Eesti Vabariigi põhiseadus (1934)

Allikas: Vikipeedia

Eesti Vabariigi põhiseadus oli Eesti Vabariigi teine põhiseadus. See võeti vastu rahvahääletusel 14.16. oktoobril 1933 ja jõustus 24. jaanuaril 1934. Seadus kaotas kehtivuse, kui 1938. aastal jõustus Eesti Vabariigi kolmas põhiseadus.

Sisu[muuda | muuda lähteteksti]

Erinevalt senisest põhiseadusest oli 1934. aasta põhiseadus presidentaalne, Riigivanema institutsioon lahutati Vabariigi Valitsuse juhi omast; Peaministri juhitav Vabariigi Valitsus oli nüüd Riigivanema juures asuv ja tema poolt ametisse kutsutav kolleegium riigi valitsemiseks, tal pidi olema Riigivanema ja Riigikogu usaldus. Vabariigi Valitsuse ülesandeks oli hoolitseda selle eest, et Riigivanema otsused ei oleks seadusevastased, selle tagamiseks olid Riigivanema otsused kehtivad ainult Peaministri või vastava ministri kaasallkirjaga, millega ta võttis otsuse eest poliitilise vastutuse Riigikogu ees enda peale.

Riigivanem pidi valitama rahva poolt viieks aastaks. Riigikogu liikmete arvu vähendati sajalt viiekümnele ja ametiaega pikendati kolmelt aastalt neljale, Riigikogu valimistel oli valijal nüüd õigus valida üksikuid isikuid. Riigivanem sai õiguse määrata Riigikogu uue koosseisu valimisi enne nelja aasta möödumist ja lõpetada ennetähtaegselt Riigikogu korralisi istungjärke. Riigikogu liikmed võisid nüüd tasu saada ainult istungjärkude kestuse ajal. Riigikogu poolt vastuvõetud seadused hakkasid kehtima alles pärast väljakuulutamist Riigivanema poolt ja edasilükkamatu riikliku vajaduse korral võis Riigivanem anda seadusjõulisi dekreete.

Riigikohut täiendati Riigikohtu enda poolt esitatud kandidaatide hulgast Riigivanema poolt.

Põhiseaduse jõustumisega kaotati maavalitsused, kuna ette olid nähtud ainult linna-, alevi- ja maa(valla)omavalitsused.

Eelmisest põhiseadusest võeti üle § 7, mis ütleb, et Eesti vabariik ei anna autähti ja aumärke oma kodanikkudele, väljaarvatud kaitseväelastele sõja ajal. Samuti ei ole Eesti kodanikkudel õigust vastu võtta võõraste riikide aumärke ja autähti. Samas oli seda paragrahvi ignoreeritud juba alates 1920. aastast. Teenetemärkide seaduse andmise puhul 7. oktoobril 1936, millega asutati Riigivapi teenetemärk ja Valgetähe teenetemärk ning muudeti Eesti Punase Risti teenetemärk ja Kotkaristi teenetemärk riiklikeks, väitis Kohtuminister Johan Müller seaduse seletuskirjas, et 7. paragrahvi tuleb vaadelda seoses eelmise (6.) paragrahviga, mille järgi kõik Eesti kodanikud on seaduse ees ühetaolised ning seisusi ja seisuslikke tiitleid ei ole. Kuna aga asutatavate teenetemärkide omanikel, erinevalt endiste Vene aumärkide kavaleridest, ei ole seisuslikke eesõigusi, nagu ka mälestusmärkide, audiplomite ja tänukirjade omanikel, ei riiva nende asutamine kodanike ühetaolisuse põhimõtet[1].

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

1934. aasta põhiseaduse esitasid rahvahääletusele Artur Sirk ja Leopold Tõnson[2]. Kes nimeliselt põhiseaduse eelnõu välja töötas, pole teada.

Pärast rahvahääletuse tulemuste avaldamist ütles Artur Sirk 19. novembril 1933: "Meie ei tohi mitte sattuda võidujoovastusse ning kirjutada seda suurt võitu eneste arvele[3]."

Uue põhiseaduse eesmärgi ja ülesande kohta ütles Eesti Vabadussõjalaste Liidu Keskjuhatus ja Nõukogu oma üleskutses 17. detsembrist 1933: "Kuid uut põhiseadust ei pandud maksma selleks, et erakondadele võimu kindlustada, vaid selleks, et erakondliku süsteemi võimu hävitada[4]."

Põhiseaduse jõustumisega asus senine Riigivanem Konstantin Päts täitma uue põhiseaduse alusel Riigivanema (ametinimetus Peaminister Riigivanema ülesannetes) ja Peaministri ülesandeid ja pidi neid täitma kuni Riigivanema valimiseni uue põhiseaduse alusel. Oma esimese otsusega määras ta Peaministri asetäitjaks Välisminister Julius Seljamaa.

Põllumeestekogude kongressil 18. veebruaril 1934 ütles Riigivanem Konstantin Päts: "Põllumehed on siia tulnud võitjatena, kuna nende põhiseaduse muutmise idee on saanud teoks. Kui selle sisu üksikasjade kohta rahulolematust avaldatakse, siis on süüdi selle eelnõu väljatöötajad, kellel puudusid kogemused riigielu korraldamiseks. Ta tuli aga vastu võtta, kuna paremat polnud[5].

Pineva sisepoliitilise olukorra tõttu laiendas Riigivanem 12. märtsil 1934 kaitseseisukorra kehtivuspiirkonna kogu riigi maa-alale ja nimetas Kaitsevägede Ülemjuhatajaks Johan Laidoneri; seni oli kaitseseisukord alates 1918. aastast pidevalt kehtinud

Välismaa ajakirjanduses avaldati sel puhul teateid, nagu oleks Tallinnas toimunud lahing suurtükkide ja kuulipildujate osavõtul[6]; samasuguseid kõmuteateid oli avaldatud juba 1933. aastal[7]. Tänapäeval nimetatakse kaitseseisukorra kehtivuspiirkonna laiendamist 12. märtsil 1934 üldiselt riigipöördeks, mis peab näitama selle otsuse ebaseaduslikkust ja erakorralisust. Samas on see otsus loetud Riigikohtu otsusega 5. detsembrist 1934 seadusele vastavaks.

Riigivanema ja VI Riigikogu valimised uue põhiseaduse alusel pidid toimuma 29. ja 30. aprillil 1934, kuid 19. märtsil 1934 dekreedina antud seadusega lükati valimised põhiseaduse §§ 26 ja 60 alusel kogu riigis kaitseseisukorra kehtimise lõpuni edasi ja jäid viimaks toimumata, kuna kaitseseisukorda pikendati regulaarselt ja lõpuks võeti vastu uus põhiseadus.

28. septembril 1934 kutsuti põhiseaduse § 42 alusel kokku ümbervalimisele kuuluva V Riigikogu erakorraline istungjärk, kuid see lõpetati 2. oktoobril 1934 ja rohkem seda kokku ei kutsutud. Kuigi V Riigikogu oli kaotanud rahva usalduse aastail 1932–1933 toimunud kolme järjestikuse rahvahääletusega, jäi ta kogu 1934. aasta põhiseaduse kehtivuse aja jooksul edasi ametisse, ka pärast oma volituste algse tähtaja lõppemist 1935. aastal, kuna puudus seaduslik alus tema laialisaatmiseks ilma uusi valimisi korraldamata. Aastail 1935–1936 toimus kogu seadusandlus (ka riigieelarvete vastuvõtmine) dekreetidega.

1934. aasta põhiseadust kritiseeriti õigusteadlaste poolt tema tasakaalustamatuse ja viimistlematuse tõttu juba enne jõustumist. Seetõttu osutus vajalikuks asendada ta uue põhiseadusega, mis oli täiendatud Riigikogu teise koja (Riiginõukogu), Õiguskantsleri ja kutsealaste omavalitsustega. Saamaks põhiseaduse muutmiseks Rahvuskogu kaudu volitust rahvalt kui seadustega sidumatult kõrgeima võimu kandjalt, korraldas Riigivanem 23., 24. ja 25. veebruaril 1936 rahvahääletuse.

1934. aasta põhiseadus kaotas kehtivuse 1. jaanuaril 1938, kui hakkas kehtima uus põhiseadus.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=100250371814&img=era0031_003_0000731_00005_t.jpg&tbn=1&pgn=1&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=9b8e78734f252b3c2f2f5d845eddfefa
  2. L. Riigi rahuliku arengu nimel! Vaba Maa, 10. juuni 1933, nr. 133, lk. 4.
  3. Vabsõjalased valimiste eel. Rahvaleht, 21. november 1933, nr. 106, lk. 4.
  4. 17. dets. 1933. a. Tallinnas ärapeetud Vabadussõjalaste kongressilt – Eesti rahvale. Võitlus, 2. jaanuar 1934, nr. 1, lk. 2.
  5. Valusad sõnad vabsidele. Rahvaleht, 20. veebruar 1934, nr. 21, lk. 3.
  6. Londoni lehtede kõmuteated Eesti sündmusist. Telegramm, 18. märts 1933, nr. 11, lk. 1.
  7. 100 rida Stockholmist. Vaba Maa, 20. august 1933, nr. 194, lk. 5.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Jüri Uluots. Muudetud põhiseadus ja selle eeldused. Vaba Sõna, 23. oktoober 1933, nr. 2, lk. 3.
  • Praegune põhiseadus. Vaba Maa, 22. jaanuar 1936, nr 17, lk 2.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]