Astaf von Transehe-Roseneck

Allikas: Vikipeedia
Transehe suguvõsa aadlivapp

Alexander Georg Astaf von Transehe-Roseneck (läti keeles Astafs fon Tranzē-Rozeneks) (6. veebruar (vkj) 1865 Auguliena – 2. juuli 1946 Freudenholm, Holstein) oli baltisaksa ajaloolane, genealoog ja publitsist.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Päritolu ja haridustee[muuda | muuda lähteteksti]

Põlvnes aadlisuguvõsast. Sündis Dzelzava ja Helme mõisniku kaardiväeporutšik Paul Wilhelm Georg von Transehe-Rosenecki (1809−1887) ja tema abikaasa Oļi mõisast pärit Wilhelmine von Löwis of Menari (1822−1868) pojana. 1872−1878 õppis ta Skultes erakoolis. Gümnaasiumihariduse omandas aastatel 1879−1884 Viljandi maagümnaasiumis. Seejärel teenis 1885. aastal vabatahtlikuna 9. tragunipolgus. Pärast väeteenistuse lõppu astus Tartu ülikooli, kus õppis õigusteadust.[1] Jätkas peagi õpinguid Strasbourgi ülikoolis, kus tudeeris 1885 ja 1887−1890; 1886. aastal oli ta Müncheni ülikooli tudeng. Strasbourgis kaitses ta riigiteaduse doktori kraadi (dr. rer. pol.).

Rüütelkonna teenistuses[muuda | muuda lähteteksti]

Kodumaale naasnuna oli Liivimaa rüüütelkonna notar ja Liivimaa konsistooriumi ilmalik assessor. 1918. aastal esindas ta Liivimaa rüütelkonda Berliinis.

Viimased eluaastad[muuda | muuda lähteteksti]

1919−1945 elas Mecklenburgis Bad Doberanis, 1945 Lehmkuhlenis ja seejärel kuni surmani Holsteinis Trenthorstis.

Dzelzava mõisa peahoone. Transehe-Rosenecki valduses 1905−1920

Mõisavaldused[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast isa surma oli ta kuni 1888. aastani Helme mõisa üks pärijatest. 1888. aastal läks see tema ainuomandusse, kuid juba 1892. aastal müüs ta selle ära Strykidele.[2] Pärast oma onupoja surma päris ta 1905. aastal Dzelzava ja Kronamuiža mõisad, mis jäid tema kätte kuni võõrandamiseni.

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Die Reform der bäuerlichen Verhältnisse in Livland 1765–1804 (Doktoriväitekiri). Strassburg: 1890 [4].
  • Gutsherr und Bauer in Livland im 17. und 18. Jahrhundert. Strassburg: 1890.
  • Das After-Lehen in Livland. Eine rechtshistorische Studie. − Jahrbuch für Genealogie, Heraldik und Sphragistik 1896, lk 59–76.
  • Die Eingeborenen Altlivlands im 13. Jahrhundert. − Baltische Monatsschrift, Bd 43, Riga: 1896.
  • Stadtbürger als Lehnsleute des livländischen Adels. − Jahrbuch für Genealogie, Heraldik und Sphragistik 1899, lk 1–19.
  • Zur Geschichte der von Uexküll. − Jahrbuch für Genealogie, Heraldik und Sphragistik 1899, lk 151–162.
  • Analecta zur Genealogie der Familien Budde. − Jahrbuch für Genealogie, Heraldik und Sphragistik 1899, lk 187–188.
  • Die von Ovelacker in Livland. − Jahrbuch für Genealogie, Heraldik und Sphragistik 1900, lk 14–32.
  • Das Geschlecht der Saltze oder Salis in Livland. − Jahrbuch für Genealogie, Heraldik und Sphragistik 1902, lk 27–38.
  • Zur Geschichte des Lehnswesens in Livland. Theil 1, Das Mannlehen. Riga: 1903.
  • Beiträge zur ältern Geschichte der von Laudon. − Jahrbuch für Genealogie, Heraldik und Sphragistik 1904, lk 106–109.
  • Beiträge zur Geschichte der Familie Reinken. − Jahrbuch für Genealogie, Heraldik und Sphragistik 1904, lk 110–114.
  • Testament des Albrecht Fresendorff, d. d. Selborg 1622 Febr. 16 a. St. − Jahrbuch für Genealogie, Heraldik und Sphragistik 1904, lk 121–124.
  • Die Lettische Revolution. Teil I-II. Berlin: 1906–1908.
  • Ueber den angeblichen Zusammenhang der v. Taube in Preussen mit dem altlivländischen Geschlechte der Taube (Tuve). − Jahrbuch für Genealogie, Heraldik und Sphragistik 1907/08, lk 192–201.
  • Separatvotum des Konsistorialassessors v. Transehe zum Gurachten des Livländischen Konsistoriums zur Frage der Kirchenreformen. Riga: 1909.
  • Das Ende der "Taube-Kontroverse" − Jahrbuch für Genealogie, Heraldik und Sphragistik 1909/10, lk 282–302.
  • Die "Taube-Kontroverse" ohne Ende. − Jahrbuch für Genealogie, Heraldik und Sphragistik 1909/10, lk 420–422.
  • Die v. Tausas in Livland. − Jahrbuch für Genealogie, Heraldik und Sphragistik 1909/10, lk 246–255.
  • Zur älteren Geschichte der v. Patkul. (Mit 7 Stammtaf.) − Jahrbuch für Genealogie, Heraldik und Sphragistik 1911–13, lk 494–522.
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Bd I. Lfg. 9–15. Görlitz: 1929 [5].
  • Die ritterlichen Livlandfahrer des 13. Jahrhunderts – eine genealogische Untersuchung. Würzburg: 1960.
  • Der Güterbesitz der von Tiesenhausen in Livland 1224–1919/20. − Baltische Ahnen- und Stammtafeln. Sonderheft Nr 7. Hannover-Döhren: 1964.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Abiellus 1892. aastal Liivimaa maanõuniku Balthasar Christoph Heinrich von Campenhauseni (1840–1909) tütre vabapreili Leonie von Campenhauseniga (1870–?). Sellest abielust sündis kuus last.[3] Ainus poeg Georg Friedrich Balthasar Gert von Transehe-Roseneck (sündinud 1930) oli keemiatööstusettevõtte IG Farbeni tütarettevõtte "Transehe & Co. KG" asutaja.[4]

Tema vanem vend Karl Wilhelm Otto Georg von Transehe-Roseneck (1845–1908]] oli Venemaa keisririigi kindralleitnant, Tema Majesteedi kaardiväe kürassiiripolgu komandör ja Gattšina komandant. Õde Sophia (1849–1922) oli Liivimaa maamarssali vabahärra Friedrich von Meyendorffi abikaasa.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Hasselblatt, Arnold. Album Academicum der Kaiserlichen Universität Dorpat. Dorpat: C. Mattiesen, 1889. Nr. 12880 [1]
  2. ↑ Kinnistute register. Nr 24. Helme mõis [2].
  3. ↑ Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaft. Teil: Livland. Bd I. Görlitz: 1929, lk 27 [3].
  4. ↑ http://www.zum.de/Faecher/Materialien/lehmann/dps/zwangsarbeiterlager/unterbringung/transehe/fabrik.htm.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Astaf_von_Transehe-Roseneck&oldid=6581880"