Loberģi mõis
.jpg)
Loberģi mõis (saksa keeles Blumbergshof, varem Buschhof, läti keeles Loberģu muiža) oli rüütlimõis Liivimaal Valga kreisis Aumeistri kihelkonnas. Praeguse haldusjaotuse järgi asub mõisakompleks Läti Smiltene piirkonnas Bilska vallas Lobērģi külas.
Mõisa klassitsistlikus stiilis häärber valmis aastal 1803. Mõis läks aastal 1834 Vegesackide valdusse, kuuludes neile kuni võõrandamiseni aastal 1920. Võõrandamise ajal kuulus mõisale 1308 hektarit maad.[1]
Aastal 1887 ehitati vana peahoone ümber. Peahoone oli jagatud kaheks osaks: ühes elasid mõisnikud, teises asusid pood, valla piimandusühistu meierei ja aurumasin.
Mõisa peahoone on tänapäeval eraomandis. Selle lähistel asub mõisaomanike matuseplats, kus on säilinud ka mõned purustatud hauakivid.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Mõis on nime saanud Blombergide suguvõsa järgi, kellele see kuulus aastal 1540.[2]
Esimene teadaolev omanik, Heinrich Blomberg, pärandas mõisa oma pojale Jürgenile. Tegelikult sai aga mõisa omanikuks tema teine poeg Fromhold. Too langes sõjas ja ei jätnud endast meessoost pärijaid, nii asus sinna elama Stanislaus Lenieck, Kes pidi aga selle Fromholdi lesele Dorotheale loovutama. Too oli vahepeal abiellunud Heinrich Tiesenhauseniga. Zygmunt III Waza kinnitas selle mõisa nende omanikuks ja lubas nende tütrel saada mõisa pärijaks, kui see Heinrich Hastferiga abiellub. Abiellumise järel sai mõis Heinrichi omandiks, aga kui too suri, päris Dorothea tütar taas valduse. Aastal 1640 omandas mõisa vahetuse teel Wilhelm Möller. Aastal 1667 ostis Caspar von Ceumern mõisa 2000 taalri eest tema pojalt Christoph Wolter Möllerilt ära. Aastal 1677 müüs ta selle koos Grundzāle mõisaga 5100 taalri eest Thumb von Weingartenile.[3]
Thumbi tütar abiellus Michael Strohkirchiga. Aastal 1690 asusid nad mõisa elama. Nende poeg Ludwig Johann Strohkirch teenis Vene sõjaväes. Siis läks mõis taas Thumi valdusse, kuuludes talle aastani 1754, tema naisele aga aastani 1780. Thumbil ei olnud meessoost pärijaid, nii läks mõis major Gotthard Johann von Mülleri valdusse, kes oli olnud Thumbi naisega enne abielus. Aastal 1807 suri Gotthradi poeg, ilma et oleks jõudnud abielluda. Aastal 1809 kuulus mõis Magdalene Wilhelmine ja Anna Christine von Müllerile. Aastal 1813 pantisid Anna ja Helena von Müllerid mõisa 38 850 rubla eest Christian August Nissenile, kes aastal 1815 pandiõigused aga Peter Olof Palmile loovutas. Too loovutas pandiõigused aastal 1821 Otto Friedrich von Grotthussile. Sama aasta detsembris sai too mõisa pärisomanikuks ja pantis siis kuu lõpus valduse taas Peter Olof Palmile. Aastal 1823 loovutas too pandiõigused 36 250 rubla eest Johanna von Tornauwile. Too loovutas aastal 1829 pandiõiguse 38 845 hõberubla ja 700 paberrubla eest oma kasupojale Hans Karl Friedrich Anton von Diebitsch-Zabaikalskile, kes aastal 1834 ka mõisa pärisomanikuks sai. Sama aasta novembris pantisid Alexander, Nicolai, Elisabeth ja Charlotte Tornauw ning Wilhelmine Mandell mõisa 31 000 rubla eest Gottfried von Vegesackile. Aastal 1844 sai ta ka mõisa pärisomanikuks. Tema surma järel aastal 1846 ostis pastor Theodor von Vegesack mõisa 40 750 hõberubla eest teistelt pärijatelt välja. Seejärel sai mõisa omanikuks tema lesk Johanna. Aastal 1878 ostis Gotthard von Vegesack mõisa 87 700 hõberubla eest mõisa teistelt pärijatelt välja.[4]
Aastal 1888 sündis mõisas kirjanik Siegfried von Vegesack. Võõrandamise eel oli mõisa omanikke kaks; nemad elasid oma poole esimesel korrusel, teisel korrusel asus aga kohalik postkontor. Üks omanikest oli Riia pankur ja ka Läti Seimi liige, teine aga kohalik arst. Maareformi järel võõrandati peahoone neilt täielikult, jäänukmõisast jäi neile mõisavalitseja maja, kuhu Vegesackid siis ka elama asusid.[5]
Mõisa suurus[muuda | muuda lähteteksti]
Bienenstammi andmetel oli mõisa suurus 1816. aastal 3 ja 7/8 adramaad, sellele allus 143 mees- ja 199 naishinge.[6]
Aastal 1641 oli mõisa suurus 1/2 adramaad. Aastal 1688 oli mõisa suurus 3 adramaad, nagu ka aastal 1734. Aastail 1758 oli adramaid 3 ja 7/8, aastal 1823 aga 6 ja 3/20 adramaad.[7] Ka aastal 1832 oli mõisal sama palju adramaid, aastal 1881 oli neid aga 3 ja 11/80, lisaks allus mõisale 6 ja 41/80 adramaad mõisale kuuluvate talude valduses.[8]
Karjamõisad[muuda | muuda lähteteksti]
Mõisa koosseisus oli aastal 1816 kaks karjamõisa: Pubuļi (Pubbul, ka Biehhof) ja Spiksti (Spixte).
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Latviešu konversācijas vārdnīca. II. sējums. Rīga : Anša Gulbja izdevniecība. 3808-3809. sleja.
- ↑ Līga Landsberga. Latvijas muižas un pilis un citas interesantas vietas
- ↑ Hagemeister, Heinrich von. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1836, lk 273-274.
- ↑ Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 391-392.
- ↑ Olģerts Rozītis. Viesulis, Jaunā Gaita nr. 223, decembris 2000.
- ↑ Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 276.
- ↑ Hagemeister, Heinrich von. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1836, lk 270.
- ↑ Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 386.