Elukvaliteet

Allikas: Vikipeedia

Elukvaliteet on inimese aineliste, vaimsete ja sotsiaalsete vajaduste rahuldatus; elulaadi kvalitatiivne külg vastandatuna materiaalsete väärtuste tarbimisele[1].

Esmakordselt kasutas terminit "elukvaliteet" 1964. aastal USA president Lyndon Baines Johnson[1]. Vajadus elukvaliteedi määratlemise kohta tekkis seoses globaalprobleemide negatiivsete ilmingute analüüsimisega.

Elukvaliteedi määratlemisel ja hindamisel on esmatähtsad avalike teenuste (haridus, tervisekaitse, ühistransport, turvalisus ja õiguskaitse, keskkonnakaitse, loodus- ja kultuuriväärtuste kaitse) kättesaadavus ja kvaliteet. Objektiivsete elutingimuste kõrval on elukvaliteedi puhul olulised ka indiviidi isiklikud omadused ja taotlused[1].

Ülevaade[muuda | muuda lähteteksti]

Elukvaliteedi standardnäitajad hõlmavad mitte ainult rikkust ja tööhõivet, vaid ka ehitatud keskkonda, füüsilist ja vaimset tervist, haridust, puhkust ja vaba aega ning sotsiaalset kuuluvust. Maailma Terviseorganisatsioonis (WHO) defineeritakse elukvaliteeti kui "indiviidi tajumist oma positsioonis elus, kultuuri ja väärtuste süsteemide kontekstis, milles nad elavad eesmärkide nimel." Võrreldes WHO definatsiooniga määratleb Wang-Baker Faces elukvaliteedi skaalat kui "elukvaliteet (käesoleval juhul füüsiline valu) täpsel ajahetkel."[2]

Vastavalt majandusteadlase Robert Costanzale:

Kuigi elukvaliteet (QOL) on pikka aega olnud selge või kaudne poliitiline eesmärk, on piisav määratlemine ja mõõtmine olnud ebatäpne. Mitmesuguste objektiivsete ja subjektiivsete näitajate mitmesugustes valdkondades ja ulatuses ning hiljutised tööd subjektiivse heaolu (SWB) uuringute ja õnne psühholoogia kohta on suurendanud uut huvi.[3]

Üks elukvaliteedi lähenemisviise, mida kutsutakse kaasamis teooriaks, omab elukvaliteedi hindamisel nelja valdkonda: ökoloogia, majandus, poliitika ja kultuur.[4] Näiteks kultuuri valdkonnas hõlmab see järgmisi elukvaliteedi alamdomeene:

Isikutunnistus ja kaasamine

Loovus ja vaba aja veetmine

Mälu ja projektsioon

Usk ja ideed

Sugu ja põlvkonnad

Uurimine ja õppimine

Heaolu ja tervis

Sageli seostuvad veel sellised mõisted nagu vabadus, inimõigused ja õnn. Kuid kuna õnn on subjektiivne ja seda on raske mõõta, eelistatakse üldiselt teisi meetmeid kasutada. Samuti on näidatud, et õnn ei seostu suurenevast sissetulekust. Selle tulemusena ei tohiks elatist pidada õnneks. Mõnikord peetakse seostatuks ka turvalisust, kuid seda võib pidada elementaarseks kõigi inimeste jaoks.

Maailma õnnelikkuse aruanne[muuda | muuda lähteteksti]

Maailma õnnelikkuse aruanne on globaalse õnnelikkuse uurimus. Antud raport hindab 156 riigi heaolutaset, mis kasutab õnnelikkust ja heaolu näitamaks inimarengu kvaliteeti. Selle kasvav eesmärk on võimaldanud valitsustel, kogukondadel ja organisatsioonidel kasutada sobivaid andmeid õnnelikkuse registreerimiseks, et poliitikud saaksid luua paremad elutingimused. Aruandes vaadatakse tänapäeva maailmas õnnelikkuse seisundit ning seda, kuidas teadlased selgitavad õnnelikkust isiklikul ja riiklikul tasandil.[5] Samuti on ÜRO poolt välja töötatud aruandes ühendatud nii objektiivsed kui ka subjektiivsed meetmed, et hinnata õnnelikkust riikides, mida hinnatakse kõrge elukvaliteediga. Raportis kasutatakse Gallupi uuringut, kus on reaalne SKP elaniku kohta, eluea pikkus, keegi, kellele loota, vabadus teha oma elus valikuid ning vabadus korruptsioonist. Õnnelikkust tunnustatakse juba ülemaailmses avalikus poliitikas olulise kontseptsioonina. Maailma õnnelikkuse aruanne näitab, et mõnes piirkonnas on viimastel aastatel olnud progresseeruv õnnelikkuse ebavõrdsus. Ilma eluta, ei saa tulla õnnelikkust.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Säästva arengu sõnaseletusi. Säästva Eesti Instituut, SEI Tallinn. [1] (vaadatud 10.07.2011)
  2. James W. (2009). Encyclopedia of the Life Course and Human Development
  3. Costanza R.. (2008). "An Integrative Approach to Quality of Life Measurement, Research, and Policy"
  4. Magee, Liam; James, Paul; Scerri, Andy. (2012). "Measuring Social Sustainability: A Community-Centred Approach"
  5. Helliwell, J., Layard, R., & Sachs, J.. (2016). "World Happiness Report"

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kasutatud kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]