Lembit Koik

Allikas: Vikipeedia

Lembit Koik (3. september 1929 Tartu5. jaanuar 2017) oli eesti ajakirjanik, jurist ja sporditegelane.

1952. aastal lõpetas ta Tartu Riikliku Ülikooli juristina.

Töötas ajakirjanikuna Eesti Raadios, Õhtulehes ja Spordilehes. Aastail 1967–1991 oli ajakirja Nõukogude Õigus/Eesti Jurist peatoimetaja. Nõukogude ajal esines ta regulaarselt Eesti Raadio välissaadetes.

Sportlase ja sporditegelasena[muuda | muuda lähteteksti]

Sportlasena harrastas ta eeskätt veepalli; Dünamo meeskonnas tuli ta kolmel korral Eesti NSV meistriks. Harrastas ka teisi võistkondlikke mänge.

Hiljem tegutses ta spordiajakirjanikuna ja -ajaloolasena ning veepallikohtunikuna.

Ta oli VEKSA ühingu spordisektsiooni esimees ja Eesti Ajakirjanike Liidu spordiajakirjanike sektsiooni aseesimees ning Eesti Spordiajakirjanike Ühenduse esimees.

Poliitiline tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Ta osales 1988. aasta 13. aprilli telesaates "Mõtleme veel", kus toodi üldsuse ette kava algatada Rahvarinne Perestroika toetuseks. Samast päevast oli ta tegev rahvarinde algatusrühmas ja -keskuses, mille staap asus Tallinnas Mainoris. Nii eesti- kui ka venekeelse Rahvarinde Teataja esimesed numbrid valmisid 1988. aastal ajakirja Nõukogude Õigus toimetuses.

Ta oli aastail 19911992 Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimehe Arnold Rüütli nõunik.

Seotus KGB-ga[muuda | muuda lähteteksti]

Arhiiviandmetel värvati Lembit Koik 1955. aastal Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee agendiks varjunimega "A. Siil".[1], [2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Indrek Jürjo, "Pagulus ja Nõukogude Eesti. Vaateid KGB, EKP ja VEKSA arhiividokumentide põhjal". Umara 1996
  2. Selgust meie spordiajakirjandusse, Luup, 1997, nr 1, lk 60

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]