Suurbritannias edukalt rakendunud linnadevaheliste diližansside toimimise, tegi John Palmer 1782. aastal Briti postiteenistusele ettepaneku reorganiseerida samadel alustel ka posti kättetoimetamise üleriigiline teenistus. Teda võeti kuulda. 18. sajandi lõpuks toimis Suurbritannias juba 42 postimarsruuti, kus kurseerisid postitõllad (postidiližansid).[4]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Eerik Selli. "Postijaamad riigi ja reisija teenistuses". Valgus. Tallinn, 1976. Lk 102.
- 1 2 EUROPA. Postisõiduk filateelia.ee
- 1 2 Transpordi ja logistika ajalugu. Seilecs. 2024. ISBN 9789916985212.
- ↑ Mail Coaches. postalheritage.org.uk