Eesti regionaalne areng

Eesti regionaalne areng on kirjeldus Eesti regionaalsest arengust läbi ajaloo, agraarühiskonnast kuni tänapäevani, liigendades Eesti regionaalarengu ajaloo etappidesse:

• regionaalne areng enne tööstuslikku pööret ehk industrialiseerimist;
• regionaalne areng pärast industrialiseerimist;
• regionaalne areng esimese Eesti Vabariigi ajal;
• regionaalne areng Eesti NSV perioodil;
• regionaalne areng pärast Eesti taasiseseisvumist;
• regionaalne areng pärast Euroopa Liidu liikmeks saamist.

Neis etappides kirjeldatakse, millised asustus- ja arenguerinevused regioonide lõikes konkreetsel etapil esinesid ja millistest looduslikest, majanduslikest ja poliitilistest teguritest regioonidevahelised erinevused tingitud olid.

Eesti regionaalne areng

Regionaalne areng enne industrialiseerimist

Kui Eesti oli agraarühiskond, polnud suuri linnu, elanikkond oli ühtlaselt üle Eesti jaotunud ja suured regionaalsed erinevused puudusid. Selle ajaperioodi asustustiheduse järgi saab Eesti jagada Kõrg- ja Madal-Eestiks, mis oli tingitud eelkõige looduslikest tingimustest. Kõrg-Eesti hõlmas Kesk- ja Lõuna-Eestit, mis ei jäänud pärast viimase mandrijää taandumist vee alla, Madal-Eesti aga jäi. Seetõttu oli Kõrg-Eestile iseloomulik viljakas pinnas põllumajanduseks, tihe teedevõrk ja suured mõisad, mille ümber talud hajali paiknesid – seega asustus oli jaotunud ühtlaselt. Seda asustustüüpi nimetatakse ka hajakülaks. Madal-Eesti hõlmas Põhja- ja Lääne-Eestit, millele oli iseloomulik suured sooalad ja väiksed mõisad, mille ümber külad olid koondunud – seega asustus oli koondunud piirkondadesse, kus olid paremad tingimused põllumajanduseks ja ehituseks. Seda asustustüüpi nimetatakse ka sumbkülaks. Neid Kõrg- ja Madal-Eesti erinevusi, mis on ajalooliselt looduslike tingimuste tõttu kujunenud, on näha kõrvaloleval asustustiheduse kaardil.

Regionaalne areng pärast industrialiseerimist

Eesti ala industrialiseerimisel perioodil 1860–1915 algas kiirem ja ulatuslikum linnade kasv ja areng. Linnade kasvule aitas industrialiseerimisperioodil kaasa ka demograafiline olukord: Eesti oli jõudnud demograafilise üleminekuni, mis suurendas migratsiooni linnadesse. Määrava tähtsusega muutus oli ka pärisorjuse järkjärguline kaotamine 19. sajandi jooksul, mis suurendas inimeste liikumisvabadust.

1860. aastal algas nii Eestimaa kui ka Liivimaa kubermangus talude päriseksostmine. Pärisorjuse kaotamine ja talude päriseksostmine muutsid Eesti asustusstruktuuri rohkem hajutatumaks, talusid ja maid osteti ka aladele, mis polnud varem kasutusel ja mis polnud nii viljakad. 19. sajandi lõpuks oli 80% Liivimaa kubermangu taludest ja 50% Eestimaa kubermangu taludest talupoegade poolt ära ostetud. Seega Liivimaa kubermangus oli talusid ja maad rohkem talupoegade käes kui Eestimaa kubermangus.

Suurematest linnadest arenesid kiiremini Tallinn tänu masinaehitusele, Narva tänu tekstiilitööstusele, Pärnu tänu tselluloositööstusele, Valga tänu transiitkaubandusele ja Tartu tänu Tartu Ülikooli taasavamisele. Lisaks suurematele linnadele arenesid ka väiksemad linnad, eriti tehaste lähedale ja raudteede sõlmpunktidesse. Kuna talupojad said nüüd talusid päriseks osta, tekitas see nõudluse kohalike teenuste ja tööstusettevõtete järgi. Seetõttu kasvasid 19. sajandi lõpus eriti Kõrg-Eesti väikelinnad, kuna Liivimaa kubermangus osteti rohkem talusid talupoegade poolt ära kui Eestimaa kubermangus. 19. sajandi lõpuks elas linnades 19% elanikest, mis on võrreldes aastaga 1863 kahekordne suurenemine.

Regionaalne areng I Eesti Vabariigi ajal (1918–1940)

Pärast Eesti Vabariigi väljakuulutamist ja Eesti Vabadussõda varises suurtööstus kokku, kuna suur Venemaa turg sulgus. Seetõttu hakkasid arenema väikesed põllumajandusettevõtted ja metsatööstus. Suurte tööstuslinnade kasv ja areng peatus. Mõnede tööstuslinnade elanikkond isegi vähenes, nt Valgas ja Narvas, kuna demograafiline üleminek oli lõppemas, mis põhjustas rahvastikukasvu vähenemise. Peamiselt kasvasid kohalikud keskused, mis varustasid põllumajandustööstust masinate ja vajalike kaupadega ning töötlesid põllumajandussaadusi ekspordiks. Väiksemate keskuste kasvule aitas kaasa ka 1919. aastal alanud maareform, mille tagajärjel kujunes mõisamaadele põllumajanduslike väikemajapidamiste hajutatud võrgustik, mistõttu talude arv jälle kasvas.

Pärast 1930. aastate majanduskriisi hakkas Põhja-Eestis kapitalimahukas tööstus uuesti arenema tänu põlevkivile, puidule ja fosforiidile. Seetõttu hakkasid linnad jälle suurenema, eriti tööstuslinnad. Ka Lääne-Eesti kuurortlinnad taastasid oma tähtsuse. Tallinnas algas linna suurenemise tõttu suburbanisatsioon Nõmme aedlinna ehitusega. 1938. aastal linnade arv kasvas lausa 12-st 35-ni, kuna kasvanud linnadele anti kohaliku omavalitsuse õigused ja need nimetati linnadeks. Siiski oli linnaelanike osatähtsus Eestis palju väiksem võrreldes Lääne-Euroopaga. 1922. aastal elas 27% elanikkonnast linnades ja 1934. aastaks oli see tõusnud ainult 1% võrra. Siiski, linnadest sai Esimese Eesti Vabariigi ajal ka eestlaste elukoht – mitusada aastat kestnud võõrvõimu ajal elasid linnades põhiliselt sakslased, venelased ja rootslased.

Teise maailmasõja tõttu lahkus Eestist lääneriikidesse palju haritlasi ja ettevõtlikke inimesi. Linnades ja rikkamates maapiirkondades inimeste arv vähenes ja venelastest immigrandid ning allesjäänud inimesed kolisid lahkunud inimeste asemele. See muutis Eesti arengupotentsiaali halvemas suunas.

Regionaalne areng Nõukogude Liidu perioodil (1940–1991)

Nõukogude Liidu tööstuspoliitika, tsentraalne planeerimine ja haldusreformid mõjutasid tugevalt Eesti regionaalset arengut, mõjutades kohalikku tootmisstruktuuri, rändevoogusid ja kapitali ümberjaotamist regioonide vahel. Nõukogude Liit ei üritanud regionaalseid arenguerinevusi Nõukogude Liidu piires vähendada, Eesti NSV regionaalsete erinevuste vähendamisest rääkimata. Enamus kapitali läks Moskva oblasti. Lisaks mõjutas Eesti regionaalset arengut läänepiiri sulgumine ja idapiiri avanemine – Eesti pidi Lääne majandusruumist ümber orienteeruma Nõukogude majandusruumi ja seetõttu Lääne-Eesti arenguvõimalused vähenesid.

Nõukogude tööstuspoliitika muutis Eesti tõeliseks tööstusühiskonnaks, kasutades ära Eesti loodusressursse ning oskustööjõudu ja rakendades masstootmist – sotsiaalset fordismi. Industrialiseerimine põhjustas tööstuslinnade kasvu ja maaelanikkonna osatähtsuse vähenemise. Industrialiseerimine oli kõige intensiivsem 1960.–1970. aastatel. Põhiliselt tehti investeeringuid Kirde-Eestisse ja Tallinna – seetõttu Lõuna- ja Lääne-Eesti stagneerusid. Industrialiseerimine põhjustas suuri keskuse ja ääremaa vahelisi erinevusi, kuna investeeriti suurematesse linnadesse ja ainult teatud piirkondadesse. Suur osa tööealistest elanikest kolis ääremaadelt töökohtadele ja teenustele lähemale. Tööealine elanikkond on koondunud teatud valdadesse eelkõige töökohtadele lähemale, mille tagajärjeks oli ääremaaliste valdade pensioniealiste osakaalu suurenemine. Lisaks põhjustas idast tulnud immigrantide voog mitmete regioonide, eriti Tallinna piirkonna ja Kirde-Eesti rahvusliku struktuuri märkimisväärse muutumise.

Lisaks tööstuse arendamisele põhjustasid inimeste maalt ärakolimise ja intensiivse linnastumise sundkollektiviseerimine, kohalikel omavalitsustel põhineva haldussüsteemi hülgamine ja maaelanike halvad elutingimused. Riik ehitas uusi elamispindu ja teenindusasutusi (koolid, lasteaiad, rahvamajad, sööklad), et meelitada inimesi kolhoosikeskustesse elama. Siiski, 1960. aastateks maaelanikkonna arv stabiliseerus, kuna linnastumine toimus varem peamiselt suure immigratsiooni tõttu. 1959.–1962. aasta haldusreformi tagajärjel moodustati Eesti territooriumil 15 rajooni, millel on tänapäevaste maakondadega samad piirid. Seetõttu tekkisid regionaalsete keskuste (Tallinn, Tartu jt) kõrvale ka kohalikud keskused, nt Põlva, Jõgeva ja Valga – see mõjutas oluliselt tänapäevast linnade võrku.

1970. aastatel stabiliseerus ka linnastumine ja selleks ajaks oli välja kujunenud selline asustusstruktuur ja teedevõrk, mis on püsiv praegugi. Tööstusinvesteeringute tõttu oli Eestisse tekkinud tihe väikelinnade võrk, mis oli omavahel ühendatud raudtee ja maanteedega. Väiksemad linnad hakkasid aga pärast 1960. aastaid vähenema. Tööstusinvesteeringute ja asustuse kontsentreerimise tagajärjel oli enamus inimesi kolinud kolhoosikeskustesse või suurematesse linnadesse, maaelanikkonna osakaal oli vähenenud.

1970. aastatel hakkas Eesti põllumajandustööstus arenema, kuna spetsialiseeruti loomsete saaduste tootmisele, mida vajasid Nõukogude Liidu suured linnad. Sellega kaasnes ka maapiirkondades majanduskasv. Põhilised investeeringud tehti kolhoosikeskustesse, välja arvatud Lõuna-Eestisse. Üha rohkem inimesi kolis maale põllumajandussektori palgakasvu, linnade elatustaseme vähenemise, ökoloogilise teadlikkuse levimise ja eeslinliku eluviisi populaarsuse tõttu. Lisaks tundsid eestlased linnades rahvuslikku rõhumist. Peamiselt kolisidki maale eestlased, välistööjõu migreerumine linnadesse jätkus. Seetõttu eestlaste osakaal linnades vähenes, eriti Põhja-Eesti linnades. Eestlased kolisid enamasti linnade lähedale, mistõttu Harjumaa elanikkond suurenes 1979.–1989. aastal 18 000 inimese võrra. Lisaks muutusid atraktiivseteks ka Lääne- ja Kesk-Eesti ning Saaremaa ja Hiiumaa. Seega hakkas Lääne-Eesti arenema sinna tehtud investeeringute ja linnast maale kolinud inimeste tõttu, kuigi Nõukogude perioodi alguses oli see piirkond olnud halvemas seisus: ettevõtlusaktiivsus oli olnud väike ja investeeringuid oli tehtud vähe. 1983 oli esimene kord 20. sajandi jooksul, kui maaelanikkond hakkas suurenema. 1989. aastal elas linnades 90% mitte-eestlastest ja 56% eestlastest, seega Nõukogude perioodi lõpus olid eestlased suuresti seotud maapiirkonna ja põllumajandusega.

Regionaalne areng pärast taasiseseisvumist (1991–2004)

Kõige rohkem mõjutasid Eesti regionaalset arengut pärast taasiseseisvumist muutused makromajandusstruktuuris. Tsentraalne majanduse planeerimise asendus liberaalsete turumajandussuhetega ning Eesti pidi ümber orienteeruma Ida majandusruumist Lääne majandusruumi. Põllumajandussektori tööhõive vähenemine oli 80%, aga see oli ka suur ka tööstussektoris. Seetõttu kasvas maapiirkondade töötus tohutult, eriti lõunapoolses Eestis, mis on olnud traditsiooniliselt põllumajanduslik. Tööhõive tõusis teenindussektoris, aga see oli kasulik ainult suurematele linnadele, mitte väiksematele linnadele ja maapiirkondadele.

Eesti uus geopoliitiline olukord – avanemine Läände – on andnud uusi võimalusi läänepoolsetele rannikupiirkondadele ja tekitanud raskusi idapoolsetele. Seetõttu oli ettevõtlusaktiivsus 1994. aastal, paar aastat pärast iseseisvuse taastamist läänepoolses Eestis palju suurem, nagu on kõrvalolevalt jooniselt näha. Ettevõtlusaktiivsus oli eriti väike Jõgeva-, Võru- ja Ida-Virumaal. Lisaks olid regionaalsed erinevused märkimisväärselt suurenenud, kui võrrelda majanduskasvu. Peale pealinnaregiooni oli suhteliselt suur majanduskasv ka Lääne-Eestis (eriti Pärnu- ja Saaremaal) ja Tartu regioonis, Kesk- ja Lõuna-Eestis oli majanduskasv marginaalne.

Keskuse ja ääremaa vahelised erinevused suurenesid 1990. aastate alguses märgatavalt, kuna enamus investeeringuid tehti Tallinna piirkonda. Tallinna suuremad palgad ja suurem valik töökohti põhjustas juba 1990. aastatel suure migratsiooni Tallinna, mis veelgi halvendas teiste piirkondade arengupotentsiaali. Regionaalsete ja kohalike keskuste roll oli seetõttu märkimisväärselt vähenenud. Kuigi kohalikud omavalitsused ei suutnud 1990. aastate alguses oma arenguprobleeme ise lahendada, polnud regionaalpoliitika ja mahajäänud piirkondade aitamine uue valitsuse prioriteet. Peamine eesmärk oli ettevõtluse arendamine, teised prioriteetsed valdkonnad nagu puudulik infrastruktuur ja teenuste vähene kättesaadavus maapiirkondades jäeti kõrvale, peamiselt rahaliste vahendite puudumise tõttu.

1990. aastate keskel muutus Eesti regionaalpoliitika euroopalikumaks. Lisaks riigieelarvele finantseeriti regionaalpoliitika elluviimist mitmetest Euroopa Liidu fondidest. Loodi mitmeid uusi regioonispetsiifilisi programme, et arenguerinevusi ja regionaalprobleeme vähendada. Rahajagamise vastutus anti maakondadele, kes vahendasid seda kohalikele omavalitsustele. Maavalitsused vastutasid ka valdkonnapoliitikate koordineerimise, näiteks avalike teenuste, strateegilise planeerimise, turismi ja ettevõtluse arendamise eest. Seega regionaalpoliitikaga seotud otsused ja finantseerimine detsentraliseeriti ehk viidi kohalikuke tasandile lähemale.

1990. aastate lõpus ja 2000. aastate alguses riigi finantseeritavad regionaalpoliitika meetmed vähenesid, kasutati enamasti EL-i ühtekuuluvuspoliitika vahendeid. Regionaalpoliitikaga seotud otsustusvõim läks maakonnatasandilt valitsuse tasemele ministeeriumidesse, vastupidi 1990. aastate keskpaigale. Otsustamisvõimu võeti kohalikult tasandilt vähemaks ning investeeringuotsuseid kohalikesse omavalitsustesse hakkas mõjutama kohalike poliitikute erakondlik kuuluvus. 2000–2001 kasutati enamus EL-i fondide raha ära enamarenenud regioonides, sest enamikus kohalikes omavalitsustes polnud pädevaid töötajaid ja raha regionaalarengu projektide ettevalmistamiseks. See põhjustas ressursside kontsentreerimise rikkamatesse omavalitsustesse ning vaesemate omavalitsuste sõltuvuse välisest abist ja konsultatsioonist.

Kuni 1998 aastani regionaalsed erinevused kasvasid pealinnaregiooni (Tallinna linnastu) kasuks, aga 1990. aastate teisel poolel jõudsid majanduskasv ja kinnisvaraarendus ka teistesse maakonnakeskustesse ja nende tagamaale tänu uutele tööstusharudele, teenuste pakkumisele ja restruktureeritud vanadele ettevõtetele. Sel ajal intensiivistus ka eeslinnastumine, algul suvilate ümberehitamisega, hiljem eramajade püstitamisega linnade tagamaale. Siiski, negatiivne iive ja emigratsioon põhjustasid 12,5%-se elanikkonna vähenemise vahemikus 1989–2000. Suurim vähenemine toimus ääremaalistes piirkondades.

Regionaalne areng pärast Euroopa Liidu (EL-i) liikmeks saamist (2004–...)

Kui Euroopa Liidu liitumiseelsel perioodil algatati palju uusi regionaalselt suunatud programme, siis pärast EL-iga liitumist regionaalselt suunatud programmid vähenesid märgatavalt. EL-i rahalisi vahendeid hakati poliitikute poolt kasutama sotsiaalse infrastruktuuri objektide ehitamiseks, aga mis ei keskendunud regioonide majanduse edendamisele. Raagmaa ja Kroon on oma artiklis "Central places versus networks: The future of collective farms built community infrastructure in Estonia" kirjutanud, et keskendumine infrastruktuuri ehitamisele oli põhjustatud kohalike omavalitsuste rahaliste vahendite puudumisest ja asjaolust, et linnapea suutlikkust mõõdetakse füüsilisse infrastruktuuri tehtud investeeringuid arvesse võttes. Seetõttu kadus jätkuvalt töökohti ja teenuseid väljaspool suuremaid linnu ning töökohtade, inimeste ja teenuste koondumine Tallinna jätkus.

Rahaliste vahendite tsentraliseerimine ja politiseerimine juba enne EL-iga liitumist muutis kohalikud omavalitsused sõltuvaks keskvalitsuste otsustest. Garri Raagmaa on oma teadusartiklis "Europeanization and De-Europeanization of Estonian Regional Policy" kirjutanud, et selline süsteem on kasulik valitsevale parteile, kes saab otsustada rahaliste vahendite jagamise üle ja saab seeläbi oma võimu kohalikul tasandil suurendada. Seetõttu maapiirkondade ja vanade tööstuspiirkondade struktuursed probleemid jätkusid, kuna investeeringuotsused polnud läbikaalutletud. Riigieelarve mahu suurenemisega 2005. aastal algatati mitmeid regionaalprogramme, aga EL-i finantseerimisperioodil (2007–2013) keskenduti jätkuvalt rohkem sotsiaalse infrastruktuuri ehitamisele, mitte ettevõtluse arendamisele. Pärast majanduskriisi on Vabariigi Valitsus hakanud rohkem investeerima ka ettevõtluse arendamisse ja tööstusaladesse. Siiski pole Eesti regionaalpoliitika raamistik sisuliselt muutunud, hoolimata majanduskriisist ja tööstuspiirkondades ning maapiirkondades toimuvast massiivsest väljarändest.

Eesti regionaalarengu strateegias aastateks 2005–2015 on välja toodud, et tasakaalustatud regionaalne areng on jäänud saavutamata rahaliste vahendite puudumise ja sektoraalsete poliitikate vähese koordineerimise tõttu. Inimesed ja majandus koonduvad Tallinna piirkonda ja see trend on intensiivistumas. Seega Eesti regionaalpoliitika pole olnud efektiivne.

Eesti teadlased ja poliitikud Eesti regionaalsest arengust

Praegune regionaalminister Siim Kiisler on teadlastega sama meelt, et edaspidi on oluline pöörata tähelepanu töökohtade ja taristu loomisele ja IKT-le, kuna siiamaani on regioone toetatud vaid sotsiaalse infrastruktuuri arendamiseks.

Garri Raagmaa kirjeldas 1990. aastate alguses kolme tüüpi probleemseid alasid, mis on samad ka aastal 2011:

• pealinnaregioonis esinev suur rahvastiku ja majanduse kasv, millele infrastruktuuri areng ei jõua järgi
• allakäinud tööstusalad Kirde-Eestis ja asulad, mis on tekkinud ühe tehase ümber, mida iseloomustab suur tööpuudus, lagunev infrastruktuur ja väljaränne
• ääremaad, mida iseloomustab madal tulubaas, suur tööpuudus ja noorte väljaränne.

Raagmaa on Eesti regionaalse arengu kokku võtnud nii: kui 20. sajandi lõpus oli rikkaim piirkond põllumajanduslik Lõuna-Eesti ja 20. sajandi keskel toimus suurim areng tööstuslikus Kirde-Eestis, siis praegu on need kõige probleemsemad regioonid: seal on suur tööpuudus, väiksed sissetulekud ja madal elukvaliteet. Kuigi majandustegevus koondub endiselt Tallinna, siis kultuuriliselt ja looduslikult atraktiivsel Lõuna-Eestil on veel kõvasti arengupotentsiaali, kui piisavalt inimesi hindab head ja looduslähedast elukeskkonda, nagu 1970. aastatel muutus Lääne-Eesti inimestele atraktiivseks elukohaks. Ka Kirde-Eestil on potentsiaali, kui suhted Venemaaga paranevad ja suudetakse piisavalt turiste sinna meelitada.

Vaata ka

• Eesti regionaalareng üleminekuperioodil
• Eesti regionaalarengu strateegia
• 19. sajand Eestis
• Eesti regionaalpoliitika
• Linnastumine