Metamfetamiin

Allikas: Vikipeedia

Metamfetamiin (ka N-Metüülamfetamiin, Pervitin) on amfetamiini teisend, mille mõju on kiirem ja tugevam kui amfetamiinil. See on ohtlik uimasti, mis tekitab tugevat sõltuvust.

Aine hüüdnimed on Ice ja meta.

Metamfetamiin on valge, enamasti sinaka varjundiga pulber. Võib olla ka kristalli, jämeda soola või purustatud klaasi sarnane.

Pulbrit tõmmatakse ninna või neelatakse, lahustatud pulbrit süstitakse. Kristallilist vormi suitsetatakse. Mõju algab sõltuvalt tarvitamisviisist 30 sekundi kuni 20 minuti pärast ja kestab 4–12 tundi.

Kasutajad tunnevad energia- ja joovastuslainet, nad tunnevad end erksalt ja enesekindlalt.

Kahjulik toime[muuda | muuda lähteteksti]

  • Metamfetamiin tekitab tugevat sõltuvust. Sõltlane ei suuda ilma aineta elada ja vajab enda hästi tundmiseks üha suuremaid koguseid;
  • kui uimasti toime hakkab lõppema, ollakse sageli väga väsinud ja masenduses, samas on väga raske magama jääda. Näonahk muutub vistrikuliseks;
  • kasutaja võib olla väga halvas tujus, rahutu ja agressiivne. Samuti võivad tekkida hirmuhood ja tunne, et teda jälitatakse. Lisaks esinevad palavikuhood;
  • kasutamiskorrast toibumine võib võtta mitu päeva, sel ajal on inimene sageli väga närviline ja ärritunud ning võib ta käituda vägivaldselt;
  • tekitab ajukahjustusi, samuti pikaajalisi mälu- ja liikumishäireid;
  • pikaajalised kasutajad jäävad enamasti impotentseks või frigiidseks;
  • lisaks peaaju veresoontele kahjustab metamfetamiin ka neere, maksa ja südant.

Joobe sümptomid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Silmaavad on laienenud, pulss on kiire;
  • lihased on pinges;
  • palavik, mis võib olla väga kõrge;
  • kiire hingamine;
  • heaolu ja õnnetunne;
  • energiline, närviline ja rahutu, ei suuda paigal püsida;

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Metamfetamiin pervitiini nime all

Teise maailmasõja periood[muuda | muuda lähteteksti]

Teise maailmasõja perioodil müüdi metamfetamiini pervitiini nime all, ning seda tootis Saksa farmaatsiettevõte Temmler. Pervitiini kasutati laialdaselt Kolmanda Reichi relvajõududes. Eriti populaarne oli see Luftwaffe pilootide hulgas, kuna pervitiin toimis ergutina ja selle abil oli võimalik pikendada ärkveloleku aega.[1][2] Tablette nimetati Saksa relvajõududes "Stuka-tablettideks" või "Göringi-tablettideks".[3] Mõju kestvuseks oli umbes 12 tundi ja rohkem ning suurte annuste korral võis selle tarvitamine esile kutsuda närvirakkude närbumise, kuna kurnati ära rakkudevaheline energiavahetus, sellega kaasnesid kõne-, tähelepanu- ja keskendumishäired.[4] pervitiini kasutamise kõrvalmõjud muutusid nii tõsisteks, et selle kasutamist piirati tugevalt alates 1940. aastast.[5] Pärast narkootikumi manustamist olid sõdurid üks-kaks päeva võitlusvõimetud, mõned muutusid väga argessiivseks. Pikemaajalisel kasutamisel esines südamerabandust, infarkti ja kokkukukkumist.[6] Sõltuvusnähtudena esines teotahte puudust ja depressiooni.[7]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Norman Ohler, "Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis", originaali pealkiri "Totale Rausch. Drogen im Dritten Reich." 2017, Helios kirjastus, ISBN-10: 9949554977

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "The Nazi Death Machine: Hitler's Drugged Soldiers". Der Spiegel, 6 May 2005. 
  2. "Methamphetamine for Hitler's Germany: 1937 to 1945". Bull. Anesth. Hist. 29 (2): 21–24, 32. 2011. PMID 22849208. doi:10.1016/s1522-8649(11)50016-2. 
  3. Schon die Wehrmacht kämpfte mit Crystal Meth www.welt.de
  4. (Ohler, 43:2017)
  5. Lukasz Kamienski (2016). Shooting Up: A Short History of Drugs and War. Oxford University Press. pp. 111–13. 
  6. (Ohler, 96:2017)
  7. (Ohler, 97:2017)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]