Erinevus lehekülje "Ants Lauter" redaktsioonide vahel

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eemaldatud 637 baiti ,  6 aasta eest
resümee puudub
===Lapsepõlv ja koolitee===
Ants Lauter sündis [[Velise]] vallas Veski külas. Vennad Jüri, Kustas, Mihkel ja õde Anu olid kõik Hansuks ristitud vennast vanemad ning kooli lõpetanud, kui viimane 7-aastaselt [[1901]]. aastal alles õpinguid alustas.
Esimene kool oli vallakool. Vend Mihkel oli [[Päärdus]] kooliõpetajaks ning Ants käis algul seal. Aasta pärast viidi vend Mihkel üle [[Velise]]le, Ants järgnes. Vallakooli aeg lõppes Antsul aga [[Valgu]]s, sest vend määrati vahepeal sinna. Nii käis Ants ühe vallakooli asemel kolmes.
 
Isa Mihkel, vallavanema ametit pidav hoolas mees soovis, et Antsust saaks kantseleiametnik. Haridustee jätkus [[Järvakandi]] [[Ministeeriumikool|ministeeriumikoolis]]. Ants oli siis 11-aastane.
Väikest Lauterit huvitasid madrused ja püssid. Lemmikraamatuteks olid [[Eduard Bornhöhe]] „Tasuja“„[[Tasuja]]“ ja „Villu„[[Villu võitlused“võitlused]]“. Esimene etteastumine oli kooliaktusel [[Krõlov]]i valmiga „Demjani kalasupp“.
 
Teatrit nägi noor Lauter esmakordselt [[Raiküla]]s piduõhtul, kus mängiti [[Rutoff]]i „Vastu vett“, talle tundus kõik nähtu kirjeldamatult ilusana.
[[1909]]. aastal lahkusläks Ants haridusteed jätkama Tallinnasse Narusbeki kooli. Õppemaks oli kõrge ning isa tegi suuri pingutusi, et Antsu õpingute eest maksta. Tallinnasse jõudes hakkas ta ka kohe aktiivselt "[[Estonia (teater)|Estonia]]" teatrit külastama ja viis end kurssi "Estonia" trupiga. Imetles ja vaimustus teatrist. Imetlusest meeletuna jälitas ta sageli näitlejaid. Tallinnas tekkis tal vastupandamatu soov ka ise näidelda.
 
[[1911]]. aastal lõpetas ta kooli ning temast sai kontoriametnik [[Mayeri]] vabrikus. Lauteri töökaaslased tegid vabal ajal „teatrit“ tolleaegses antvärkide klubis "Gewerbevereinis". Ka Ants esines mitmetel õhtutel lauldes ja tekste esitades. Esinemisisu kasvas ja "Estonia" kiskus võimsa magnetina.
 
[[1913]]. aastal tegid Antsu kaks venda proove [[Mändmets]]a „Nelja päevaga“. Neist vanem – Kustas, [[Saue]] [[vallakirjutaja]] ja näiteringi hing, kutsus ka Antsu kaasa lööma. Lavastus valmis ning seda etendati ka väljaspool Sauet. Ühel külalisetendusel Kohilas sattussattusid etendust pealt vaatama [[Karl Jungholz]] ja [[Theodor Altermann]], kes otsisid just sel hetkel noort inimest, kes neile "Estoniasse" tööle sobiks. Antsul polnud nende arvates väga vigagi ning nõnda kirjutasid kaks teatrisuurmeest [[Paul Pinna]]le ning pakkusid Antsule võimalust tulla senise 48-rublase kontorikuupalga asemel 35-rublase teatrikuupalgaga „Estoniasse“ näitlejaks ja [[inspitsent|inspitsendiks]]. Ants oli kõhklematult nõus.
Siit algas Ants Lauteri teatritee, [[1913]]. aastal. Ants oli, 19-aastaneaastaselt.<ref name="Ants Lauter">Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, [[Tallinn]]. lk 5 – 11</ref>
 
===Teatritee algusaastad===
[[1913]]. aasta sügisel avati "[[Estonia (teater)|Estonia]]" uus maja [[Shakespeare]]’i „Hamletiga“„[[Hamlet|Hamletiga]]“. Ants oli seal Fortinbrasi rollis. [[Karl Jungholz]] kutsus Antsu enda juurde koju, et talle lavalist liikumist ja kõnet õpetada. Ants meenutas oma esimest etendust naljatlevalt hirmutundega.
 
Pärast Fortinbrasi mängis ta terves reas väiksemates osades. Pinna püüdis temast välja lihvida maapoisikohmakust. Talle endale jäi esimesest hooajast kõige paremini meelde [[C. Rossler]]i „Viis frankfurtlast“. Esimest korda mängis ta siin koos [[Erna Villmer]]iga. Samuti sai nooruk siin esimest korda lilli ja oli sellest ehmunud ja meelitatud.
 
Hooaja lõpul, 1914. aasta kevadel lagunes „Estonia“ trupp. Karl Jungholz läks Pärnusse, Paul Pinna [[Nižni Novgorod|Nižni Novgorodi]] operetiteatrisse. Altermanni haigus, mille tunnused olid ilmnenud juba „Hamletis“, muutus raskemaks. Altermann kirjutas Lauterile, et see Jungholziga Pärnusse ei läheks ning tunnistas ta oma järglaseks. Lauter sai üha suuremaid rolle ning Altermann tegi temaga eraproove. <ref name="Ants Lauter">Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, [[Tallinn]]. lk 11 – 15</ref>
 
===Sõja-aegne teatritegevus===
[[1915]]. aasta algul Ants mobiliseeriti. Rindel sai Lauter aga gaasimürgituse ning pärast paranemist viidi ta üle tagavarapolku [[Novgorod|Novgorodi]]. Polgul oli oma teater, mis andis 2–3 korda nädalas etendusi. Ants tegi seal kaasa kuni teenistusest vabanemiseni [[1917]]. sügiseni. Sealt edasi sai temast Novgorodi Linnateatri näitleja, kus ta oli [[1918]]. aasta augustini. Venemaal olles õppis ta palju ning omandas teistsugust näitlemisviisi kui „Estonias“. Tal olid kolleegideks suured eeskujud, Venemaa tippnäitlejad. Tuli mängida väheste proovidega palju ja laiahaardeliselt.
 
[[1918]]. aasta augustis jõudis Lauter tagasi Eestisse. Jungholz võttis ta vastu avasüli, kuid Venemaal ollesrooduülemana rooduülema ametit pidanudteeninud Lauter oli karjumiste ja käsklustega oma hääle rikkunud.<ref name="Ants Lauter">Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, [[Tallinn]]. lk 15 – 17</ref>
 
===Eestis tagasi===
Kümne hooaja kestel, [[1918]]. aasta sügisest [[1928]]. aasta sügiseni valmibvalmis Lauteril sadakond rolli, enamus peaosad. Naasnud Venemaalt hakkas ta ka kohe lavastama. Ta oli algaja, kuid sellegipoolest lavastas meeletu tempoga – kümne aasta vältel ligi kaheksakümnel80 korraltükki. See oli rohkem kui pool repertuaarist. Ta mängis kaasa [[Vene Draamateater|Vene Draamateatri]] etendustes, lavastas Pärnu „[[Endla (teater)|Endlas]]“ ja [[Draamastuudios]], tõlkis näidendeid.
Aru saanud, et võimed jäävad tehniliste vajakajäämiste taha pidama, hakkas Ants võtma hääleseade tunde, tegi sporti, võimles, käis liikumise tundides. Allutas keha oma tahtele ning seda kõike teatri tarvisliikumistundides. Häält ta tagasi siiski ei saanud, vaidkuid omandas oskuse rikutud häält kasutada.
 
[[1920]] ning [[1923]] külastas Lauter [[Lääne-Euroopa]] teatrilinnu – [[Berliin|Berliini]], [[Viin|Viini]], [[Praha|Prahat]], [[Leipzig|Leipzigi]] ning kogus sealt innukalt tähelepanekuid ja oskusi. Proovis seejärel ka eesti teatris moodsat välismaal nähtud mängulaadi rakendada. [[Ekspressionism|Ekspressionistlikele]] katsetustele oli kõrgpunktiks [[1924]]. aastal lavastatud [[Toller]]i „Masinahävitajad“, mille kriitikud esile tõid kui leidlikku, huvitavat, senist taset ületavat saavutust lavastajatöö kallal.
 
[[1923]]. aasta sügisel lavastas Karl Jungholz „Hamleti“ ning seekord mängis Ants Lauter selles nimiosa – [[Hamlet (tegelane)|Hamletit]]. Fortinbrasist oli saanud Hamlet. Teatrisse tööle astumisest oli möödunud 10 aastat. Selja taga oli tublisti üle 100 rolli.
 
1925. aastal, pärast Karl Jungholzi surma, sai Lauterist viimase järglane – "Estonia" draamatrupi juht.
 
[[Lavakunstnik|Lavakunstnikuks]] kujunemise tormi juurde mahtusid ka mõttevahetused [[Konstantin Stanislavski|Stanislavski]] teemadel [[Erna Villmer]]igaVillmeriga. 1928. aasta sügisel sõitis Lauter koos [[Erna Villmer]]iVillmeri, [[Liina Reiman]]i ja [[Betti Kuuskemaa]]ga Moskvasse Kunstiteatri 30-aastasele juubelile. Seal kohtus ta esmakordselt Stanislavskiga. Seal olles sai ta järjekordse vaimustuse osaliseks.<ref name="Ants Lauter">Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, [[Tallinn]]. lk 17 – 27</ref>
 
===Lavaliselt täiskasvanuks saamine===
Kolmekümnendail ei vähenenudoli töökoorem sugugi. Üleüle poolte näidendeist jäid Lauteri lavastada. Temast sai ka õppejõud [[Eesti Teatrikool|Eesti Teatrikoolis]]. Suur osa Lauteri kasvamisel teatrierialases osasarengus oli õppereisidel. Ta külastas [[1928]]. ja [[1937]]. aastal Saksamaad, [[1934]]. aastal [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liitu]], [[1929]]. aastal Poolat, [[1937]]. aastal [[Rootsi|Rootsit]], [[Norra|Norrat]], [[Taani|Taanit]] ja [[Inglismaa|Inglismaad]]. Peaaegu terve hooaja – 1928/29 – viibis ta Berliinis, kus nägi väga täpset ja süstematiseeritud, lausa matemaatilise täpsusega teatrit. Lauter pidas parimaks välismaa teatriks Poola teatrit, kuna ütles, et poola näitlejad omavad slaavi tõugu teatriverd ja täiendavad seda suure osavusega prantslastelt laenatud peene maitse ja vormiga.
 
Välismaa reisideltVälismaareisidelt naasnud, oli LauterLauteri stiil välises kokkuhoidlikum, täpsem ja näidendi mõttele rohkem avarust andev. Täiendas[[1937]]. endaastal igaljõudis rindel,Eesti oliteatrisse ingliskeelne väljaanne Stanislavski raamatust „[[Näitleja töö iseendaga]]“. Lauter tõlkis õhinaga olulisima ning viis selle kõigekohe suhtesoma äärmiseltnäitlejatele tähelepaneliklugeda.
[[1937]]. aastal jõudis Eesti teatrisse ingliskeelne väljaanne [[Stanislavski]] raamatust „[[Näitleja töö iseendaga]]“. Lauter tõlkis õhinaga olulisima ning viis selle kohe oma näitlejatele lugeda.
 
Näitlejana mängis Lauter kolmekümnendail aastail kõige mitmekesisemaid osi, talupoegadest ärimeesteni, advokaate, sõjamehi, arste – rumalaid, arukaid, õilsaid, alatuid, noori, vanu.
 
[[1939]]. aastal polnud Lauter enam draamatrupi juht. Ka lavastajatöö koormus oli muutunud ülejõukäivaks ning ta jätkas näitlejana. Hooajal 1940/41 ei lavastanud ta ühtki lavastust.
[[1941]]. aastal mobiliseeriti Ants Lauter ja viidi [[Ivdel|Ivdelisse]] Sovhoosi[[Sovhoos|sovhoosi]]. Seal pidi ta tegema kõikvõimalikke põllutöid. Paul Pinnal, kes oli samuti mobiliseeritud, olid peas keerlemas aga teatrimõtted ning mõne aja pärast kutsutigi ta Nõukogude Eesti valitsuse poolt [[Tšeljabinsk|Tšeljabinski]] [[Eesti Kunstiansamblid|Eesti Kunstiansambleid]] organiseerima. Trupiga käidi esinemas sõjarühmadele ja laskurdiviisidele.
 
Ajapikku liikus lahingupiirrinne aina rohkem ja rohkem läände ning mõne aja pärast oligi draamatrupp oma esinemistega juba [[Narva|Narvas]] ja [[Võru|Võrus]]. Jõuti tagasi Eestisse, kus leiti eest Estonia kahjustatud teatrimaja. Lauter oli üks eestvedajatest, kes teatrit taas üles ehitama hakkasid. Loometöö jätkus samal ajal aga teistes ruumides. Ka Lauter asus kohe lavastama. Väljapaistvamad neist: [[Anton Tšehhov|A. Tšehhov]]i „Kolm„[[Kolm õde“õde]]“ ja [[August Jakobson|A. Jakobson]]i „Kaks leeri“.
 
[[1947]]. aastal sai Ants Lauter kui instituudi lavakunsti kateedri õppejõud professori nimetuse.
[[1947]]. ja [[1948]]. aastal pälvis Lauter [[Nõukogude Eesti preemia]]
[[1948]]. aasta suvel anti Lauterile [[NSV Liidu rahvakunstnik]]u nimetus.
[[1949]]. aasta kevadel liideti Estonia draamatrupp [[Tallinna Riiklik Draamateater|Tallinna Riikliku DraamateatriDraamatea]]<nowiki/>tri omaga, mille peanäitejuhiks sai Ants Lauter. Ühel traagilisel koosolekul pidi ta aga selle ameti maha panema ning temast sai [[1951]]. aastal Vanemuise näitleja ja lavastaja. Vanemuises tulitöötas talta töötadakoos E.[[Epp KaidugaKaidu]], [[A. Poljakov]]iga ja [[ Kaarel Ird | K. Ird]]iga.
[[1952]]. aastal pälvis Ants Lauter [[Stalini preemia]] ning [[1956]]. aastal [[Lenini orden]]i.
[[1958]]. aasta suvest sai Ants Lauter „Estonia“ direktoriks ning [[1959]]. a. jäi Ants Lauter pensionile. Aastatel [[1960]]–[[1962]] töötas Lauter veel Estonia kunstilise konsultandina. Ka elu lõpuaastatel tegutses ta oma koostatud päevaplaani järgi ning arvas sinna valudest ja nõrkusest hoolimata isegi suplemise.
 
== Elu- ja töökäik ==
Lõpetas [[1911]] lõpetas [[Tallinna kaubanduskool]]i.
Vanemad olid talupidajad. Peres oli 5 last – Jüri, Kustas, Mihkel, Anu, Ants.
 
Alustas teatritegevust [[1913]] alustas teatritegevust "[[Estonia (teater)|Estonia]]s" inspitsendina ja näitlejana,
Õppis [[Päärdu]], [[Velise]] ja [[Valgu]] vallakoolides ning [[Järvakandi]] ministeeriumikoolis. Vanemad talupidajad.
 
Lõpetas [[1911]] [[Tallinna kaubanduskool]]i.
 
Alustas teatritegevust [[1913]] "[[Estonia (teater)|Estonia]]s" inspitsendina ja näitlejana,
 
Võttis [[lipnik]]una osa [[Esimene maailmasõda|Esimesest maailmasõjast]]
[[1944]]–[[1949]] „Estonia“ peanäitejuht
 
[[1949]]- Draamateatri peanäitejuht
 
[[1950]]–[[1951]] näitleja Draamateatris
[[1945]]–[[1950]] ja [[1969]]–[[1973]] ETÜ juhatuse esimees.
 
==Isiklikku==
Suri [[30. oktoober]] [[1973]] Tallinnas.
 
Oli abielus [[1917]]–[[1925]] [[Maria Merjanskaja]]ga (kelle isa oli näitleja [[Nil Merjanski]]), [[1928]]–[[1949]] [[Erna Villmer]]iga ja 1949. aastast [[Heli Viisimaa]]ga.<ref name="Eesti teatri biograafiline leksikon">Kalju Haan, Heino Aassalu, Vilma Paalma, 1965, "Eesti teatri biograafiline leksikon", Eesti teatriliit, [[Tallinn]]. lk 307 – 308</ref>
 
==Lavastused ja rollid ==
Lauter on olnud iseõppija. Tema teatrikooliks on olnud proovid, etendused, reisid, raamatud, tähelepanekud, vaidlused, järelemõtlemised. Oma esimeseks õpetajaks peab Lauter Karl Jungholzi, oma esimeseks teatriarmastuseks Altermanni. Esimeselt sai ta nõuandeid, õpetusi ja teadmisi, teine oli talle eeskujuks. Kõiges ja kõikjal. Ta tahtis mängida nii nagu Altermann.<ref name="Ants Lauter">Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, [[Tallinn]]. lk 12</ref>
 
==Ants Lauteri lavastused ja osad teatrilaval ==
==="Estonias"===
'''1913'''
*Osatäitja([[J. Nestroy]] „Purustatud vaim“) 15. XI.
*Kunstnik([[R. Presber]]i „Venus Anadyomene“) 22. XI.
*Hans([[J. Liiv|Juhan Liiv]]i „Varemed“) 13. XII.
 
'''1915'''

Navigeerimismenüü