Konstantin Pätsi esimene valitsus
 | See artikkel on esitatud liitmiseks artikliga Konstantin Pätsi esimese valitsuse seadusandlik tegevus. Lisateavet artikli arutelust |
Konstantin Pätsi valitsus tegutses 25. jaanuarist 1921 kuni 21. novembrini 1922. Tegemist oli parempoolse valitsusega: Tööerakonnast kuni põllumeestekoguni. Riigivanemaks sai Konstantin Päts. Haridusministeerium läks kristlaste juhtimisele. Kui arvestada Asutava Kogu seisukohta ja suhtumist haridusküsimustesse, kui meenutada, kuidas Asutav Kogu mahakiskuvalt arvustas kirikut, kristlikku õpetust koolis ja ristiusku üldiselt, siis peab õieti imestama, et nii kiiresti, aasta paari pärast usaldas I Riigikogu koolielu juhtimine kristliku erakonna ministri H. Bauerile.[1]
Valitsuse koosseis[muuda | muuda lähteteksti]
- Riigivanem – Konstantin Päts
- Välisminister – Ants Piip (kuni 20.10.22), teedeministri kt 26.01–16.12.21, kaubandus-, tööstus- ja tööministri kt 23.11.–16.12.21
- Kaubandus- ja tööstusminister – Juhan Kukk (kuni 18.11.21), tööministri kt 27.04.–16.12.21
- Sõjaminister – Jaan Soots
- Haridusminister – Heinrich Bauer
- Siseminister – Karl Einbund, töö- ja hoolekandeministri kt 26.01.–27.04.21, hoolekandeministri kt 27.04.–16.12.21
- Põllutööminister – Bernhard Rostfelt, toitlusministri kt alates 26.01.21, teedeministri kt 23.11.–16.12.21
- Rahaminister – Georg Vestel, riigivanema asetäitja alates 23.11.21
- Kohtuminister – Jaak Reichmann
- Teedeminister – Karl Ipsberg (alates 16. detsember 1921), kaubandus- ja tööstusministri kt alates 16. detsember 1921
- Töö- ja hoolekandeminister – Christian Kaarna 16.12.21–20.10.22
Valitsuse tegevus[muuda | muuda lähteteksti]
- 28. veebruaril 1921 tunnustas valitsus Läti iseseisvust de jure ja nimetas senise saadiku Riias Aleksander Hellati täievoliliseks ministriks ja erakorraliseks saadikuks[2].
- 18. märtsil 1921 kaotas valitsus 29. novembril 1918 maksmapandud sõjaseaduse Läänemaal, Pärnumaal ja Haapsalus[3][4].
- 18. märtsil otsustas valitsus astuda Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni liikmeks[5]
- 13. juulil 1921 kaotas valitsus sõjaseaduse Pärnus, Paides, Järvamaal, Kuressaares ja Saaremaal, välja arvatud laia- ja kitsaroopalise raudtee piirkond ja Tapa alev[6].
- 29. novembril 1921 kaotas valitsus sõjaseaduse Valgas ja Valgamaal, välja arvatud raudtee piirkond[7].
- 8. veebruaril 1922 kaotas valitsus sõjaseaduse:
- Harjumaal, välja arvatud Viimsi, Nehatu, Rae, Kurna, Harku, Naissaare ja Pakri vallas ning Nõmme alevis, Baltiski linnas ja raudtee piirkonnas;
- Rakvere linnas ja Virumaal, välja arvatud Naroova, Kose, Skarjatina, Peetri, Joala, Auvere, Mustajõe, Permesküla, Vasknarva, Isaku, Tudolinna, Vaivara ja Illuka vallas ning Narva-Jõesuu alevis ja raudtee piirkonnas;
- Tartu linnas ja Tartumaal, välja arvatud Lohusuu, Mustvee, Kasepää, Ranna, Peipsiäärne, Kavastu, Kastre-Võnnu, Avinurme, Võtikvere, Roela, Saare, Pala, Kokora, Alatskivi, Ahja ja Rasina vallas ning Mustvee ja Kallaste alevis ning raudtee piirkonnas;
- Võru linnas ja Võrumaal, välja arvatud Meeksi, Räpina, Kahkva, Orava, Veriora, Toolamaa, ning Moisekatsi vallas, Võõbsu alevis ja raudtee piirkonnas[8].
- 8. septembril 1922 kaotas valitsus sõjaseaduse Baltiski linnas ja Tapa alevis, välja arvatud raudtee piirkond[9].
- 4. oktoobril 1922 nimetas Vabariigi Valitsus Nuustaku alevi ümber Otepää aleviks.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Jaan Lattik. Teekond läbi öö. Vadstena, 1950, lk. 230
- ↑ Vabariigi Valitsuse otsus 28. veebruarist 1921 nr. I
- ↑ RT 1921, 20
- ↑ Vabariigi Valitsuse poolt 18. märtsil 1921 a. vastuvõetud määrus osalise sõjaseaduse kaotamise kohta
- ↑ Vabariigi Valitsuse otsus 18. märtsist 1921 nr. III
- ↑ RT 1921, 61
- ↑ RT 1921, 86
- ↑ RT 1922, 19
- ↑ RT 1922, 115/116
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
| Eelnev Ants Piibu valitsus |
Eesti Vabariigi valitsus 1921–1922 |
Järgnev Juhan Kuke valitsus |