Eesti regionaalareng üleminekuperioodil

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Regionaalareng üleminekuperioodil on Nõukogude Liidu lagunemisele järgnenud muutused siirdeperioodil Ida-Euroopa linnades. Eestile on olnud iseloomulik põllumajanduse restruktureerumine ja enamiku maapiirkondade suured raskused, samuti suuremate linnade edukam kohanemine uue majanduskeskkonnaga.[1]

Sissejuhatus[muuda | muuda lähteteksti]

Teisele maailmasõjale järgnenud perioodil juhtis Ida-Euroopa linnade majandust ja poliitikat Nõukogude Liit. Seetõttu tõi Nõukogude Liidu lagunemine kaasa üleminekuperioodiga kaasnevad protsessid terves Ida-Euroopas. Institutsionaalsed muutused olid riigiti erinevad, kuna olenesid võimule pürgijate huvidest ja hoiakutest.[2] Üleminekuperioodi iseloomustavad mitmesugused drastilised muutused majanduses ja ruumilistes struktuurides, nagu näiteks kiire linnastumine, valglinnastumine, äärealade mahajäämus. Keskvalitsus ja loodud omavalitsused on tihti avalikke ressursse raiskavad ega ole suutnud tagada jätkusuutlikku arengut.[3]

1993–1999 toimus Eesti lülitumine Lääne majandusruumi: poliitiline ja majanduslik (rahareform) iseseisvumine- majandustruktuuri ülikiired muutused, põllumajanduse- ja tööstushõive ülikiire vähenemine. Eesti regionaalset arengut on üleminekuperioodil muutnud ja mõjutanud:

  • välismajandussidemete ümberorienteerimine idast läände ja sellest tulenev majanduse restruktureerimine;
  • majanduse erastamine;
  • läänepiiri avamine ja idapiiri sulgemine, transiitveonduse areng, välisturismi ja otsekontaktide kasv läänega;
  • ühistranspordi oluline hõrenemine ja plahvatuslik autostumine;
  • omavalitsussüsteemi teke, haridussüsteemi ja paljude teiste avaliku sektori harude reformimine.[4]

Üleminekuperioodi on mõjutanud nii riigi sisesed kui ka välised tegurid. Aja jooksul on kasvanud Eesti-siseste sotsiaalsete tegurite mõju. Esimestel etappidel domineerisid välised mõjurid, mis toetasid küllaltki kitsast poliitiliste prioriteetide ringi – institutsioonide ülesehitamist ja majanduse liberaliseerimist. Aastatuhandevahetusest alates hakkas kasvama Eesti-siseste toimijate suutlikkus, sh nende majanduslik, sotsiaalne ja kultuuriline kapital ja nad hakkasid mängima otsustavamat rolli poliitikaprioriteetide seadmisel.[5]

Eesti majanduses toimunud muutuste mõju regionaalarengule[muuda | muuda lähteteksti]

Iseseisvunud Eesti regionaal- ja halduspoliitika aluseks sai Nõukogude perioodil loodu. Regionaalsete erisuste poolest oli 1990ndate alguseks „ülevõetav“ küllaltki heas seisus: toimis tihe teeninduskeskuste ja neid ühendavat teede ning avaliku transpordi võrk. Üleminekuperioodil 1990ndatel taandus aga esmasektori ning tööstuse osakaal majandusstruktuuris, mistõttu keskusperifeeria erisused on kiirete struktuurinihete tulemusena oluliselt kasvanud. [1] Üleminekuperioodile on iseloomulik ka keskusperifeeria ja ida–läänesuunaliste erinevuste kasv.[3] Eestis võis 1990ndate lõpuks eristada kolme tüüpi probleempiirkondi ja nende vastavaid probleeme:

  1. Pealinnaregiooni ülikasv: (kinnisvara)hindade tõus tänu sisserändele; kõrge kuritegevus teravnenud sotsiaalprobleemide tõttu; teede ja muu infrastruktuuri ülekoormamine; liiklussaaste kasv; elukvaliteedi ja tervise halvenemine kasvava stressi läbi; arendajate surve avalikule sektorile ja ametnike suutmatus planeeringuid-ehitustegevust ohjata.
  2. Restruktureerimist vajavad piirkonnad ja ühetööstusalad: suur tööpuudus; kvalifitseeritud tööjõu alarakendus ja väljeränne; hoonete, energiavõimsuste jt ressursside alarakendus; reeglina kõrge keskkonna saastatus; ametnike kohahoidmine ja ebaprofessionaalsus, ettevõttejuhtide korporatiivsed mängud kohalikus poliitikas; madal innovaatilisus, poliitiline aktiivsus ja ettevõtlikkus.
  3. Mahajäänud (keskustest kaugemad) maalised piirkonnad: madal tulubaas; kõrge tööpuudus; väljaränne ja halb vanuseline ja hariduslik struktuur; madal oskuste tase, innovaatilisus, sotsiaalne ja ettevõtluslik aktiivsus; põllumajandusliku tööhõive edasine langus ja alternatiivse tööhõive puudumine; hõre avalik transport, halvas olukorras teed, kommunikatsioonid ja avalikud teenused; paljude omavalitsuste nõrk ja ebademokraatlik juhtimine.[1]

Siirdeperioodi regionaalarengut iseloomustavad ühelt poolt põllumajanduse restruktureerumise ja kokkutõmbumise tõttu enamiku maapiirkondade suured raskused, teiselt poolt suuremate linnade edukam kohanemine uue majanduskeskkonnaga (v.a Ida-Virumaal). Kõige edukamalt on arenenud suuremad linnad, kus teenindussektor on ulatuslikult kasvanud ning mille majandusel on enam õnnestunud ümber orienteeruda Lääne turgudele. Maakondadest on loetakse edukamateks eelkõige Harju, Pärnu ja Tartu maakonda, kus on keskus hästi arenenud ning pakub täiendavaid võimalusi ka tagamaa elanikele ning ettevõtlusele.[6]

Regionaalpoliitika tulemuslikkuseks on vaja seaduslikku ja institutsionaalselt baasi, stabiilsust ja võimekat regionaalset ja kohalikku haldust. Senine Eesti regionaalpoliitika ja -areng on puuduliku seadusandluse tõttu liigselt sõltunud üksikisikutest ja erakondadest ning on olnud ebajärjekindel ja programmitu. Eesti vajab regionaalse arengu tasakaalustamiseks ja regionaalpoliitika teostamiseks funktsionaalsete linnaregioonide- ja maakondadepõhist arengu ja maakasutuse planeerimist ja arenduspoliitikat.[1]

Regionaalpoliitika tulevikusuunad[muuda | muuda lähteteksti]

1990. aastate siirdeperioodiga kaasnenud olulisemad muutused on läbitud ning regionaalarengu suundumused stabiliseerunud või stabiliseerumas. Piirkondlikud erinevused on Eestis vaatamata riigi väikesele territooriumile rahvusvahelise mastaabiga võrreldes märkimisväärsed. Iseloomulik on elatustaseme ja konkurentsivõime suur erinevus Tallinna linnapiirkonna (mingil määral ka Tartu linnapiirkonna) ja teiste Eesti regioonide vahel. Riigi regionaalpoliitika meetmestiku üldeesmärk aastani 2015 on kõigi piirkondade jätkusuutliku arengu tagamine, tuginedes piirkondade sisestele arengueeldustele ja eripäradele ning pealinnaregiooni ja teiste linnapiirkondade konkurentsivõime kvalitatiivsele arendamisele. Eesti tervikliku ja tasakaalustatud regionaalse arengu saavutamise huvides on kaasnevaks eesmärgiks rahvastiku ja majandustegevuse pealinnapiirkonda koondumise pidurdamine.[7]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Raagmaa, Garri. Eesti poliitika eile, täna, homme. Reforme seitsmest valdkonnast. Johannes Mihkelsoni Keskus, 2005
  2. TRANSITION IN EASTERN EUROPE Kasutatud 07.03.2012
  3. 3,0 3,1 Raagmaa, Garri.(1996) Shifts in Regional Development of Eestonia During the Transition. European Planning Studies, 4, 6, 679–699
  4. Raagmaa, Garri. Artiklite kogumik. Eesti regionaalarengu käsitlusi. Viljandi : Kesk-Eesti Statistikabüroo, 1999
  5. Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm Eesti üleminekuajal Kasutatud: 25.02.2012
  6. [1] Riigikogu, kasutatud: 25.02.2012
  7. Regionaalareng Siseministeerium, kasutatud: 25.02.2012

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Lauristin, Marju; Vihalemm, Peeter. (2009) The political agenda during different periods of Estonian transformation: external and internal factors. Journal of Baltic Studies. Vol. 40 nr 1, lk 1–28.
  • Raagmaa, Garri. (1996) Shifts in Regional Development of Estonia During the Transition. European Planning Studies, 4, 6, 679–699
  • Raagmaa, Garri. Eesti poliitika eile, täna, homme. Reforme seitsmest valdkonnast. Johannes Mihkelsoni Keskus, 2005.
  • Raagmaa, Garri. Artiklite kogumik. Eesti regionaalarengu käsitlusi. Viljandi : Kesk-Eesti Statistikabüroo, 1999