Helju Vals

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Helju Vals (aastatel 19571960 Helju Heuer; 1. märts 1929 Tartu31. mai 2011[1]) oli eesti ajakirjanik, toimetaja ja ilusa eesti keele eestkõneleja. Ta kasutas ka pseudonüüme Hille Sarem ja Krista Varju.

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Helju Vals lõpetas 1953. aastal Tartu Riikliku Ülikooli eesti keele ja kirjanduse erialal[1]. Tema õpetajad olid Gerda Laugaste ja Voldemar Veski[2].

Töökäik[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast ülikooli lõpetamist töötas Helju Vals ajakirjaniku ja keeletoimetajana ajalehes Edasi, hilisema nimega Postimees[1] ning 1993–1997 ka ajalehes Liivimaa Kuller. Aastatel 1998–2003 oli ta kontserni Eesti Meedia keelenõunik.[3]

Vals oli Eesti Ajakirjanike Liidu keele- ja tõlkesektsiooni aseesimees.

Võitlus kauni emakeele eest[muuda | muuda lähteteksti]

Tema eestvõttel käis igal kuul koos kõigile ajakirjanikele vaba sissepääsuga Ajakirjanike Liidu keelesektsioon, kus analüüsiti eelmise kuu ajakirjandusüllitiste keelt ning kuulati paljude eesti keele autoriteetide ettekandeid keeles ilmnevatest tendentsidest ja kitsaskohtadest. 1999. aastal oli ta üks Eesti Keele Kaitse Ühingu asutajaid, samuti oli ta ühingu Eestluse Elujõud asutajaliige[1].

Tuntuks sai Helju Vals eelkõige tänu võitlusele kauni emakeele eest ja oma vaimukatele keelekommentaaridele. 1958. aastal algatas ta Edasis keelearutluste püsirubriigi[4], tema keeleartiklitest on ilmunud kaks kogumikku: "Pipart keele peale: väike õpi- ja lustiraamat" (2000) ja "Ei päevagi kirjareata" (2010). Valsi teist raamatut arvustades on Priit Põhjala nimetanud teda "legendaarseks keelenaiseks" ja "eesti keele esileediks", tunnustades Valsi küll literatuurse ja raskepärase, kuid ka meisterliku, kujundliku ja vihjelise stiili eest. Põhjala sõnutsi oli Valsi stiil keelemänguline, irooniline ja otsekohene.[5]

Keeles tõrjus Vals karmilt kantseliiti, moesõnade ja võõrapärasustega liialdamist, pooldas väljendusviisis selgust ja lihtsust, kuid möönis ka keele mängulisust ja stiililist isikupära, kui autor suutis selle välja kanda.[6] Aasta pärast Helju Valsi surma tsiteeris Postimees juhtkirjas tema ütlust saksa filosoofi Martin Heideggeri teemadel:

„Keel on olemise koda. Mis me oleksime ilma selle kojata? Kodutud! Tuulte tallata, saatuse tõugata.“

Helju Vals[7]

Helju Vals on maetud Tartu Pauluse kalmistule.

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Pipart keele peale: väike õpi- ja lustiraamat". 2000 (keeleartiklite valimik aastaist 1965–1999)
  • "Ei päevagi kirjareata". Toimetanud Egle Pullerits, kujundanud Sirje Ratso. Illustreerinud Urmas Nemvalts. Tartu: Keelehooldekeskus, 2010, 66 lk (keeleartiklite valimik aastaist 2004–2010)

Artikleid[muuda | muuda lähteteksti]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 "Lahkus keelenaine Helju Vals" Tartu Postimees, 1. juuni 2011.
  2. Alo Lõhmus. "Igapäevane keelepäev Helju Valsi köögilaua taga" Postimees.ee, 2. märts 2009.
  3. "Helju Vals" Eesti Entsüklopeedia veebiversioonis (vaadatud 22.10.2012).
  4. Ivi Drikkit "Helju Valsi viimane keelelugu" Postimees, 02.06.2011.
  5. Priit Põhjala "Nulla dies sine linea" Sirp, 18.03.2011 (Helju Valsi raamatu "Ei päevagi kirjareata" arvustus).
  6. "Meenutades Helju Valsi" Postimees, 02.06.2011.
  7. "Juhtkiri: keel kui olemise koda" Postimees, 14.03.2012.
  8. Teenetemärkide kavaleride andmekogu – 4602

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]