Eesti regionaalne areng: erinevus redaktsioonide vahel

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Anarij (arutelu | kaastöö)
223 muudatust
PResümee puudub
1. rida: 1. rida:
'''Eesti regionaalne areng''' on kirjeldus Eesti [[regionaalne areng|regionaalsest arengust]] läbi ajaloo, [[agraarühiskond|agraarühiskonnast]] kuni tänapäevani, liigendades Eesti regionaalarengu ajaloo etappidesse:
'''Eesti regionaalne areng''' on kirjeldus Eesti [[regionaalne areng|regionaalsest arengust]] läbi ajaloo, [[agraarühiskond|agraarühiskonnast]] kuni tänapäevani, liigendades Eesti regionaalarengu ajaloo etappidesse:
* regionaalne areng enne [[tööstuslik pööre|tööstuslikku pööret]] ehk industrialiseerimist
* regionaalne areng enne [[tööstuslik pööre|tööstuslikku pööret]] ehk industrialiseerimist
* regionaalne areng peale industrialiseerimist
* regionaalne areng peale industrialiseerimist
* regionaalne areng esimese [[Eesti Vabariik|Eesti Vabariigi]] ajal
* regionaalne areng esimese [[Eesti Vabariik|Eesti Vabariigi]] ajal
* regionaalne areng [[ENSV]] perioodil
* regionaalne areng [[ENSV]] perioodil
* regionaalne areng peale [[Eesti taasiseseisvumine| Eesti taasiseseisvumist]]
* regionaalne areng peale [[Eesti taasiseseisvumine| Eesti taasiseseisvumist]]
* regionaalne areng peale [[Euroopa Liit|Euroopa Liidu]] liikmeks saamist.
* regionaalne areng peale [[Euroopa Liit|Euroopa Liidu]] liikmeks saamist.
Neis etappides kirjeldatakse, millised asustus- ja arenguerinevused regioonide lõikes konkreetsel etapil esinesid ja millistest looduslikest, majanduslikest ja poliitilistest teguritest regioonidevahelised erinevused tingitud olid.
Neis etappides kirjeldatakse, millised asustus- ja arenguerinevused regioonide lõikes konkreetsel etapil esinesid ja millistest looduslikest, majanduslikest ja poliitilistest teguritest regioonidevahelised erinevused tingitud olid.

==Eesti regionaalne areng==
==Eesti regionaalne areng==

===Regionaalne areng enne industrialiseerimist===
===Regionaalne areng enne industrialiseerimist===
Kui Eesti oli [[agraarühiskond]], polnud suuri linnu, elanikkond oli ühtlaselt üle Eestimaa jaotunud ja suured regionaalsed erinevused puudusid.<ref name="Arukask"> Arukask, M., 2013. Kõrg – Eesti. http://maatundmine.estinst.ee/kohad/tammelauri/82-korg-eesti.25.09.13.</ref> Selle ajaperioodi [[asustustihedus]]e järgi saab Eesti jagada [[Kõrg-Eesti allprovints|Kõrg]]- ja [[Madal-Eesti]]ks, mis oli tingitud eelkõige looduslikest tingimustest. Kõrg-Eesti hõlmas Kesk- ja Lõuna-Eestit, mis ei jäänud peale viimase mandrijää taandumist vee alla, Madal-Eesti aga jäi. Seetõttu oli Kõrg-Eestile iseloomulik viljakas pinnas põllumajanduseks, tihe teedevõrk ja suured mõisad, mille ümber talud hajali paiknesid — seega asustus oli jaotunud ühtlaselt. Seda asustustüüpi nimetatakse ka [[hajaküla]]ks. Madal-Eesti hõlmas Põhja- ja Lääne-Eestit, millele oli iseloomulik suured sooalad ja väiksed mõisad, mille ümber külad olid koondunud - seega asustus oli koondunud piirkondadesse, kus olid paremad tingimused põllumajanduseks ja ehituseks. Seda asustustüüpi nimetatakse ka [[sumbküla]]ks.<ref name="Estonica">Asustus.Estonica 2013. http://www.estonica.org/et/%C3%9Chiskond/Asustus/27.09.13.</ref>
Kui Eesti oli [[agraarühiskond]], polnud suuri linnu, elanikkond oli ühtlaselt üle Eestimaa jaotunud ja suured regionaalsed erinevused puudusid.<ref name="Arukask"> Arukask, M., 2013. Kõrg – Eesti. http://maatundmine.estinst.ee/kohad/tammelauri/82-korg-eesti.25.09.13.</ref> Selle ajaperioodi [[asustustihedus]]e järgi saab Eesti jagada [[Kõrg-Eesti allprovints|Kõrg]]- ja [[Madal-Eesti]]ks, mis oli tingitud eelkõige looduslikest tingimustest. Kõrg-Eesti hõlmas Kesk- ja Lõuna-Eestit, mis ei jäänud peale viimase mandrijää taandumist vee alla, Madal-Eesti aga jäi. Seetõttu oli Kõrg-Eestile iseloomulik viljakas pinnas põllumajanduseks, tihe teedevõrk ja suured mõisad, mille ümber talud hajali paiknesid — seega asustus oli jaotunud ühtlaselt. Seda asustustüüpi nimetatakse ka [[hajaküla]]ks. Madal-Eesti hõlmas Põhja- ja Lääne-Eestit, millele oli iseloomulik suured sooalad ja väiksed mõisad, mille ümber külad olid koondunud - seega asustus oli koondunud piirkondadesse, kus olid paremad tingimused põllumajanduseks ja ehituseks. Seda asustustüüpi nimetatakse ka [[sumbküla]]ks.<ref name="Estonica">Asustus.Estonica 2013. http://www.estonica.org/et/%C3%9Chiskond/Asustus/27.09.13.</ref>
Neid Kõrg- ja Madal-Eesti erinevusi, mis on ajalooliselt looduslike tingimuste tõttu kujunenud, on näha kõrvaloleval asustustiheduse kaardil.
Neid Kõrg- ja Madal-Eesti erinevusi, mis on ajalooliselt looduslike tingimuste tõttu kujunenud, on näha kõrvaloleval asustustiheduse kaardil.
[[File:Asustustihedus.png|thumb|Eesti asustustihedus ja rahvaarv 2009. a seisuga]]
[[File:Asustustihedus.png|thumb|Eesti asustustihedus ja rahvaarv 2009. a seisuga]]


===Regionaalne areng peale industrialiseerimist===
===Regionaalne areng peale industrialiseerimist===
Eesti ala [[tööstuslik pööre|industrialiseerimisel]] perioodil 1860–1915 algas kiirem ja ulatuslikum linnade kasv ja areng. Linnade kasvule aitas industrialiseerimisperioodil kaasa ka demograafiline olukord: Eesti oli jõudnud [[demograafiline üleminek|demograafilise üleminekuni]], mis suurendas [[migratsioon]]i linnadesse. Määrava tähtsusega muutus oli ka [[pärisorjus]]e järk-järguline kaotamine 19. sajandi jooksul, mis suurendas inimeste liikumisvabadust.<ref name="Raagmaa 1996"> Raagmaa, G., 1996. Shifts in Regional Development of Estonia During the Transition. European Planning Studies 4 (6), 683-703.</ref>
Eesti ala [[tööstuslik pööre|industrialiseerimisel]] perioodil 1860–1915 algas kiirem ja ulatuslikum linnade kasv ja areng. Linnade kasvule aitas industrialiseerimisperioodil kaasa ka demograafiline olukord: Eesti oli jõudnud [[demograafiline üleminek|demograafilise üleminekuni]], mis suurendas [[migratsioon]]i linnadesse. Määrava tähtsusega muutus oli ka [[pärisorjus]]e järk-järguline kaotamine 19. sajandi jooksul, mis suurendas inimeste liikumisvabadust.<ref name="Raagmaa 1996"> Raagmaa, G., 1996. Shifts in Regional Development of Estonia During the Transition. European Planning Studies 4 (6), 683-703.</ref>


Alatest aastast 1860 algas nii Eestimaa kui ka Liivimaa kubermangus [[talude päriseksostmine]]. Pärisorjuse kaotamine ja talude päriseksostmine muutsid Eesti asustusstruktuuri rohkem hajutatumaks, talusid ja maid osteti ka aladele, mis polnud varem kasutusel ja mis polnud nii viljakad.<ref name="Arukask"/> 19. sajandi lõpuks oli 80% [[Liivimaa kubermang]]u taludest ja 50% [[Eestimaa kubermang]]u taludest talupoegade poolt ära ostetud. Seega Liivimaa kubermangus oli talusid ja maad rohkem talupoegade käes kui Eestimaa kubermangus.<ref>Tomson, P., 2011. Talude kruntmõõtmine.Kultuurmaastik ja asustus 19. sajandi lõpul ja 20.sajandi algul.Uudismaaharimine.http://www.lote.ut.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=1115545/P%E4randmaastikud+P.Tomson.pdf.29.09.13.</ref>
Alatest aastast 1860 algas nii Eestimaa kui ka Liivimaa kubermangus [[talude päriseksostmine]]. Pärisorjuse kaotamine ja talude päriseksostmine muutsid Eesti asustusstruktuuri rohkem hajutatumaks, talusid ja maid osteti ka aladele, mis polnud varem kasutusel ja mis polnud nii viljakad.<ref name="Arukask"/> 19. sajandi lõpuks oli 80% [[Liivimaa kubermang]]u taludest ja 50% [[Eestimaa kubermang]]u taludest talupoegade poolt ära ostetud. Seega Liivimaa kubermangus oli talusid ja maad rohkem talupoegade käes kui Eestimaa kubermangus.<ref>Tomson, P., 2011. Talude kruntmõõtmine.Kultuurmaastik ja asustus 19. sajandi lõpul ja 20.sajandi algul.Uudismaaharimine.http://www.lote.ut.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=1115545/P%E4randmaastikud+P.Tomson.pdf.29.09.13.</ref>


Suurematest linnadest arenesid kiiremini [[Tallinn]] tänu masinaehitusele, Narva tänu tekstiilitööstusele, Pärnu tänu tselluloositööstusele, Valga tänu transiitkaubandusele ja Tartu tänu [[Tartu Ülikool]]i taasavamisele.<ref name="Roosaare"> Roosaare, J., Liiber, Ü., Aunap, R., Järvet, A., Pragi, U., Tihemets, K., 2000. Eesti geograafia CD. Elektrooniline õpik 9. klassile. Tallinn: Tiigrihüppe sihtasutus. http://www.geo.ut.ee/kooligeo/egcd.php3.24.09.13.</ref> Lisaks suurematele linnadele arenesid ka väiksemad linnad, eriti tehaste lähedale ja raudteede sõlmpunktidesse. Kuna talupojad said nüüd talusid päriseks osta, tekitas see nõudluse kohalike teenuste ja tööstusettevõtete järgi. Seeõttu kasvasid 19. sajandi lõpus eriti Kõrg-Eesti väikelinnad, kuna Liivimaa kubermangus osteti rohkem talusid talupoegade poolt ära kui Eestimaa kubermangus.<ref name="Raagmaa 1996"/> 19. sajandi lõpuks elas linnades 19% elanikest, mis on võrreldes aastaga 1863 kahekordne suurenemine.<ref name="Estonica"/>
Suurematest linnadest arenesid kiiremini [[Tallinn]] tänu masinaehitusele, Narva tänu tekstiilitööstusele, Pärnu tänu tselluloositööstusele, Valga tänu transiitkaubandusele ja Tartu tänu [[Tartu Ülikool]]i taasavamisele.<ref name="Roosaare"> Roosaare, J., Liiber, Ü., Aunap, R., Järvet, A., Pragi, U., Tihemets, K., 2000. Eesti geograafia CD. Elektrooniline õpik 9. klassile. Tallinn: Tiigrihüppe sihtasutus. http://www.geo.ut.ee/kooligeo/egcd.php3.24.09.13.</ref> Lisaks suurematele linnadele arenesid ka väiksemad linnad, eriti tehaste lähedale ja raudteede sõlmpunktidesse. Kuna talupojad said nüüd talusid päriseks osta, tekitas see nõudluse kohalike teenuste ja tööstusettevõtete järgi. Seetõttu kasvasid 19. sajandi lõpus eriti Kõrg-Eesti väikelinnad, kuna Liivimaa kubermangus osteti rohkem talusid talupoegade poolt ära kui Eestimaa kubermangus.<ref name="Raagmaa 1996"/> 19. sajandi lõpuks elas linnades 19% elanikest, mis on võrreldes aastaga 1863 kahekordne suurenemine.<ref name="Estonica"/>


===Regionaalne areng I Eesti Vabariigi ajal (1918–1940)===
===Regionaalne areng I Eesti Vabariigi ajal (1918–1940)===
Peale [[Eesti Vabariik|Eesti Vabariigi]] väljakuulutamist ja [[Eesti Vabadussõda]] varises suurtööstus kokku, kuna suur [[Venemaa]] turg sulgus. Seetõttu hakkasid arenema väikesed põllumajandusettevõtted ja [[metsatööstus]]. Suurte tööstuslinnade kasv ja areng peatus. Mõnede tööstuslinnade elanikkond isegi kahanes, nt [[Valga]]s ja [[Narva]]s, kuna [[demograafiline üleminek]] oli lõppemas, mis põhjustas rahvastikukasvu vähenemise.<ref name= "Raagmaa 1996"/><ref name="Roosaare"/> Peamiselt kasvasid kohalikud keskused, mis varustasid põllumajandustööstust masinate ja vajalike kaupadega ning töötlesid põllumajandussaadusi [[eksport|ekspordiks]].<ref name="Estonica"/> Väiksemate keskuste kasvule aitas kaasa ka 1919. aastal alanud [[maareform]], mille tagajärjel kujunes mõisamaadele põllumajanduslike väikemajapidamiste hajutatud võrgustik, mistõttu talude arv jälle kasvas.<ref name="Estonica"/><ref name="Roosaare"/>
Peale [[Eesti Vabariik|Eesti Vabariigi]] väljakuulutamist ja [[Eesti Vabadussõda]] varises suurtööstus kokku, kuna suur [[Venemaa]] turg sulgus. Seetõttu hakkasid arenema väikesed põllumajandusettevõtted ja [[metsatööstus]]. Suurte tööstuslinnade kasv ja areng peatus. Mõnede tööstuslinnade elanikkond isegi kahanes, nt [[Valga]]s ja [[Narva]]s, kuna [[demograafiline üleminek]] oli lõppemas, mis põhjustas rahvastikukasvu vähenemise.<ref name= "Raagmaa 1996"/><ref name="Roosaare"/> Peamiselt kasvasid kohalikud keskused, mis varustasid põllumajandustööstust masinate ja vajalike kaupadega ning töötlesid põllumajandussaadusi [[eksport|ekspordiks]].<ref name="Estonica"/> Väiksemate keskuste kasvule aitas kaasa ka 1919. aastal alanud [[maareform]], mille tagajärjel kujunes mõisamaadele põllumajanduslike väikemajapidamiste hajutatud võrgustik, mistõttu talude arv jälle kasvas.<ref name="Estonica"/><ref name="Roosaare"/>


Peale 1930ndate aastate majanduskriisi hakkas Põhja-Eestis kapitalimahukas tööstus uuesti arenema tänu [[põlevkivi]]le, puidule ja [[fosforiit|fosforiidile]]. <ref name="Raagmaa 1996"/><ref name="Raagmaa 2003">Raagmaa, G., 2003. Centre–Periphery Model Explaining the Regional Development of the Informational and Transitional Society. ERSA 43 kongress.</ref> Seetõttu hakkasid linnad jälle suurenema, eriti tööstuslinnad. Ka Lääne-Eesti [[kuurortlinn]]ad taastasid oma tähtsuse. Tallinnas algas linna suurenemise tõttu [[suburbanisatsioon]] [[Nõmme linnaosa|Nõmme aedlinna]] ehitusega. 1938. aastal linnade arv kasvas lausa 12-lt 35-ni, kuna kasvanud linnadele anti [[kohalik omavalitsus|kohaliku omavalitsuse]] õigused ja need nimetati linnadeks. Siiski oli linnaelanike osatähtsus Eestis palju väiksem võrreldes Lääne-Euroopaga. 1922. aastal elas 27% elanikkonnast linnades ja 1934. aastaks oli see tõusnud ainult 1% võrra. Siiski, linnadest sai Esimese Eesti Vabariigi ajal ka eestlaste elukoht – mitusada aastat kestnud võõrvõimu ajal elasid linnades põhiliselt sakslased, venelased ja rootslased.<ref name="Roosaare"/>
Peale 1930ndate aastate majanduskriisi hakkas Põhja-Eestis kapitalimahukas tööstus uuesti arenema tänu [[põlevkivi]]le, puidule ja [[fosforiit|fosforiidile]].<ref name="Raagmaa 1996"/><ref name="Raagmaa 2003">Raagmaa, G., 2003. Centre–Periphery Model Explaining the Regional Development of the Informational and Transitional Society. ERSA 43 kongress.</ref> Seetõttu hakkasid linnad jälle suurenema, eriti tööstuslinnad. Ka Lääne-Eesti [[kuurortlinn]]ad taastasid oma tähtsuse. Tallinnas algas linna suurenemise tõttu [[suburbanisatsioon]] [[Nõmme linnaosa|Nõmme aedlinna]] ehitusega. 1938. aastal linnade arv kasvas lausa 12-lt 35-ni, kuna kasvanud linnadele anti [[kohalik omavalitsus|kohaliku omavalitsuse]] õigused ja need nimetati linnadeks. Siiski oli linnaelanike osatähtsus Eestis palju väiksem võrreldes Lääne-Euroopaga. 1922. aastal elas 27% elanikkonnast linnades ja 1934. aastaks oli see tõusnud ainult 1% võrra. Siiski, linnadest sai Esimese Eesti Vabariigi ajal ka eestlaste elukoht – mitusada aastat kestnud võõrvõimu ajal elasid linnades põhiliselt sakslased, venelased ja rootslased.<ref name="Roosaare"/>


[[Teine Maailmasõda|Teise Maailmasõja]] tõttu lahkus Eestist Lääneriikidesse palju haritlasi ja ettevõtlikke inimesi. Linnades ja rikkamates maapiirkondades inimeste arv kahanes ja venelastest immigrandid ning allesjäänud inimesed kolisid lahkunud inimeste asemele. See muutis Eesti arengupotentsiaali halvemas suunas.<ref name="Raagmaa 1996"/>
[[Teine Maailmasõda|Teise Maailmasõja]] tõttu lahkus Eestist Lääneriikidesse palju haritlasi ja ettevõtlikke inimesi. Linnades ja rikkamates maapiirkondades inimeste arv kahanes ja venelastest immigrandid ning allesjäänud inimesed kolisid lahkunud inimeste asemele. See muutis Eesti arengupotentsiaali halvemas suunas.<ref name="Raagmaa 1996"/>


===Regionaalne areng Nõukogude Liidu perioodil (1940–1991)===
===Regionaalne areng Nõukogude Liidu perioodil (1940–1991)===
Nõukogude Liidu tööstuspoliitika, [[tsentraalne planeerimine]] ja [[haldusreform]]id mõjutasid tugevalt Eesti regionaalset arengut, mõjutades kohalikku tootmisstruktuuri, rändevoogusid ja [[kapital]]i ümberjaotamist regioonide vahel. Nõukogude Liit ei üritanud regionaalseid arenguerinevusi Nõukogude Liidu piires vähendada,[[ENSV]] regionaalsete erinevuste vähendamisest rääkimata. Enamus kapitali läks [[Moskva oblast]]i.<ref name="Ristkok"> Ristkok, P., Jauhiainen, J., 1999. Development of RP in Estonia. Ainsaar, Mare (Toim.). RP and Migration (61—78). Tartu University Press, Tartu.</ref> Lisaks mõjutas Eesti regionaalset arengut läänepiiri sulgumine ja idapiiri avanemine – Eesti pidi Lääne majandusruumist ümber orienteeruma Nõukogude majandusruumi ja seetõttu Lääne-Eesti arenguvõimalused vähenesid.<ref name="Raagmaa 1996"/>
Nõukogude Liidu tööstuspoliitika, [[tsentraalne planeerimine]] ja [[haldusreform]]id mõjutasid tugevalt Eesti regionaalset arengut, mõjutades kohalikku tootmisstruktuuri, rändevoogusid ja [[kapital]]i ümberjaotamist regioonide vahel. Nõukogude Liit ei üritanud regionaalseid arenguerinevusi Nõukogude Liidu piires vähendada, [[ENSV]] regionaalsete erinevuste vähendamisest rääkimata. Enamus kapitali läks [[Moskva oblast]]i.<ref name="Ristkok"> Ristkok, P., Jauhiainen, J., 1999. Development of RP in Estonia. Ainsaar, Mare (Toim.). RP and Migration (61—78). Tartu University Press, Tartu.</ref> Lisaks mõjutas Eesti regionaalset arengut läänepiiri sulgumine ja idapiiri avanemine – Eesti pidi Lääne majandusruumist ümber orienteeruma Nõukogude majandusruumi ja seetõttu Lääne-Eesti arenguvõimalused vähenesid.<ref name="Raagmaa 1996"/>


Nõukogude tööstuspoliitika muutis Eesti tõeliseks [[tööstusühiskond|tööstusühiskonnaks]], kasutades ära Eesti [[loodusressurss]]e ning oskustööjõudu ja rakendades [[masstootmine|masstootmist]] — sotsiaalset [[fordism]]i. [[Industrialiseerimine]] põhjustas tööstuslinnade kasvu ja maaelanikkonna osatähtsuse kahanemise. Industrialiseerimine oli kõige intensiivsem 1960–1970ndatel. Põhiliselt tehti investeeringuid Kirde-Eestisse ja Tallinnasse — seetõttu Lõuna- ja Lääne-Eesti [[stagnatsioon|stagneerusid]]. Industrialiseerimine põhjustas suuri keskuse ja ääremaa vahelisi erinevusi, kuna investeeriti suurematesse linnadesse ja ainult teatud piirkondadesse.<ref name="Raagmaa 2003"/> Suur osa tööealistest elanikest kolis ääremaadelt töökohtadele ja teenustele lähemale. Kõrvalolevalt jooniselt on näha, et tööealine elanikkond on koondunud teatud valdadesse eelkõige töökohtadele lähemale, mille tagajärjeks oli ääremaaliste valdade pensioniealiste osakaalu suurenemine. [[File:Pensioniealiste osakaal.png|thumb|Pensioniealiste osakaal (%) Eesti valdades 1989. aastal]] Lisaks põhjustas idast tulnud immigrantide voog mitmete regioonide, eriti Tallinna piirkonna ja Kirde-Eesti rahvusliku struktuuri märkimisväärse muutumise.<ref name="Raagmaa 1996"/>
Nõukogude tööstuspoliitika muutis Eesti tõeliseks [[tööstusühiskond|tööstusühiskonnaks]], kasutades ära Eesti [[loodusressurss]]e ning oskustööjõudu ja rakendades [[masstootmine|masstootmist]] — sotsiaalset [[fordism]]i. [[Industrialiseerimine]] põhjustas tööstuslinnade kasvu ja maaelanikkonna osatähtsuse kahanemise. Industrialiseerimine oli kõige intensiivsem 1960–1970ndatel. Põhiliselt tehti investeeringuid Kirde-Eestisse ja Tallinnasse — seetõttu Lõuna- ja Lääne-Eesti [[stagnatsioon|stagneerusid]]. Industrialiseerimine põhjustas suuri keskuse ja ääremaa vahelisi erinevusi, kuna investeeriti suurematesse linnadesse ja ainult teatud piirkondadesse.<ref name="Raagmaa 2003"/> Suur osa tööealistest elanikest kolis ääremaadelt töökohtadele ja teenustele lähemale. Kõrvalolevalt jooniselt on näha, et tööealine elanikkond on koondunud teatud valdadesse eelkõige töökohtadele lähemale, mille tagajärjeks oli ääremaaliste valdade pensioniealiste osakaalu suurenemine. [[File:Pensioniealiste osakaal.png|thumb|Pensioniealiste osakaal (%) Eesti valdades 1989. aastal]] Lisaks põhjustas idast tulnud immigrantide voog mitmete regioonide, eriti Tallinna piirkonna ja Kirde-Eesti rahvusliku struktuuri märkimisväärse muutumise.<ref name="Raagmaa 1996"/>


Lisaks tööstuse arendamisele põhjustasid inimeste maalt ärakolimise ja intensiivse linnastumise sund[[kollektiviseerimine]], kohalikel omavalitsustel põhineva [[haldussüsteem]]i hülgamine ja maaelanike halvad elutingimused.<ref name="Raagmaa 1996"/><ref name="Raagmaa 2003"/> Riik ehitas uusi elamispindu ja teenindusasutusi (koolid, lasteaiad, rahvamajad, sööklad), et meelitada inimesi [[kolhoos]]ikeskustesse elama. Siiski, 1960ndateks maaelanikkonna arv stabiliseerus, kuna linnastumine toimus varasemalt peamiselt suure immigratsiooni tõttu. 1959–1962 aastate haldusreformi tagajärjel moodustati Eesti territooriumil 15 [[rajoon]]i, millel on tänapäevaste [[maakond]]adega samad piirid. Seetõttu tekkisid regionaalsete keskuste ([[Tallinn]], [[Tartu]] jt) kõrvale ka kohalikud keskused, nt [[Põlva]], [[Jõgeva]] ja [[Valga]] – see mõjutas oluliselt tänapäevast linnade võrku.<ref name="Estonica"/>
Lisaks tööstuse arendamisele põhjustasid inimeste maalt ärakolimise ja intensiivse linnastumise sund[[kollektiviseerimine]], kohalikel omavalitsustel põhineva [[haldussüsteem]]i hülgamine ja maaelanike halvad elutingimused.<ref name="Raagmaa 1996"/><ref name="Raagmaa 2003"/> Riik ehitas uusi elamispindu ja teenindusasutusi (koolid, lasteaiad, rahvamajad, sööklad), et meelitada inimesi [[kolhoos]]ikeskustesse elama. Siiski, 1960ndateks maaelanikkonna arv stabiliseerus, kuna linnastumine toimus varasemalt peamiselt suure immigratsiooni tõttu. 1959–1962 aastate haldusreformi tagajärjel moodustati Eesti territooriumil 15 [[rajoon]]i, millel on tänapäevaste [[maakond]]adega samad piirid. Seetõttu tekkisid regionaalsete keskuste ([[Tallinn]], [[Tartu]] jt) kõrvale ka kohalikud keskused, nt [[Põlva]], [[Jõgeva]] ja [[Valga]] – see mõjutas oluliselt tänapäevast linnade võrku.<ref name="Estonica"/>


1970ndatel stabiliseerus ka linnastumine ja selleks ajaks oli välja kujunenud selline asustustruktuur ja teedevõrk, mis on püsiv praegugi. Tööstusinvesteeringute tõttu oli Eestisse tekkinud tihe väikelinnade võrk, mis oli omavahel ühendatud raudtee ja maanteedega. Väiksemad linnad hakkasid aga alates peale 1960ndaid kahanema. Tööstusinvesteeringute ja asustuse kontsentreerimise tagajärjel oli enamus inimesi kolinud kolhoosikeskustesse või suurematesse linnadesse, maaelanikkonna osakaal oli vähenenud.<ref name="Raagmaa 2003"/>
1970ndatel stabiliseerus ka linnastumine ja selleks ajaks oli välja kujunenud selline asustusstruktuur ja teedevõrk, mis on püsiv praegugi. Tööstusinvesteeringute tõttu oli Eestisse tekkinud tihe väikelinnade võrk, mis oli omavahel ühendatud raudtee ja maanteedega. Väiksemad linnad hakkasid aga alates peale 1960ndaid kahanema. Tööstusinvesteeringute ja asustuse kontsentreerimise tagajärjel oli enamus inimesi kolinud kolhoosikeskustesse või suurematesse linnadesse, maaelanikkonna osakaal oli vähenenud.<ref name="Raagmaa 2003"/>


1970ndatel hakkas Eesti põllumajandustööstus arenema, kuna spetsialiseeruti loomsete saaduste tootmisele, mida vajasid [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidu]] suured linnad. Sellega kaasnes ka maapiirkondades majanduskasv. Põhilised investeeringud tehti kolhoosikeskustesse, välja arvatud Lõuna-Eestisse.<ref name="Raagmaa 2003"/> Üha rohkem inimesi kolis maale põllumajandussektori palgakasvu, linnade elatustaseme vähenemise, ökoloogilise teadlikkuse levimise ja eeslinliku eluviisi populaarsuse tõttu. Lisaks tundsid eestlased linnades rahvuslikku rõhumist. Peamiselt kolisidki maale eestlased, välistööjõu migreerumine linnadesse jätkus. Seetõttu eestlaste osakaal linnades vähenes, eriti Põhja-Eesti linnades. Eestlased kolisid enamasti linnade lähedale, mistõttu Harjumaa elanikkond suurenes 1979-1989 18000 inimese võrra. Lisaks muutusid atraktiivseteks ka Lääne- ja Kesk-Eesti ning [[Saaremaa]] ja [[Hiiumaa]]. Seega hakkas Lääne-Eesti arenema sinna tehtud investeeringute ja linnast maale kolinud inimeste tõttu, kuigi Nõukogude perioodi alguses oli see piirkond olnud halvemas seisus: ettevõtlusaktiivsus oli olnud väike ja investeeringuid oli tehtud vähe. 1983 oli esimene kord 20. sajandi jooksul, kui maaelanikkond hakkas suurenema. <ref name="Raagmaa 1996"/> <ref name="Raagmaa 2003"/> 1989. aastal elas 90% mitte-eestlasi linnades, võrreldes 56%-ga eestlaste hulgas, seega Nõukogude perioodi lõpus olid eestlased suuresti seotud maapiirkonna ja põllumajandusega. <ref name="Roosaare"/>
1970ndatel hakkas Eesti põllumajandustööstus arenema, kuna spetsialiseeruti loomsete saaduste tootmisele, mida vajasid [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidu]] suured linnad. Sellega kaasnes ka maapiirkondades majanduskasv. Põhilised investeeringud tehti kolhoosikeskustesse, välja arvatud Lõuna-Eestisse.<ref name="Raagmaa 2003"/> Üha rohkem inimesi kolis maale põllumajandussektori palgakasvu, linnade elatustaseme vähenemise, ökoloogilise teadlikkuse levimise ja eeslinliku eluviisi populaarsuse tõttu. Lisaks tundsid eestlased linnades rahvuslikku rõhumist. Peamiselt kolisidki maale eestlased, välistööjõu migreerumine linnadesse jätkus. Seetõttu eestlaste osakaal linnades vähenes, eriti Põhja-Eesti linnades. Eestlased kolisid enamasti linnade lähedale, mistõttu Harjumaa elanikkond suurenes 1979-1989 18000 inimese võrra. Lisaks muutusid atraktiivseteks ka Lääne- ja Kesk-Eesti ning [[Saaremaa]] ja [[Hiiumaa]]. Seega hakkas Lääne-Eesti arenema sinna tehtud investeeringute ja linnast maale kolinud inimeste tõttu, kuigi Nõukogude perioodi alguses oli see piirkond olnud halvemas seisus: ettevõtlusaktiivsus oli olnud väike ja investeeringuid oli tehtud vähe. 1983 oli esimene kord 20. sajandi jooksul, kui maaelanikkond hakkas suurenema.<ref name="Raagmaa 1996"/><ref name="Raagmaa 2003"/> 1989. aastal elas 90% mitte-eestlasi linnades, võrreldes 56%-ga eestlaste hulgas, seega Nõukogude perioodi lõpus olid eestlased suuresti seotud maapiirkonna ja põllumajandusega.<ref name="Roosaare"/>


===Regionaalne areng peale taasiseseisvumist (1991–2004)===
===Regionaalne areng peale taasiseseisvumist (1991–2004)===
Kõige rohkem mõjutasid Eesti regionaalset arengut peale taasiseseisvumist muutused [[makromajandus|makromajandusstruktuuris]]. Tsentraalne majanduse planeerimise asendus liberaalsete [[turumajandus|turumajandussuhetega]] ning Eesti pidi ümber orienteeruma Ida majandusruumist Lääne majandusruumi. <ref name="Raagmaa 1996"/> Põllumajandussektori tööhõive vähenemine oli 80%, aga see oli ka suur ka tööstussektoris. <ref name="Raagmaa 2003"/> Seetõttu kasvas maapiirkondade töötus tohutult, eriti lõunapoolses Eestis, mis on olnud traditsiooniliselt põllumajanduslik. Tööhõive tõusis teenindussektoris, aga see oli kasulik ainult suurematele linnadele, mitte väiksematele linnadele ja maapiirkondadele. <ref name="Roosaare"/>
Kõige rohkem mõjutasid Eesti regionaalset arengut peale taasiseseisvumist muutused [[makromajandus|makromajandusstruktuuris]]. Tsentraalne majanduse planeerimise asendus liberaalsete [[turumajandus|turumajandussuhetega]] ning Eesti pidi ümber orienteeruma Ida majandusruumist Lääne majandusruumi.<ref name="Raagmaa 1996"/> Põllumajandussektori tööhõive vähenemine oli 80%, aga see oli ka suur ka tööstussektoris.<ref name="Raagmaa 2003"/> Seetõttu kasvas maapiirkondade töötus tohutult, eriti lõunapoolses Eestis, mis on olnud traditsiooniliselt põllumajanduslik. Tööhõive tõusis teenindussektoris, aga see oli kasulik ainult suurematele linnadele, mitte väiksematele linnadele ja maapiirkondadele.<ref name="Roosaare"/>


Eesti uus [[geopoliitika|geopoliitiline olukord]] – avanemine Läände – on andnud uusi võimalusi läänepoolsetele rannikupiirkondadele ja tekitanud raskusi idapoolsetele. <ref name= "Raagmaa 1996"/> Seetõttu oli ettevõtlusaktiivsus 1994. aastal, paar aastat peale iseseisvuse taastamist läänepoolses Eestis palju suurem, nagu on kõrvalolevalt jooniselt näha.[[File:Osaühingute arv 1000in kohta.png|thumb|Osaühingute arv 1000 inimese kohta Eesti maakondades ja Tallinnas 1994. aastal]]. Ettevõtlusaktiivsus oli eriti väike Jõgeva-, Võru- ja Ida-Virumaal. Lisaks olid regionaalsed erinevused märkimisväärselt suurenenud, kui võrrelda majanduskasvu. Peale pealinnaregiooni oli suhteliselt suur majanduskasv ka Lääne-Eestis (eriti Pärnu- ja Saaremaal) ja Tartu regioonis, Kesk- ja Lõuna-Eestis oli majanduskasv marginaalne. <ref name="Raagmaa 2002">Raagmaa, G., 2002. Eesti regionaalne ja kohalik areng globaliseeruvas maailmas. Riigikogu Toimetised, 5/2002.http://www.riigikogu.ee/rva/rito5/artiklid/05raagmaa.htm.</ref>
Eesti uus [[geopoliitika|geopoliitiline olukord]] – avanemine Läände – on andnud uusi võimalusi läänepoolsetele rannikupiirkondadele ja tekitanud raskusi idapoolsetele.<ref name= "Raagmaa 1996"/> Seetõttu oli ettevõtlusaktiivsus 1994. aastal, paar aastat peale iseseisvuse taastamist läänepoolses Eestis palju suurem, nagu on kõrvalolevalt jooniselt näha.
[[File:Osaühingute arv 1000in kohta.png|thumb|Osaühingute arv 1000 inimese kohta Eesti maakondades ja Tallinnas 1994. aastal.]] Ettevõtlusaktiivsus oli eriti väike Jõgeva-, Võru- ja Ida-Virumaal. Lisaks olid regionaalsed erinevused märkimisväärselt suurenenud, kui võrrelda majanduskasvu. Peale pealinnaregiooni oli suhteliselt suur majanduskasv ka Lääne-Eestis (eriti Pärnu- ja Saaremaal) ja Tartu regioonis, Kesk- ja Lõuna-Eestis oli majanduskasv marginaalne.<ref name="Raagmaa 2002">Raagmaa, G., 2002. Eesti regionaalne ja kohalik areng globaliseeruvas maailmas. Riigikogu Toimetised, 5/2002.http://www.riigikogu.ee/rva/rito5/artiklid/05raagmaa.htm.</ref>


Keskuse ja ääremaa vahelised erinevused suurenesid 1990ndate alguses märgatavalt, kuna enamus investeeringuid tehti Tallinna piirkonda. Tallinna suuremad palgad ja suurem valik töökohti põhjustas juba 1990ndatel suure migratsiooni Tallinna, mis veelgi halvendas teiste piirkondade arengupotentsiaali. Regionaalsete ja kohalike keskuste roll oli seetõttu märkimisväärselt vähenenud.<ref name="Raagmaa 1996"/> Kuigi kohalikud omavalitsused ei suutnud 1990ndate alguses oma arenguprobleeme ise lahendada, polnud regionaalpoliitika ja mahajäänud piirkondade aitamine uue valitsuse prioriteet. Peamine eesmärk oli ettevõtluse arendamine, teised prioriteetsed valdkonnad nagu puudulik infrastruktuur ja teenuste vähene kättesaadavus maapiirkondades jäeti kõrvale, peamiselt rahaliste vahendite puudumise tõttu.<ref name="Ristkok"/>
Keskuse ja ääremaa vahelised erinevused suurenesid 1990ndate alguses märgatavalt, kuna enamus investeeringuid tehti Tallinna piirkonda. Tallinna suuremad palgad ja suurem valik töökohti põhjustas juba 1990ndatel suure migratsiooni Tallinna, mis veelgi halvendas teiste piirkondade arengupotentsiaali. Regionaalsete ja kohalike keskuste roll oli seetõttu märkimisväärselt vähenenud.<ref name="Raagmaa 1996"/> Kuigi kohalikud omavalitsused ei suutnud 1990ndate alguses oma arenguprobleeme ise lahendada, polnud regionaalpoliitika ja mahajäänud piirkondade aitamine uue valitsuse prioriteet. Peamine eesmärk oli ettevõtluse arendamine, teised prioriteetsed valdkonnad nagu puudulik infrastruktuur ja teenuste vähene kättesaadavus maapiirkondades jäeti kõrvale, peamiselt rahaliste vahendite puudumise tõttu.<ref name="Ristkok"/>


1990ndate keskpaigas muutus Eesti regionaalpoliitika euroopalikumaks. Lisaks riigieelarvele finantseeriti [[regionaalpoliitika]] elluviimist mitmetest [[Euroopa Liidu struktuurifondid|Euroopa Liidu fondidest]]. Loodi mitmeid uusi regioonispetsiifilisi programme, et arenguerinevusi ja regionaalprobleeme vähendada. Rahajagamise vastutus anti maakondadele, kes vahendasid seda kohalikele omavalitsustele. [[Maavalitsus]]ed vastutasid ka valdkonnapoliitikate koordineerimise, näiteks avalike teenuste, strateegilise planeerimise, turismi ja ettevõtluse arendamise eest. Seega regionaalpoliitikaga seotud otsused ja finantseerimine [[detsentraliseerima|detsentraliseeriti]] ehk viidi kohalikuke tasandile lähemale.<ref name="Ristkok"/>
1990ndate keskpaigas muutus Eesti regionaalpoliitika euroopalikumaks. Lisaks riigieelarvele finantseeriti [[regionaalpoliitika]] elluviimist mitmetest [[Euroopa Liidu struktuurifondid|Euroopa Liidu fondidest]]. Loodi mitmeid uusi regioonispetsiifilisi programme, et arenguerinevusi ja regionaalprobleeme vähendada. Rahajagamise vastutus anti maakondadele, kes vahendasid seda kohalikele omavalitsustele. [[Maavalitsus]]ed vastutasid ka valdkonnapoliitikate koordineerimise, näiteks avalike teenuste, strateegilise planeerimise, turismi ja ettevõtluse arendamise eest. Seega regionaalpoliitikaga seotud otsused ja finantseerimine [[detsentraliseerima|detsentraliseeriti]] ehk viidi kohalikuke tasandile lähemale.<ref name="Ristkok"/>


1990ndate lõpus ja 2000ndate alguses riigi poolt finantseeritavad regionaalpoliitika meetmed vähenesid, kasutati enamasti [[EL-i ühtekuuluvuspoliitika]] vahendeid. Regionaalpoliitikaga seotud otsustusvõim võeti maakonnatasandilt ära ehk tsentraliseeriti tagasi valitsuse tasemele [[Vabariigi Valitsus|ministeeriumidesse]], vastupidiselt 1990ndate keskpaigale. Otsustamisvõimu võeti kohalikult tasandilt vähemaks ning investeeringuotsuseid kohalikesse omavalitsustesse hakkas mõjutama kohalike poliitikute erakondlik kuuluvus. 2000-2001 kasutati enamus [[Euroopa Liit|EL-i]] fondide raha enam arenenud regioonides, sest enamikes kohalikes omavalitsustes polnud pädevaid töötajaid ja raha regionaalarengu projektide ettevalmistamiseks. See põhjustas ressursside kontsentreerimise rikkamatesse omavalitsustesse ning vaesemate omavalitsuste sõltuvuse välisest abist ja konsultatsioonist.<ref name="Raagmaa 2013"> Raagmaa, G., Kalvet, T., Kasesalu, R., 2013. Europeanization and De-Europeanization of Estonian RP. European Planning Studies 2013.</ref>
1990ndate lõpus ja 2000ndate alguses riigi poolt finantseeritavad regionaalpoliitika meetmed vähenesid, kasutati enamasti [[EL-i ühtekuuluvuspoliitika]] vahendeid. Regionaalpoliitikaga seotud otsustusvõim võeti maakonnatasandilt ära ehk tsentraliseeriti tagasi valitsuse tasemele [[Vabariigi Valitsus|ministeeriumidesse]], vastupidiselt 1990ndate keskpaigale. Otsustamisvõimu võeti kohalikult tasandilt vähemaks ning investeeringuotsuseid kohalikesse omavalitsustesse hakkas mõjutama kohalike poliitikute erakondlik kuuluvus. 2000-2001 kasutati enamus [[Euroopa Liit|EL-i]] fondide raha enam arenenud regioonides, sest enamikes kohalikes omavalitsustes polnud pädevaid töötajaid ja raha regionaalarengu projektide ettevalmistamiseks. See põhjustas ressursside kontsentreerimise rikkamatesse omavalitsustesse ning vaesemate omavalitsuste sõltuvuse välisest abist ja konsultatsioonist.<ref name="Raagmaa 2013"> Raagmaa, G., Kalvet, T., Kasesalu, R., 2013. Europeanization and De-Europeanization of Estonian RP. European Planning Studies 2013.</ref>


Kuni 1998 aastani regionaalsed erinevused kasvasid pealinnaregiooni (Tallinna linnastu) kasuks, aga 1990ndate teises pooles jõudsid majanduskasv ja kinnisvaraarendus ka teistesse maakonnakeskustesse ja nende tagamaale tänu uutele tööstusharudele, teenuste pakkumisele ja restruktureeritud vanadele ettevõtetele. Sel ajal intensiivistus ka [[eeslinnastumine]], algul suvilate ümberehitamisega, hiljem eramajade püstitamisega linnade tagamaale. Siiski, negatiivne [[iive]] ja [[emigratsioon]] põhjustasid 12,5%-se elanikkonna vähenemise 1989 ja 2000 vahel. Suurim vähenemine toimus ääremaalistes piirkondades nagu on kõrvalolevalt jooniselt näha. [[File:Rahvaarvu muutus 1989-2000.png|thumb|Rahvaarvu muutus 1989-2000]]<ref name="Raagmaa 2003"/>
Kuni 1998 aastani regionaalsed erinevused kasvasid pealinnaregiooni (Tallinna linnastu) kasuks, aga 1990ndate teises pooles jõudsid majanduskasv ja kinnisvaraarendus ka teistesse maakonnakeskustesse ja nende tagamaale tänu uutele tööstusharudele, teenuste pakkumisele ja restruktureeritud vanadele ettevõtetele. Sel ajal intensiivistus ka [[eeslinnastumine]], algul suvilate ümberehitamisega, hiljem eramajade püstitamisega linnade tagamaale. Siiski, negatiivne [[iive]] ja [[emigratsioon]] põhjustasid 12,5%-se elanikkonna vähenemise 1989 ja 2000 vahel. Suurim vähenemine toimus ääremaalistes piirkondades nagu on kõrvalolevalt jooniselt näha. [[File:Rahvaarvu muutus 1989-2000.png|thumb|Rahvaarvu muutus 1989-2000]]<ref name="Raagmaa 2003"/>


===Regionaalne areng peale Euroopa Liidu (EL-i) liikmeks saamist (2004–...)===
===Regionaalne areng peale Euroopa Liidu (EL-i) liikmeks saamist (2004–...)===
56. rida: 59. rida:
Rahaliste vahendite tsentraliseerimine ja politiseerimine juba enne EL-ga liitumist muutis kohalikud omavalitsused sõltuvaks keskvalitsuste otsustest. [[Garri Raagmaa]] on oma teadusartiklis "''Europeanization and De-Europeanization of Estonian Regional Policy''" kirjutanud, et selline süsteem on kasulik valitsevale parteile, kes saab otsustada rahaliste vahendite jagamise üle ja saab seeläbi oma võimu kohalikul tasandil suurendada. Seetõttu maapiirkondade ja vanade tööstuspiirkondade struktuursed probleemid jätkusid, kuna investeeringuotsused polnud läbikaalutletud. Riigieelarve mahu suurenemisega 2005. aastal algatati mitmeid regionaalprogramme, aga EL-i finantseerimisperioodil (2007–2013) keskenduti jätkuvalt rohkem sotsiaalse infrastruktuuri ehitamisele, mitte ettevõtluse arendamisele. Peale majanduskriisi on Vabariigi Valitsus hakanud rohkem investeerima ka ettevõtluse arendamisse ja tööstusaladesse. Siiski pole Eesti regionaalpoliitika raamistik sisuliselt muutunud, hoolimata majanduskriisist ja tööstuspiirkondades ning maapiirkondades toimuvast massiivsest väljarändest.<ref name="Raagmaa 2013"/>
Rahaliste vahendite tsentraliseerimine ja politiseerimine juba enne EL-ga liitumist muutis kohalikud omavalitsused sõltuvaks keskvalitsuste otsustest. [[Garri Raagmaa]] on oma teadusartiklis "''Europeanization and De-Europeanization of Estonian Regional Policy''" kirjutanud, et selline süsteem on kasulik valitsevale parteile, kes saab otsustada rahaliste vahendite jagamise üle ja saab seeläbi oma võimu kohalikul tasandil suurendada. Seetõttu maapiirkondade ja vanade tööstuspiirkondade struktuursed probleemid jätkusid, kuna investeeringuotsused polnud läbikaalutletud. Riigieelarve mahu suurenemisega 2005. aastal algatati mitmeid regionaalprogramme, aga EL-i finantseerimisperioodil (2007–2013) keskenduti jätkuvalt rohkem sotsiaalse infrastruktuuri ehitamisele, mitte ettevõtluse arendamisele. Peale majanduskriisi on Vabariigi Valitsus hakanud rohkem investeerima ka ettevõtluse arendamisse ja tööstusaladesse. Siiski pole Eesti regionaalpoliitika raamistik sisuliselt muutunud, hoolimata majanduskriisist ja tööstuspiirkondades ning maapiirkondades toimuvast massiivsest väljarändest.<ref name="Raagmaa 2013"/>


Eesti regionaalarengu strateegias 2005–2015 on välja toodud, et tasakaalustatud regionaalne areng on jäänud saavutamata rahaliste vahendite puudumise ja sektoraalsete poliitikate vähese koordineerimise tõttu. Inimesed ja majandus koonduvad Tallinna piirkonda ja see trend on intensiivistumas. Seega Eesti regionaalpoliitika pole olnud efektiivne.<ref>EV Siseministeerium. Eesti regionaalarengu strateegia 2004–2015. Tallinn.</ref>
Eesti regionaalarengu strateegias 2005–2015 on välja toodud, et tasakaalustatud regionaalne areng on jäänud saavutamata rahaliste vahendite puudumise ja sektoraalsete poliitikate vähese koordineerimise tõttu. Inimesed ja majandus koonduvad Tallinna piirkonda ja see trend on intensiivistumas. Seega Eesti regionaalpoliitika pole olnud efektiivne.<ref>EV Siseministeerium. Eesti regionaalarengu strateegia 2004–2015. Tallinn.</ref>

==Eesti teadlased ja poliitikud Eesti regionaalsest arengust==
==Eesti teadlased ja poliitikud Eesti regionaalsest arengust==
Praegune regionaalminister [[Siim Valmar Kiisler|Siim Kiisler]] on teadlastega sama meelt, et edaspidi on oluline pöörata tähelepanu töökohtade ja taristu loomisele ja [[IKT]]-le, kuna siiamaani on regioone toetatud vaid sotsiaalse infrastuktuuri arendamiseks. <ref> Koppel, K., 2010. Kiisler: Eestis käib kogu aeg suur raha ümberjagamine. http://uudised.err.ee/index.php?06272686</ref>
Praegune regionaalminister [[Siim Valmar Kiisler|Siim Kiisler]] on teadlastega sama meelt, et edaspidi on oluline pöörata tähelepanu töökohtade ja taristu loomisele ja [[IKT]]-le, kuna siiamaani on regioone toetatud vaid sotsiaalse infrastruktuuri arendamiseks.<ref> Koppel, K., 2010. Kiisler: Eestis käib kogu aeg suur raha ümberjagamine. http://uudised.err.ee/index.php?06272686</ref>


[[Garri Raagmaa]] kirjeldas 1990ndate alguses kolme tüüpi probleemseid alasid, mis on samad ka aastal 2011:
[[Garri Raagmaa]] kirjeldas 1990ndate alguses kolme tüüpi probleemseid alasid, mis on samad ka aastal 2011:
*pealinnaregioonis esinev suur rahvastiku ja majanduse kasv, millele infrastuktuuri areng ei jõua järgi
*pealinnaregioonis esinev suur rahvastiku ja majanduse kasv, millele infrastruktuuri areng ei jõua järgi
*allakäinud tööstusalad Kirde-Eestis ja asulad, mis on tekkinud ühe tehase ümber, mida iseloomustab kõrge tööpuudus, lagunev infrastruktuur ja [[väljaränne]]
*allakäinud tööstusalad Kirde-Eestis ja asulad, mis on tekkinud ühe tehase ümber, mida iseloomustab kõrge tööpuudus, lagunev infrastruktuur ja [[väljaränne]]
*ääremaad, mida iseloomustab madal tulubaas, kõrge tööpuudus ja noorte väljaränne.<ref name="Raagmaa 1996"/><ref name="Raagmaa 2013"/>
*ääremaad, mida iseloomustab madal tulubaas, kõrge tööpuudus ja noorte väljaränne.<ref name="Raagmaa 1996"/><ref name="Raagmaa 2013"/>


Raagmaa on Eesti regionaalse arengu kokku võtnud nii: Kui 20.sajandi lõpus oli rikkaim piirkond põllumajanduslik [[Lõuna-Eesti]] ja 20. sajandi keskel toimus suurim areng tööstuslikus [[Kirde-Eesti]]s, siis praegu on need kõige probleemsemad regioonid: seal on kõrge tööpuudus, madalad sissetulekud ja madal [[elukvaliteet]]. Kuigi majandustegevus koondub endiselt Tallinna, siis kultuuriliselt ja looduslikult atraktiivsel Lõuna-Eestil on veel kõvasti arengupotentsiaali, kui piisavalt inimesi hindab head ja looduslähedast elukeskkonda, nagu 1970ndatel muutus Lääne-Eesti inimestele atraktiivseks elukohaks. Ka Kirde-Eestil on potentsiaali, kui suhted Venemaaga paranevad ja suudetakse piisavalt turiste sinna meelitada.<ref name="Raagmaa 2002"/>
Raagmaa on Eesti regionaalse arengu kokku võtnud nii: Kui 20.sajandi lõpus oli rikkaim piirkond põllumajanduslik [[Lõuna-Eesti]] ja 20. sajandi keskel toimus suurim areng tööstuslikus [[Kirde-Eesti]]s, siis praegu on need kõige probleemsemad regioonid: seal on kõrge tööpuudus, madalad sissetulekud ja madal [[elukvaliteet]]. Kuigi majandustegevus koondub endiselt Tallinna, siis kultuuriliselt ja looduslikult atraktiivsel Lõuna-Eestil on veel kõvasti arengupotentsiaali, kui piisavalt inimesi hindab head ja looduslähedast elukeskkonda, nagu 1970ndatel muutus Lääne-Eesti inimestele atraktiivseks elukohaks. Ka Kirde-Eestil on potentsiaali, kui suhted Venemaaga paranevad ja suudetakse piisavalt turiste sinna meelitada.<ref name="Raagmaa 2002"/>



==Vaata ka==
==Vaata ka==

Redaktsioon: 15. oktoober 2013, kell 15:35

Eesti regionaalne areng on kirjeldus Eesti regionaalsest arengust läbi ajaloo, agraarühiskonnast kuni tänapäevani, liigendades Eesti regionaalarengu ajaloo etappidesse:

Neis etappides kirjeldatakse, millised asustus- ja arenguerinevused regioonide lõikes konkreetsel etapil esinesid ja millistest looduslikest, majanduslikest ja poliitilistest teguritest regioonidevahelised erinevused tingitud olid.

Eesti regionaalne areng

Regionaalne areng enne industrialiseerimist

Kui Eesti oli agraarühiskond, polnud suuri linnu, elanikkond oli ühtlaselt üle Eestimaa jaotunud ja suured regionaalsed erinevused puudusid.[1] Selle ajaperioodi asustustiheduse järgi saab Eesti jagada Kõrg- ja Madal-Eestiks, mis oli tingitud eelkõige looduslikest tingimustest. Kõrg-Eesti hõlmas Kesk- ja Lõuna-Eestit, mis ei jäänud peale viimase mandrijää taandumist vee alla, Madal-Eesti aga jäi. Seetõttu oli Kõrg-Eestile iseloomulik viljakas pinnas põllumajanduseks, tihe teedevõrk ja suured mõisad, mille ümber talud hajali paiknesid — seega asustus oli jaotunud ühtlaselt. Seda asustustüüpi nimetatakse ka hajakülaks. Madal-Eesti hõlmas Põhja- ja Lääne-Eestit, millele oli iseloomulik suured sooalad ja väiksed mõisad, mille ümber külad olid koondunud - seega asustus oli koondunud piirkondadesse, kus olid paremad tingimused põllumajanduseks ja ehituseks. Seda asustustüüpi nimetatakse ka sumbkülaks.[2] Neid Kõrg- ja Madal-Eesti erinevusi, mis on ajalooliselt looduslike tingimuste tõttu kujunenud, on näha kõrvaloleval asustustiheduse kaardil.

Fail:Asustustihedus.png
Eesti asustustihedus ja rahvaarv 2009. a seisuga

Regionaalne areng peale industrialiseerimist

Eesti ala industrialiseerimisel perioodil 1860–1915 algas kiirem ja ulatuslikum linnade kasv ja areng. Linnade kasvule aitas industrialiseerimisperioodil kaasa ka demograafiline olukord: Eesti oli jõudnud demograafilise üleminekuni, mis suurendas migratsiooni linnadesse. Määrava tähtsusega muutus oli ka pärisorjuse järk-järguline kaotamine 19. sajandi jooksul, mis suurendas inimeste liikumisvabadust.[3]

Alatest aastast 1860 algas nii Eestimaa kui ka Liivimaa kubermangus talude päriseksostmine. Pärisorjuse kaotamine ja talude päriseksostmine muutsid Eesti asustusstruktuuri rohkem hajutatumaks, talusid ja maid osteti ka aladele, mis polnud varem kasutusel ja mis polnud nii viljakad.[1] 19. sajandi lõpuks oli 80% Liivimaa kubermangu taludest ja 50% Eestimaa kubermangu taludest talupoegade poolt ära ostetud. Seega Liivimaa kubermangus oli talusid ja maad rohkem talupoegade käes kui Eestimaa kubermangus.[4]

Suurematest linnadest arenesid kiiremini Tallinn tänu masinaehitusele, Narva tänu tekstiilitööstusele, Pärnu tänu tselluloositööstusele, Valga tänu transiitkaubandusele ja Tartu tänu Tartu Ülikooli taasavamisele.[5] Lisaks suurematele linnadele arenesid ka väiksemad linnad, eriti tehaste lähedale ja raudteede sõlmpunktidesse. Kuna talupojad said nüüd talusid päriseks osta, tekitas see nõudluse kohalike teenuste ja tööstusettevõtete järgi. Seetõttu kasvasid 19. sajandi lõpus eriti Kõrg-Eesti väikelinnad, kuna Liivimaa kubermangus osteti rohkem talusid talupoegade poolt ära kui Eestimaa kubermangus.[3] 19. sajandi lõpuks elas linnades 19% elanikest, mis on võrreldes aastaga 1863 kahekordne suurenemine.[2]

Regionaalne areng I Eesti Vabariigi ajal (1918–1940)

Peale Eesti Vabariigi väljakuulutamist ja Eesti Vabadussõda varises suurtööstus kokku, kuna suur Venemaa turg sulgus. Seetõttu hakkasid arenema väikesed põllumajandusettevõtted ja metsatööstus. Suurte tööstuslinnade kasv ja areng peatus. Mõnede tööstuslinnade elanikkond isegi kahanes, nt Valgas ja Narvas, kuna demograafiline üleminek oli lõppemas, mis põhjustas rahvastikukasvu vähenemise.[3][5] Peamiselt kasvasid kohalikud keskused, mis varustasid põllumajandustööstust masinate ja vajalike kaupadega ning töötlesid põllumajandussaadusi ekspordiks.[2] Väiksemate keskuste kasvule aitas kaasa ka 1919. aastal alanud maareform, mille tagajärjel kujunes mõisamaadele põllumajanduslike väikemajapidamiste hajutatud võrgustik, mistõttu talude arv jälle kasvas.[2][5]

Peale 1930ndate aastate majanduskriisi hakkas Põhja-Eestis kapitalimahukas tööstus uuesti arenema tänu põlevkivile, puidule ja fosforiidile.[3][6] Seetõttu hakkasid linnad jälle suurenema, eriti tööstuslinnad. Ka Lääne-Eesti kuurortlinnad taastasid oma tähtsuse. Tallinnas algas linna suurenemise tõttu suburbanisatsioon Nõmme aedlinna ehitusega. 1938. aastal linnade arv kasvas lausa 12-lt 35-ni, kuna kasvanud linnadele anti kohaliku omavalitsuse õigused ja need nimetati linnadeks. Siiski oli linnaelanike osatähtsus Eestis palju väiksem võrreldes Lääne-Euroopaga. 1922. aastal elas 27% elanikkonnast linnades ja 1934. aastaks oli see tõusnud ainult 1% võrra. Siiski, linnadest sai Esimese Eesti Vabariigi ajal ka eestlaste elukoht – mitusada aastat kestnud võõrvõimu ajal elasid linnades põhiliselt sakslased, venelased ja rootslased.[5]

Teise Maailmasõja tõttu lahkus Eestist Lääneriikidesse palju haritlasi ja ettevõtlikke inimesi. Linnades ja rikkamates maapiirkondades inimeste arv kahanes ja venelastest immigrandid ning allesjäänud inimesed kolisid lahkunud inimeste asemele. See muutis Eesti arengupotentsiaali halvemas suunas.[3]

Regionaalne areng Nõukogude Liidu perioodil (1940–1991)

Nõukogude Liidu tööstuspoliitika, tsentraalne planeerimine ja haldusreformid mõjutasid tugevalt Eesti regionaalset arengut, mõjutades kohalikku tootmisstruktuuri, rändevoogusid ja kapitali ümberjaotamist regioonide vahel. Nõukogude Liit ei üritanud regionaalseid arenguerinevusi Nõukogude Liidu piires vähendada, ENSV regionaalsete erinevuste vähendamisest rääkimata. Enamus kapitali läks Moskva oblasti.[7] Lisaks mõjutas Eesti regionaalset arengut läänepiiri sulgumine ja idapiiri avanemine – Eesti pidi Lääne majandusruumist ümber orienteeruma Nõukogude majandusruumi ja seetõttu Lääne-Eesti arenguvõimalused vähenesid.[3]

Nõukogude tööstuspoliitika muutis Eesti tõeliseks tööstusühiskonnaks, kasutades ära Eesti loodusressursse ning oskustööjõudu ja rakendades masstootmist — sotsiaalset fordismi. Industrialiseerimine põhjustas tööstuslinnade kasvu ja maaelanikkonna osatähtsuse kahanemise. Industrialiseerimine oli kõige intensiivsem 1960–1970ndatel. Põhiliselt tehti investeeringuid Kirde-Eestisse ja Tallinnasse — seetõttu Lõuna- ja Lääne-Eesti stagneerusid. Industrialiseerimine põhjustas suuri keskuse ja ääremaa vahelisi erinevusi, kuna investeeriti suurematesse linnadesse ja ainult teatud piirkondadesse.[6] Suur osa tööealistest elanikest kolis ääremaadelt töökohtadele ja teenustele lähemale. Kõrvalolevalt jooniselt on näha, et tööealine elanikkond on koondunud teatud valdadesse eelkõige töökohtadele lähemale, mille tagajärjeks oli ääremaaliste valdade pensioniealiste osakaalu suurenemine.

Fail:Pensioniealiste osakaal.png
Pensioniealiste osakaal (%) Eesti valdades 1989. aastal

Lisaks põhjustas idast tulnud immigrantide voog mitmete regioonide, eriti Tallinna piirkonna ja Kirde-Eesti rahvusliku struktuuri märkimisväärse muutumise.[3]

Lisaks tööstuse arendamisele põhjustasid inimeste maalt ärakolimise ja intensiivse linnastumise sundkollektiviseerimine, kohalikel omavalitsustel põhineva haldussüsteemi hülgamine ja maaelanike halvad elutingimused.[3][6] Riik ehitas uusi elamispindu ja teenindusasutusi (koolid, lasteaiad, rahvamajad, sööklad), et meelitada inimesi kolhoosikeskustesse elama. Siiski, 1960ndateks maaelanikkonna arv stabiliseerus, kuna linnastumine toimus varasemalt peamiselt suure immigratsiooni tõttu. 1959–1962 aastate haldusreformi tagajärjel moodustati Eesti territooriumil 15 rajooni, millel on tänapäevaste maakondadega samad piirid. Seetõttu tekkisid regionaalsete keskuste (Tallinn, Tartu jt) kõrvale ka kohalikud keskused, nt Põlva, Jõgeva ja Valga – see mõjutas oluliselt tänapäevast linnade võrku.[2]

1970ndatel stabiliseerus ka linnastumine ja selleks ajaks oli välja kujunenud selline asustusstruktuur ja teedevõrk, mis on püsiv praegugi. Tööstusinvesteeringute tõttu oli Eestisse tekkinud tihe väikelinnade võrk, mis oli omavahel ühendatud raudtee ja maanteedega. Väiksemad linnad hakkasid aga alates peale 1960ndaid kahanema. Tööstusinvesteeringute ja asustuse kontsentreerimise tagajärjel oli enamus inimesi kolinud kolhoosikeskustesse või suurematesse linnadesse, maaelanikkonna osakaal oli vähenenud.[6]

1970ndatel hakkas Eesti põllumajandustööstus arenema, kuna spetsialiseeruti loomsete saaduste tootmisele, mida vajasid Nõukogude Liidu suured linnad. Sellega kaasnes ka maapiirkondades majanduskasv. Põhilised investeeringud tehti kolhoosikeskustesse, välja arvatud Lõuna-Eestisse.[6] Üha rohkem inimesi kolis maale põllumajandussektori palgakasvu, linnade elatustaseme vähenemise, ökoloogilise teadlikkuse levimise ja eeslinliku eluviisi populaarsuse tõttu. Lisaks tundsid eestlased linnades rahvuslikku rõhumist. Peamiselt kolisidki maale eestlased, välistööjõu migreerumine linnadesse jätkus. Seetõttu eestlaste osakaal linnades vähenes, eriti Põhja-Eesti linnades. Eestlased kolisid enamasti linnade lähedale, mistõttu Harjumaa elanikkond suurenes 1979-1989 18000 inimese võrra. Lisaks muutusid atraktiivseteks ka Lääne- ja Kesk-Eesti ning Saaremaa ja Hiiumaa. Seega hakkas Lääne-Eesti arenema sinna tehtud investeeringute ja linnast maale kolinud inimeste tõttu, kuigi Nõukogude perioodi alguses oli see piirkond olnud halvemas seisus: ettevõtlusaktiivsus oli olnud väike ja investeeringuid oli tehtud vähe. 1983 oli esimene kord 20. sajandi jooksul, kui maaelanikkond hakkas suurenema.[3][6] 1989. aastal elas 90% mitte-eestlasi linnades, võrreldes 56%-ga eestlaste hulgas, seega Nõukogude perioodi lõpus olid eestlased suuresti seotud maapiirkonna ja põllumajandusega.[5]

Regionaalne areng peale taasiseseisvumist (1991–2004)

Kõige rohkem mõjutasid Eesti regionaalset arengut peale taasiseseisvumist muutused makromajandusstruktuuris. Tsentraalne majanduse planeerimise asendus liberaalsete turumajandussuhetega ning Eesti pidi ümber orienteeruma Ida majandusruumist Lääne majandusruumi.[3] Põllumajandussektori tööhõive vähenemine oli 80%, aga see oli ka suur ka tööstussektoris.[6] Seetõttu kasvas maapiirkondade töötus tohutult, eriti lõunapoolses Eestis, mis on olnud traditsiooniliselt põllumajanduslik. Tööhõive tõusis teenindussektoris, aga see oli kasulik ainult suurematele linnadele, mitte väiksematele linnadele ja maapiirkondadele.[5]

Eesti uus geopoliitiline olukord – avanemine Läände – on andnud uusi võimalusi läänepoolsetele rannikupiirkondadele ja tekitanud raskusi idapoolsetele.[3] Seetõttu oli ettevõtlusaktiivsus 1994. aastal, paar aastat peale iseseisvuse taastamist läänepoolses Eestis palju suurem, nagu on kõrvalolevalt jooniselt näha.

Fail:Osaühingute arv 1000in kohta.png
Osaühingute arv 1000 inimese kohta Eesti maakondades ja Tallinnas 1994. aastal.

Ettevõtlusaktiivsus oli eriti väike Jõgeva-, Võru- ja Ida-Virumaal. Lisaks olid regionaalsed erinevused märkimisväärselt suurenenud, kui võrrelda majanduskasvu. Peale pealinnaregiooni oli suhteliselt suur majanduskasv ka Lääne-Eestis (eriti Pärnu- ja Saaremaal) ja Tartu regioonis, Kesk- ja Lõuna-Eestis oli majanduskasv marginaalne.[8]

Keskuse ja ääremaa vahelised erinevused suurenesid 1990ndate alguses märgatavalt, kuna enamus investeeringuid tehti Tallinna piirkonda. Tallinna suuremad palgad ja suurem valik töökohti põhjustas juba 1990ndatel suure migratsiooni Tallinna, mis veelgi halvendas teiste piirkondade arengupotentsiaali. Regionaalsete ja kohalike keskuste roll oli seetõttu märkimisväärselt vähenenud.[3] Kuigi kohalikud omavalitsused ei suutnud 1990ndate alguses oma arenguprobleeme ise lahendada, polnud regionaalpoliitika ja mahajäänud piirkondade aitamine uue valitsuse prioriteet. Peamine eesmärk oli ettevõtluse arendamine, teised prioriteetsed valdkonnad nagu puudulik infrastruktuur ja teenuste vähene kättesaadavus maapiirkondades jäeti kõrvale, peamiselt rahaliste vahendite puudumise tõttu.[7]

1990ndate keskpaigas muutus Eesti regionaalpoliitika euroopalikumaks. Lisaks riigieelarvele finantseeriti regionaalpoliitika elluviimist mitmetest Euroopa Liidu fondidest. Loodi mitmeid uusi regioonispetsiifilisi programme, et arenguerinevusi ja regionaalprobleeme vähendada. Rahajagamise vastutus anti maakondadele, kes vahendasid seda kohalikele omavalitsustele. Maavalitsused vastutasid ka valdkonnapoliitikate koordineerimise, näiteks avalike teenuste, strateegilise planeerimise, turismi ja ettevõtluse arendamise eest. Seega regionaalpoliitikaga seotud otsused ja finantseerimine detsentraliseeriti ehk viidi kohalikuke tasandile lähemale.[7]

1990ndate lõpus ja 2000ndate alguses riigi poolt finantseeritavad regionaalpoliitika meetmed vähenesid, kasutati enamasti EL-i ühtekuuluvuspoliitika vahendeid. Regionaalpoliitikaga seotud otsustusvõim võeti maakonnatasandilt ära ehk tsentraliseeriti tagasi valitsuse tasemele ministeeriumidesse, vastupidiselt 1990ndate keskpaigale. Otsustamisvõimu võeti kohalikult tasandilt vähemaks ning investeeringuotsuseid kohalikesse omavalitsustesse hakkas mõjutama kohalike poliitikute erakondlik kuuluvus. 2000-2001 kasutati enamus EL-i fondide raha enam arenenud regioonides, sest enamikes kohalikes omavalitsustes polnud pädevaid töötajaid ja raha regionaalarengu projektide ettevalmistamiseks. See põhjustas ressursside kontsentreerimise rikkamatesse omavalitsustesse ning vaesemate omavalitsuste sõltuvuse välisest abist ja konsultatsioonist.[9]

Kuni 1998 aastani regionaalsed erinevused kasvasid pealinnaregiooni (Tallinna linnastu) kasuks, aga 1990ndate teises pooles jõudsid majanduskasv ja kinnisvaraarendus ka teistesse maakonnakeskustesse ja nende tagamaale tänu uutele tööstusharudele, teenuste pakkumisele ja restruktureeritud vanadele ettevõtetele. Sel ajal intensiivistus ka eeslinnastumine, algul suvilate ümberehitamisega, hiljem eramajade püstitamisega linnade tagamaale. Siiski, negatiivne iive ja emigratsioon põhjustasid 12,5%-se elanikkonna vähenemise 1989 ja 2000 vahel. Suurim vähenemine toimus ääremaalistes piirkondades nagu on kõrvalolevalt jooniselt näha.

Fail:Rahvaarvu muutus 1989-2000.png
Rahvaarvu muutus 1989-2000

[6]

Regionaalne areng peale Euroopa Liidu (EL-i) liikmeks saamist (2004–...)

Kui Euroopa Liidu liitumiseelsel perioodil algatati palju uusi regionaalselt suunatud programme, siis peale EL-ga liitumist regionaalselt suunatud programmid vähenesid märgatavalt. EL-i rahalisi vahendeid hakati poliitikute poolt kasutama sotsiaalse infrastruktuuri objektide ehitamiseks, aga mis ei keskendunud regioonide majanduse edendamisele.[9] Raagmaa ja Kroon on oma artiklis "Central places versus networks: The future of collective farms built community infrastructure in Estonia" kirjutanud, et keskendumine infrastruktuuri ehitamisele oli põhjustatud kohalike omavalitsuste rahaliste vahendite puudumisest ja asjaolust, et linnapea suutlikkust mõõdetakse füüsilisesse infrastruktuuri tehtud investeeringuid arvesse võttes.[10] Seetõttu kadus jätkuvalt töökohti ja teenuseid väljaspool suuremaid linnu ning töökohtade, inimeste ja teenuste koondumine Tallinnasse jätkus.[11]

Rahaliste vahendite tsentraliseerimine ja politiseerimine juba enne EL-ga liitumist muutis kohalikud omavalitsused sõltuvaks keskvalitsuste otsustest. Garri Raagmaa on oma teadusartiklis "Europeanization and De-Europeanization of Estonian Regional Policy" kirjutanud, et selline süsteem on kasulik valitsevale parteile, kes saab otsustada rahaliste vahendite jagamise üle ja saab seeläbi oma võimu kohalikul tasandil suurendada. Seetõttu maapiirkondade ja vanade tööstuspiirkondade struktuursed probleemid jätkusid, kuna investeeringuotsused polnud läbikaalutletud. Riigieelarve mahu suurenemisega 2005. aastal algatati mitmeid regionaalprogramme, aga EL-i finantseerimisperioodil (2007–2013) keskenduti jätkuvalt rohkem sotsiaalse infrastruktuuri ehitamisele, mitte ettevõtluse arendamisele. Peale majanduskriisi on Vabariigi Valitsus hakanud rohkem investeerima ka ettevõtluse arendamisse ja tööstusaladesse. Siiski pole Eesti regionaalpoliitika raamistik sisuliselt muutunud, hoolimata majanduskriisist ja tööstuspiirkondades ning maapiirkondades toimuvast massiivsest väljarändest.[9]

Eesti regionaalarengu strateegias 2005–2015 on välja toodud, et tasakaalustatud regionaalne areng on jäänud saavutamata rahaliste vahendite puudumise ja sektoraalsete poliitikate vähese koordineerimise tõttu. Inimesed ja majandus koonduvad Tallinna piirkonda ja see trend on intensiivistumas. Seega Eesti regionaalpoliitika pole olnud efektiivne.[12]

Eesti teadlased ja poliitikud Eesti regionaalsest arengust

Praegune regionaalminister Siim Kiisler on teadlastega sama meelt, et edaspidi on oluline pöörata tähelepanu töökohtade ja taristu loomisele ja IKT-le, kuna siiamaani on regioone toetatud vaid sotsiaalse infrastruktuuri arendamiseks.[13]

Garri Raagmaa kirjeldas 1990ndate alguses kolme tüüpi probleemseid alasid, mis on samad ka aastal 2011:

  • pealinnaregioonis esinev suur rahvastiku ja majanduse kasv, millele infrastruktuuri areng ei jõua järgi
  • allakäinud tööstusalad Kirde-Eestis ja asulad, mis on tekkinud ühe tehase ümber, mida iseloomustab kõrge tööpuudus, lagunev infrastruktuur ja väljaränne
  • ääremaad, mida iseloomustab madal tulubaas, kõrge tööpuudus ja noorte väljaränne.[3][9]

Raagmaa on Eesti regionaalse arengu kokku võtnud nii: Kui 20.sajandi lõpus oli rikkaim piirkond põllumajanduslik Lõuna-Eesti ja 20. sajandi keskel toimus suurim areng tööstuslikus Kirde-Eestis, siis praegu on need kõige probleemsemad regioonid: seal on kõrge tööpuudus, madalad sissetulekud ja madal elukvaliteet. Kuigi majandustegevus koondub endiselt Tallinna, siis kultuuriliselt ja looduslikult atraktiivsel Lõuna-Eestil on veel kõvasti arengupotentsiaali, kui piisavalt inimesi hindab head ja looduslähedast elukeskkonda, nagu 1970ndatel muutus Lääne-Eesti inimestele atraktiivseks elukohaks. Ka Kirde-Eestil on potentsiaali, kui suhted Venemaaga paranevad ja suudetakse piisavalt turiste sinna meelitada.[8]

Vaata ka

Viited

  1. ↑ 1,0 1,1 Arukask, M., 2013. Kõrg – Eesti. http://maatundmine.estinst.ee/kohad/tammelauri/82-korg-eesti.25.09.13.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Asustus.Estonica 2013. http://www.estonica.org/et/%C3%9Chiskond/Asustus/27.09.13.
  3. ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 Raagmaa, G., 1996. Shifts in Regional Development of Estonia During the Transition. European Planning Studies 4 (6), 683-703.
  4. ↑ Tomson, P., 2011. Talude kruntmõõtmine.Kultuurmaastik ja asustus 19. sajandi lõpul ja 20.sajandi algul.Uudismaaharimine.http://www.lote.ut.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=1115545/P%E4randmaastikud+P.Tomson.pdf.29.09.13.
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 Roosaare, J., Liiber, Ü., Aunap, R., Järvet, A., Pragi, U., Tihemets, K., 2000. Eesti geograafia CD. Elektrooniline õpik 9. klassile. Tallinn: Tiigrihüppe sihtasutus. http://www.geo.ut.ee/kooligeo/egcd.php3.24.09.13.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 6,7 Raagmaa, G., 2003. Centre–Periphery Model Explaining the Regional Development of the Informational and Transitional Society. ERSA 43 kongress.
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 Ristkok, P., Jauhiainen, J., 1999. Development of RP in Estonia. Ainsaar, Mare (Toim.). RP and Migration (61—78). Tartu University Press, Tartu.
  8. ↑ 8,0 8,1 Raagmaa, G., 2002. Eesti regionaalne ja kohalik areng globaliseeruvas maailmas. Riigikogu Toimetised, 5/2002.http://www.riigikogu.ee/rva/rito5/artiklid/05raagmaa.htm.
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 Raagmaa, G., Kalvet, T., Kasesalu, R., 2013. Europeanization and De-Europeanization of Estonian RP. European Planning Studies 2013.
  10. ↑ Raagmaa, G. & Kroon, K. (2005) Central places versus networks: The future of collective farms built community infrastructure in Estonia, Geografiska Annaler, 87B(3), pp. 205–224.
  11. ↑ Kliimask, J., 2007. Regional development in Estonia - Development Measure Impact Analysis (DEMIA) on regional development related to logistics and ICT LogOn Baltic Regional reports. Turku School of Economics, Turku.
  12. ↑ EV Siseministeerium. Eesti regionaalarengu strateegia 2004–2015. Tallinn.
  13. ↑ Koppel, K., 2010. Kiisler: Eestis käib kogu aeg suur raha ümberjagamine. http://uudised.err.ee/index.php?06272686
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eesti_regionaalne_areng&oldid=3752732"