Vello Lään

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Vello Lään (9. juuni 1937 Tartu – 12. juuni 2022) oli eesti ajakirjanik ja kirjanik.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Ta lõpetas 1955. aastal Tartu 1. Keskkooli ja 1960 Tartu Riikliku Ülikooli bibliograafia erialal, filoloogiakandidaat (1968).

Lään on teinud ajakirjanikutööd nii raadios, televisioonis kui ka ajalehes. Toimetanud 15 aastat Eesti Põllumajanduse Akadeemia ajalehte. Juhtis koos kolleeg Lembitu Kuusega Eesti Televisioonis laupäevaõhtust meelelahutussaadet. Enda sõnul meeldis talle kõige rohkem teha korvpallireportaaže.

Lään oli Eesti esimese eraraadiojaama Tartu Raadio looja ja kauaaegne (1991–2000) peadirektor. Raadiojaam alustas tegevust 30. septembril 1991.

2004–2009 oli ta raadio Sun FM saatejuht. Alates 2004. aastast on ta olnud Raadio Marta saatejuht. Spetsiifika on ikka sport ja väärt teadmised elust enesest.

Ta on olnud Eesti Ringhäälingute Liidu (ERL) ja Ringhäälingumuuseumi üks asutajaid. Lään oli palju aastaid ERLi juhatuse esimees.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Abikaasa Inge Lään (aastani 1970 Mihkelsoo, 1970–85 Meltsas, sündinud 8. juulil 1946 Otepääl) on olnud 1971–85 Tartu Laste ja Noorte Spordikooli õppealajuhataja ja 1985–2017 Tartu Descartes'i Kooli kehalise kasvatuse õpetaja ning on aerutamises 2-kordne Eesti meister (1964) ja Dünamo üleliiduline noortemeister (1963).

Raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

Vello Lään on nii kirjutanud kui ka koostanud raamatuid. Paljud neist on teatmeteosed, mis räägivad ühest või mitmest spordialast. Kuid ta on kirjutanud ka lennundusest, saunast ja saunaskäimisest, veinidest ("Joogiraamat", 1993) ning kogunud kaante vahele tuhandeid anekdoote, nalju ja aforisme. Lään on kogunud ka rekordite andmeid ja nimetab end "rekordifriigiks". Ühtlasi on Lään raamatuidki tõlkinud, muuhulgas inglise ja bulgaaria keelest. 1950-1960-ndatel aastatel kasutas ta ajakirjanduses artikleid avaldades paljusid erinevaid pseudonüüme, neist tuntuim oli Vallo Sirel.

Sport[muuda | muuda lähteteksti]

Muud teatmeteosed[muuda | muuda lähteteksti]

Huumor ja aforismid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Suurmehed naeravad". Inglise keelest tõlkinud 1993
  • "Gabrovo anekdoodid". Bulgaaria keelest tõlkinud (Eesti Raamat 1989) ISBN 5-450-00749-3
  • "1002 anekdooti". Koostöös Erkki Kõluga (Greif 1996)
  • "Naaber naerab. Soome anekdoote" Koostanud Erkki Kõlu ja Vello Lään Olion 1998 ISBN 9985-66-108-7
  • "5000 pärlit". Suurim eestikeelne aforismikogu – 370 märksõna (Elmatar 2000) ISBN 9985-9292-1-7

Varia[muuda | muuda lähteteksti]

Tõlked[muuda | muuda lähteteksti]

Muud[muuda | muuda lähteteksti]

  • Tartu sulgpalliklubi Minton kauaaegne liige
  • Eesti Ringhäälingute Liidu juhatuse esimees 1992, 1997-2001
  • Tartu linnavolikogu kultuurikomisjoni esimees 2009-2010

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

v · r

1990: Aksel Tiik (1921–2010) • 1991: Eugen Piisang (1917–2003) • 1992: Ruudi Toomsalu (1913–2002) • 1993: Oliver Puri (1925–2003) • 1994: Aime Pärnakivi (1935) • 1995: Juhan Mandre (1922–2008) • 1996: Ants Kala (1924–2011) • 1997: Vambola Remmel (1922–2015) • 1998: Heino Kask (1924–1999) • 1999: Johannes Nittim (1918–2006) • 1999: Arnold Vaiksaar (1929–2009) • 2001: Kaljo-Mihkel Johannes (1929–2010) • 2001: Valter Lenk (1929–2020) • 2002: Lembit Koik (1929–2017) • 2003: Juhan Maidlo (1930–2015) • 2004: Erlend Teemägi (1929) • 2005: Olaf Langsepp (1930) • 2006: Vello Viirsalu (1938–2011) • 2007: Nora Kutti (1922–2020) • 2008: Henn Saarmann (1934–2008) • 2009: Uno Aava (1928) • 2009: Paul Kuldkepp (1934–2020) • 2010: Aarand Roos (1940–2020) • 2011: Enn Mainla (1944) • 2012: Vello Lään (1937) • 2013: Linda Jaanson (1933) • 2014: Ille Palm (1937) • 2014: Tiit Lääne (1958) • 2015: Rein Järva (1945) • 2016: Valeri Maksimov (1949) • 2017: Merike Rõtova (1936) • 2018: Heldur Tuulemäe (1929) • 2019: Paavo Kivine (1939) • 2019: Tiit Karuks (1946)

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Vello_Lään&oldid=6120620"