Maria Callas

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Maria Callas 1958
Maria Callas (1958)

Maria Callas (kreeka keeles Μαρία Κάλλας; sünninimega Maria Anna Sophia Cecilia Kalogeropoulos; 2. detsember 1923 New York – 16. september 1977 Pariis) oli Ameerika päritolu kreeka dramaatiline sopran. Tituleeritud 20. sajandi kõige kuulsamaks, väljapaistvamaks ja mõjukamaks sopraniks, oli Maria Callas väga artistlik lauljanna. Ta sai hüüdnimeks La divina ('jumalik'), mis on ooperimaailmas kõrgelt koteeritud ja aupaklikkust väljendav tiitel. Teda ülistati bel canto partiide esitamise tehnika, laiaulatusliku ja unikaalse tämbriga hääle ning rollide dramaatilise tõlgendamise pärast. Ooperipubliku seas oli Maria Callas laialdaselt idealiseeritud, kuid sageli ka kriitikute poolt rängalt kritiseeritud oma ülevoolava ja teatrite juhtkondadele palju ebameeldivusi kaasa toonud primadonnaliku käitumise pärast. Kritiseeriti ja vaidlustati ka tema palju kiidetud hääleomadusi.

Noorus ja õpingud[muuda | muuda lähteteksti]

Ta sündis New Yorgi Flower and Fifth Avenue haiglas. Tema sünnitunnistusele kirjutati nimi Sophie Cecilia Kalos. Tema isa oli George Kalogeropoulos (1881–1972) ja ema Elmina Evangelia "Litsa" (neiuna Dimitriadou, 1894–1982). Tema ristimistunnistusel on aga juba perekonnanimi Kalogeropoulos ja kõik neli eesnime. Kui Maria oli neljaaastane, muutis isa nime Kalos ameerikapäraseks Callaseks ning avas Manhattanil oma apteegi George Callas Pharmacy. Oma lapsepõlve on Maria nimetanud õnnetuks, kuna ema ja isa karjusid pidevalt teineteise peale, ning ta oli kade oma vanemale õele, kes nägi palju atraktiivsem välja kui Maria. Pealegi oli ema suhtlemisel tütardega väga võimukas. Maria sünni pärast olnud ema tugevalt pettunud, sest ootas poega. Halvad suhted emaga vajutasid pitseri nii Maria lapsepõlvele kui ka noorusaastatele ja kerkisid ka hiljem sageli esile.

1937. aastal asus perekond elama Kreekasse. Seal algasid ka muusikaõpingud Ateena konservatooriumis, esialgu Maria Trivella ja hiljem Elvira de Hidalgo juhendamisel. Esimene avalik esinemine toimus 11. aprillil 1938, kui Trivella lauluklassi õpilastele korraldati Ateena Parnassose saalis kontsert. Maria esitas koos oma õpetajaga dueti Puccini ooperist "Tosca". Lavaline debüüt toimus veebruaris 1941 Kreeka Rahvusooperis (Ethniki Lyriki Skinis) Franz von Suppé operetis "Boccaccio". 1942. aasta augustis toimus läbimurre Kreeka tasemel, kui ta esitas tähelepanu köitvalt Giacomo Puccini "Tosca" nimirolli ja sai seejärel kohe demonstreerida oma võimeid Olympia teatris Marta rollis Eugen d'Alberti ooperis "Tiefland". 1945. aastaks oli 22-aastaseks saanud Maria Callas jõudnud esineda seitsme ooperi 56 etenduses ning andnud ligi 20 soolokontserti.

Ameerika kaudu Itaaliasse[muuda | muuda lähteteksti]

Maria Callas lennujaamas (1973)

1945. aastal pöördus perekond tagasi New Yorki. Metropolitan Opera andis talle võimaluse esineda nende trupi külalisetendustel Philadelphias ning esitada inglise keeles "Madama Butterfly" ja "Fidelio" rolle. Lauldes 1946. aastal Chicago Lyric Operas Puccini Turandot' partiid samanimelisest ooperist, jättis ta hea mulje nimekale dirigendile Tullio Serafinile, kes otsis sobivat sopranit partneriks nimekale tenorile Giovanni Zenatellole 1947. aastal Itaalias Arena di Veronal ette kantavasse Ponchielli ooperisse "La Gioconda". See esinemine oli äärmiselt edukas ja pani aluse tema rahvusvahelisele karjäärile.

Esinemine Itaalias laienes kiiresti üha uute nõudlike rollide esitamisega, nagu Verdi Aida, Puccini Turandot ning Wagneri Isolde ("Tristan und Isolde"), Kundry ("Parsifal") ja Brünnhilde ("Die Walküre", "Siegfried" ja "Götterdämmerung") rolle. Ei öelnud ära ka koloratuursoprani osadest, nagu Elvira ("L’italiana in Algeri"), Amina ("La sonnambula"), Leonora ("Il trovatore"), Elvira ("I puritani") jt. Eriti triumfeerivalt esines ta bel canto rollides, nagu Gilda ("Rigoletto"), Violetta ("La traviata"), Norma (Bellini), Paolina ("Poliuto"), Anna Bolena (Donizetti), leedi Macbeth (Verdi), Leonora ("Il trovatore"), Tosca ja Lucia di Lammermoor.

Kuulsuse tipul[muuda | muuda lähteteksti]

Maria Callast tervitab Amsterdami publik (1959)

Callase karjääri suur pöördepunkt laiema tuntuse ja populaarsuse suunas toimus 1949. aastal Veneetsias. Ta pidi esinema Teatro La Fenices Wagneri Brünnhilde ("Die Walküre") rollis, millise osa õppimisega aktiivselt tegeles. Kuid samas teatris Elvira ("I puritani") rolli esitama pidanud Margherita Carosio haigestus. Dirigent Tullio Serafin ei leidnud kiiresti kusagilt sobivat asendajat. Ta pakkuski rolli Callasele. Selle õppimiseks jäi aega kuus päeva. Maria tuli raske ülesandega väljapaistvalt toime ja sai kriitikute poolt ülistatud.

Sealt käivituski bel canto repertuaari pealetung, mis oli sobivate sopranite puudumise tõttu pärast sõja lõppu harva juhtivate teatrite repertuaaris. Callase karjäär kulges edaspidi valdavalt Verdi, Donizetti, Rossini, Bellini ja Puccini rollide esitamise tähe all.

Ta oli tol ajal tugevalt tüsedavõitu, kaaludes oma 173-sentimeetrise pikkuse juures üle 91 kilo. Kuid tajus 1953. aastal Cherubini ooperis "Medea" nimirolli esitades, et tuleb kiiresti kaalus alla võtta, et saavutada elegantsem väljanägemine ja ka oma pearollis Norma, mida esitas üldse 90 etendusel ning lemmikrolli, tiisikusse surevat Violettat ("La traviata") veenvamalt esitada. Ta suutis pea päevapealt ka selles asjas käivitada oma tugeva tahtejõu ning saavutas kiiresti hilisema elegantse väljanägemise.

Konfliktne isiksus[muuda | muuda lähteteksti]

Maria Callase suhted kolleegide ja eriti teatrijuhtide, aga ka dirigentidega olid reeglina äärmiselt pingelised ja komplitseeritud. Väga emotsionaalse ja tööalaselt armukadeda isiksusena esitas ta sageli raskesti täitmatuid või lausa vastuvõetamatuid tingimusi. Ta oli primadonna assoluta või diva ja seda positsiooni demonstreeris ta igal pool ja igaühele. Tema kapriisid olid kurikuulsad. Ta oli intriigimeister nii teatrimajade seinte vahel kui ka tavalises elus. Teatrijuhid olid sunnitud diivale maksma iga esinemise eest tänapäevases rahas umbes 6000 dollarit, mis oli tol ajal muinasjutuline honorar, aga jäi võrdluses Luciano Pavarotti aastakümneid hilisemate honoraridega kõvasti alla. Kuid selliste lepinguliste tasude juures polnud ükski impressaario kunagi kindel, kas lauljanna üldse suvatseb lavale tulla.

Sama pingelised ja sageli vaenulikud olid tema suhted kolleegidega, eriti Renata Tebaldiga, keda Callas pidas oma ainsaks rivaaliks ning kes ka oli rahvusvaheliselt kõrgelt hinnatud sopran. Tebaldi oskas Callasele oma üleolekut suursuguse hoiaku ja alati kerge muigega demonstreerida. Teatridirektoritel ja impressaariotel oli sageli raskusi Callasele partnereid leida. Ta sobis kõige paremini kokku Giuseppe di Stefano ja Tito Gobbiga, kes alati täitsid tema nõudmisi. Tohutuid probleeme oli pea alati sobivate kostüümidega, mida tuli korduvalt muuta ja ümber õmmelda.

Probleemid publikuga[muuda | muuda lähteteksti]

Sattus korduvalt konflikti publikuga, kuid tuli mistahes olukorrast alati reeglina võitjana välja. 1961. aasta detsembris "Medea" etendusel La Scalas polnud ta kõige paremas vormis. Maailma ooperikultuuri ühe tippteatri publik oli aga väga asjatundlik. Tajudes otsekohe kehva rolliesitust, hakkas publik sisistama. Maria ei teinud saali rahulolematusest näiliselt välja, kuni ühe ettekantava aaria tekstis tuli ette sõna Crudel! (Julm!). Seda sõna tuli laulda kaks korda. Pärast esimest korda jättis ta laulmise katki. Astus ansamblist välja publikule lähemale ning suunas teise Crudel! otse saali. Siis tegi ta uue pausi ning jätkas sõnadega „Ho dato tutta a te” („Ma andsin teile kõik!”) ja vibutas saali poole rusikat. Publik lõpetas sisistamise ja külvas ta etenduse lõppedes üle marulise tunnustusega.

Callas põhjustas ka 20. sajandi kõige värvikama ooperiskandaali. Jaanuaris 1958 toimus Roomas Bellini "Norma" etendus. Saalis oli Itaalia president ja hulgaliselt teisi prominente. Primadonna hääl polnud korras. Esimene vaatus oli tema jaoks tõeline katastroof. Callas leidis võimaluse tagasitõmbumiseks keset etendust, võttis vaheajal kostüümi seljast ja lahkus teatrist sõnades: „Selle köhiva ja läkastava saali ees ma ei esine”. Roomas ta enam teatrilaval ei esinenudki.

Callas kontserdilaval Amsterdami Concertgebouwis

Karjääri hääbumine[muuda | muuda lähteteksti]

1960. aastate alguses tekkisid tõsised probleemid häälega. Kaasnesid suured pausid lavalises esinemises. Viimane ülesastumine ooperilaval oli 5.juulil 1965. aastal Londoni Covent Gardenis Tosca rollis. Seejärel esines veel vaid 1973.–1974. aastal koos Giuseppe di Stefanoga kontserdilaval. 1973. aastal tegutses Verdi ooperi "Les vêpres siciliennes" produtsendina.

Tema rikka koloratuuriga ilus hääl oli unikaalse tämbriga, kuid see ei meeldinud kõikidele ooperisõpradele. Kasutas oma häält jõuliselt ja paindlikult, kuid tehnika polnud kaugeltki täiuslik. Tema rollide tõlgendamisi on peetud briljantseks. Oli bel canto osade suur reformija ja Rossini, Bellini, Donizetti ja Verdi ajal paika pandud esitamismaneeri muutja. Iga roll, mida ta oma isikupäraga haaras, sai võrreldes väljakujunenud esitamislahendusega uue näo. Järgnevad lauljatepõlvkonnad on tema loodud rolli esitamise ülesehituse ja emotsionaalsed rõhuasetused võtnud endastmõistetavalt oma rollitõlgendamistel aluseks.

Väga aktiivne helisalvestaja, lauldes sisse 25 täispikka ooperit, nendest mitmeid korduvalt erinevate partneritega. Helisalvestatud on ka hulgaliselt tema esitatud aariaid ja duette ning kontsertesinemisi. Oli aktiivne kontsertesineja.

Callas Giulia osas Spontini ooperis La vestale
Callas Giulia osas Spontini ooperis "La vestale"

Repertuaar[muuda | muuda lähteteksti]

Maria Callase lavarepertuaaris oli äärmiselt lai. Ta esines ligi 50 ooperis kus tema kanda olid valdavalt naispeaosad. Bel canto ja verismo rollide kõrval esines edukalt ka Glucki ja Haydni barokkooperites. Esitas korduvalt kontsertlavadel (kuid mitte kordagi teatris) ka Georges Bizet metsosopranile kirjutatud Carmeni rolli.

Oleg Karuvitsi šarž Maria Callasest

Tähtsamad esinemisteatrid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Metropolitan Opera, New York (1956–58, 1965)
  • Govent Garden, London (1952–1953, 1957–1959, 1964–1965)
  • Teatro alla Scala, Milano (1950–1958)
  • La Fenice, Veneetsia
  • Teatro della Pergola, Firenze
  • Teatro Comunale, Firenze
  • Deutche Oper, Berliin
  • Royal Opera House, Edinburgh
  • Lyric Opera, Chicago
  • Arena di Verona
  • Teatro dell'Opera, Rooma
  • Teatro Eliseo, Rooma
  • Teatro Regio, Torino
  • Politeama Rossetti, Trieste
  • Teatro San Carlo, Napoli
  • Palacio de Belle Artes, Mexico City
  • Teatro Colón, Buenos Aires
  • Civic Opera, Dallas
  • Staatsopera, Viin
Maria Callase nime kandev allee Pariisis

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Oli aastatel 1949–1959 abielus endast 27 aastat vanema Veneetsia tellisetöösturi ja ooperisponsori Giovanni Battista Meneghiniga, kelle perekonnanime lisas abielu aastatel oma nimele, kuid loobus sellest nimest, kui suhted jahtusid. Pärast Meneghinit oli 9 aastat lähedastes suhetes kreeka laevandusmagnaadi Aristotélis Onásisega. Onassis jättis Maria maha, kui leidis 1968. aastal endale kaaslaseks USA mõrvatud presidendi John F. Kennedy lese Jacqueline Kennedy.

Eluloojang[muuda | muuda lähteteksti]

Maria Callas elas oma elu viimased aastad peaaegu erakuna Pariisis. Ta suri infarkti kõigest 53-aastaselt. Matusetalitus toimus Pariisis Agios Stefanuse (St. Stefani) kreeka õigeusu katedraalis. Ta tuhastatud maised säilmed olid kuni 1979. aasta kevadeni Pariisi Père-Lachaise'i kalmistu kolumbaariumis. Sealt need varastati, kuid toodi hiljem tagasi. Seejärel viidi urn lennukiga Kreekasse ja puistati tuhk vastavalt Callase soovile Egeuse merre. Père Lachaise'i kalmistu kolumbaariumi seina tühja nišši, kus urn varem asetses, katab mälestusplaat.

Maria Callase hauaplaat Pariisi Pére Lachaise'i kalmistul

Tähelepanuväärsed helisalvestised[muuda | muuda lähteteksti]

  • Verdi Nabucco, dirigeeris Vittorio Gui, Napoli, 1949
  • Wagneri Parsifal, dirigeeris Vittorio Gui, Rooma, 1950
  • Verdi Aida, dirigeeris Oliviero de Fabritiis, Mexico City, 1951
  • Verdi Il trovatore, dirigeeris Tullio Serafin, Napoli, 1951
  • Bellini, Norma, dirigeeris Victor de Sabata, Milano, 1952
  • Rossini, Armida, dirigeeris Tullio Serafin, Firenze, 1952
  • Verdi, Macbeth, dirigeeris Victor de Sabata, Milano, 1952
  • Cherubini, Medea, dirigeeris Vittorio Gui, Firenze, 1953
  • Gluck, Alceste, dirigeeris Carlo Maria Giulini, Milano, 1954
  • Spontini, La vestale, dirigeeris Antonino Votto, Milano, 1954
  • Verdi, La traviata, dirigeeris Carlo Maria Giulini, Milano, 1955
  • Puccini, Madama Butterfly, dirigeeris Herbert von Karajan, stuudiosalvestis, 1955
  • Verdi, Aida, dirigeeris Tullio Serafin, stuudiosalvestis, 1955
  • Donizetti, Lucia di Lammermoor, dirigeeris Herbert von Karajan, Berliin, 1955
  • Verdi, Rigoletto, dirigeeris Tullio Serafin, stuudiosalvestus, 1955
  • Verdi, Maskiball, dirigeeris Antonio Votto, stuudiosalvestis, 1956
  • Verdi, Il trovatore, dirigeeris Herbert von Karajan, stuudiosalvestis, 1956
  • Puccini, La bohème, dirigeeris Antonino Votto, stuudiosalvestus, 1956
  • Bellini, La sonnambula, dirigeeris Antonio Votto, stuudiosalvestis, 1957
  • Rossini, Il barbiere di Siviglia, dirigeeris Alceo Galliera, stuudiosalvestis, 1957
  • Donizetti, Anna Bolena, dirigeeris Gianandrea Gavazzeni, Milano, 1957
  • Puccini, Turandot, dirigeeris Tullio Serafin, stuudiosalvestis, 1957
  • Ponchielli, La Gioconda, dirigeeris Antonino Votto, stuudiosalvestis, 1959
  • Puccini, Tosca, dirigeeris Carlo Felice Cillario, London, 1964
  • Bizet, Carmen, dirigeeris Georges Prêtre, stuudiosalvestis, 1964
  • Puccini, Tosca, dirigeeris Georges Prêtre, stuudiosalvestis, 1964

Filmid[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1968 – «Maria Callas Porträt» (Saksamaa, režissöör Werner Schroeter, portreefilm)
  • 1969 – „Medea” (Itaalia, režissöör Pier Paolo Pasolini, Maria Callas Medea rollis)
  • 1999 – „Der Grosse Bagarozy” / „The Devil and Ms. D” (Saksamaa, režissöör Bernd Eichinger, peaosades Til Schweiger, Corinna Harfouch)
  • 2002 – „Callas Forever” (Itaalia, režissöör Franco Zeffirelli, Callase rollis Fanny Ardant)
  • 2005 – „Callas e Onassis” (Itaalia, režissöör Giorgio Capitani, peaosades Luisa Ranieri, Gérard Darmon)
  • 2014 – „Grace of Monaco” (Prantsusmaa, režissöör Olivier Dahan, Maria Callase rollis Vega Pas, Nicole Kidman, Tim Roth)

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Ardoin, John, The Callas legacy, New York, 1977
  • Rémy, Pierre-Jean, Callas – une vie, Parigi, 1997
  • Jellinek, George, Callas-portrait of a prima donna, New York, 1960.
  • Signori, Alfonso, Maria Callas: liiga uhke, liiga õrn (elulooromaan), Tallinn 2011

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]