Trompet

Allikas: Vikipeedia
Trompet
Trompet
Liigitus

Puhkpillid (vaskpuhkpill) / Aerofonid

Diapasoon

Range trumpet.png

Sugulaspillid

Kornet

Saksa trompet

Trompet on kõrgeima registriga vaskpuhkpill. Trompetid on ühed vanimad muusikalised instrumendid, eksisteerisid juba 1500 aastat e.Kr. Trompeteid valmistatakse valgevasest. Valgevasest toru painutatakse kaks korda, et saavutada pikergune kuju. Heli tekitatakse puhudes õhku läbi huulte, tekib "sumisev" heli, mis tekitab helilained õhujoas trompeti sees.

Trompeteid on mitmeid eri tüüpe; kõige tavalisem on B♭- häälestusega instrument. Trompeti eellastel ei olnud ventiile, aga tänapäevasel trompetil on kas kolm pumpventiili (perinet' trompet) või kolm pöördventiili (saksa trompet). Iga alla vajutatud ventiil suurendab õhujoa pikkust, seega madaldab helikõrgust.

Trompet on kasutusel mitmetes muusikaliikides, kaasa arvatud klassikalises muusikas ja džässis.

Muusikut, kes mängib trompetit, nimetatakse trompetimängijaks või trompetistiks.


Ehitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Trompeti toru on silindriline. See tagab särava, selge ja valju heli. Toru sisediameeter on väiksem huulikuava pool ning suurem kõlalehtri pool. Tegelikkuses on toru silindriline vaid keskosas. Ligikaudu võib toru jagada kolmeks võrdseks osaks: esimene osa on kooniline, aga laienemine on aeglane, teine osa on silindriline ning kolmas taas kooniline. Sisediameetri muutused peavad olema hoolikalt läbimõeldud, et tagada korralik intonatsioon. Korneti ja flüügelhorni torud on koonilised kogu ulatuses ning nad tekitavad seetõttu mahedama tooni. Iseloomustava karakteristikuna kasutatakse toru sisediameetrit teise ventiili juures. See võib jääda vahemikku 0.430 kuni 0.472 tolli.

Nagu kõikide vaskpillide puhul, tekib heli õhu puhumisel läbi huulte, tekitades "sumiseva" heli huulikusse ning helilaine õhujoas. Mängija saab valida helikõrguse ülemtoonide reast, muutes huuleava suurust ja pinget suusõõrlihases. Huulikul on ringikujuline serv, mis pakub huulte vibreerimiseks hea keskkonna. Kohe serva järel on huuliku kauss, mis suunab õhujoa läbi palju pisema ava (kõri) ja laieneva tagaosa kaudu trompetisse. Nende huuliku osade mõõtmeted mõjutavad heli kvaliteeti ja tämbrit ning mängukergust ja -mugavust. Üldiselt, mida sügavam ja laiem kauss, seda suurem helivaljus ning tumedam tämber.

Tänapäevastel trompetitel on kolm (mõnigatel juhtudel ka neli) pumpventiili. Esimene ventiil alandab helikõrgust terve tooni, teine alandab pool tooni ning kolmas poolteist tooni. Kui neljas ventiil on olemas, siis see alandab helikõrgust puhta kvardi jagu (viis pooltooni). See muudab instrumendi täielikult kromaatiliseks.

Trompeti häälestust saab muuta häälestuskrooni abil. Krooni välja tõmmates muutub häälestus madalamaks, sisse lükates kõrgemaks. Intonatsiooni probleemide vähendamiseks ja et vähendada häälestuskrooni kasutust, Renold Schilke konstrueeris häälestatava kõlalehtriga trompeti. Sedasi saab mängija pilli häälestada kasutades lehtrit ning jätta häälestuskrooni peaaegu sisselükatuks, mis parandab intonatsiooni ja tunnetust.

Heli projektseeritakse lehtri kaudu. Lehtreid on valmistatud paljudest eri materjalidest nagu messing, punane messing ning vask. Tumedam messing tekitab soojema heli.

Tänapäevastel trompetitel on võimalik kompenseerida intonatsioonilisi puudusi mis tekivad helirea teatud nootidel. Enamasti on võimalik muuta esimese ja kolmanda ventiili krooni pikkust, tõmmates neid natuke välja. Selle jaoks on nende kroonide küljes rõngad, et seda saaks mängimise ajal lihtsalt ning kiiresti teha.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vanimad trompetid pärinevad 1500. aastast eKr või vanemast ajast, kuid need olid klappideta torupillid. Pronks- ja hõbetrompeteid on leitud Tutanhamoni hauakambrist. Samast ajast pärit trompetisarnaseid pille on leitud Skandinaaviast ja Hiinast. Neid mängiti, puhudes õhku läbi suletud huulte. Niimoodi tekkiv sumisev hääl tekitas trompeti sees olevas õhusambas seisulaine. Peruust on leitud umbes aastast 300 pärit trompeteid. Esimesi trompeteid ei kasutatud tänapäeva mõistes muusika tegemiseks, vaid märguandevahenditena sõjalistel ja religioossetel eesmärkidel.

Juba antiikajal hakati mõnes sõjaväes moodustama sõjaväeorkestreid, mis koosnesid peamiselt puhkpillidest ja trummidest. Nende eesmärk oli lisaks märguannete edastamisele sõjaväe moraali hoidmine lahingu ajal ja vastase hirmutamine. Vanad kreeklased trompeteid ei kasutanud, küll aga tegid seda etruskid, kellelt Vana-Rooma selle kombe üle võttis.

Muusikainstrumendina hakati trompetit kasutama renessansiajal. Sel ajal oli trompetil keerdus toru ilma klappideta. See võimaldas mängida korraga üheainsa seeria ülemtoone. Niisugust pilli nimetatakse naturaaltrompetiks. Trompeti kuldajaks nimetatakse barokki, kus kirjutati palju trompetisoolosid. 20. sajandil on see tava taaselustatud. Mozarti ja Beethoveni, isegi Brahmsi sümfooniaid mängiti originaalis naturaaltrompetitega.

14. sajandil leiutati liuguriga trompet, milles õhuvoolu teepikkust instrumendis muudeti liuguri liigutamisega. Liuguriga trompetist arenes välja tromboon.

Saksa päritoluga Rootsi helilooja Joachim Nikolas Eggert võttis trompeti 1807. aastal kasutusele sümfoonia partituuris, pärast seda kui trompetile lisati kolm pumpklappi eri helikõrguste mängimiseks. Tänapäeval valmistatakse ka pöördklappidega pille.

Tänapäeval kasutatakse trompeteid seoses paljude erinevate muusikastiilidega. Näitena võib tuua klassikaline muusika, džäss, rock, blues, pop, ska, polka ja funk.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]