Eesti regionaalpoliitika

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Eesti maakonnad‎

Eesti regionaalpoliitika on Eesti riigi regionaalpoliitika.

Eesti regionaalpoliitika aluseks oli varem regionaalkontseptsioon, mis võeti vastu 1994. aastal. See kontseptsioon koostati ajal, mil turumajanduse ülemineku regionaalsed mõjud olid vaid ligikaudu prognoositavad, riigi võimalused rahastada regionaalpoliitikat olid piiratud, visioon Eesti regionaalarengust ei olnud üheselt välja kujunenud ning liitumine Euroopa Liiduga polnud veel päevakorral.[1]

Seoses Euroopa Liiduga liitumisega on koostatud mitmeid majandus- ja regionaalarengut puudutavaid arengukavasid. Aluseks võeti Euroopa Liidu regionaalpoliitika.

Eesti Vabariigi regionaalarengu dokumentides on välja toodud visioon, suundumused ning põhimõtted.

Eestis on jagatud regionaalareng programmidesse:

Programm Piirkond Eesmärk
Saarteprogramm Hiiumaa, Saaremaa, Naissaar, Aegna jne Majanduse konkurentsivõimelisena hoidmine, parandada ühendust saartega, et suureneks turism
Tööstuspiirkondade programm Ida-Virumaa, Lääne-Virumaa, Järvakandi alev jne Suurendada majanduskasvu ning tagada konkurents antud piirkonnas
Põllumajanduspiirkondade programm Jõgeva, Põlva, Võru Tagada majanduskasv just väikeettevõtluste toetamise abil. Püütakse vähendada tööpuudust.
Keskvõrgu programm Tartu, Narva, Viljandi jne. Tugevdada linnade arengut
Setomaa programm Setomaa Säilitada sealset elutegevust ning ainulaadset kultuuri
Kohaliku omaalgatuse programm hõlmab kogu Eestit Tugevdada kodanike isetegevust ning tõsta nende aktiivsust
Piireületava koostöö programm Piiriäärsed alad Toetada piiriäärseid alasid.

Eesmärgid ja tulemused[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti regionaalpoliitika eesmärkideks seati 2003. aastaks, et ühegi maakonna:

  • keskmine elatustase (mõõdetuna leibkonnaliikme keskmise sissetulekuna) ei oleks madalam kui 75% Eesti keskmisest;
  • tööpuudus (mõõdetuna töötuse määrana vastavalt Rahvusvahelise Töö­organisatsiooni metoodikale) ei ületaks enam kui 35% Eesti keskmist;
  • kohalike omavalitsuste maksutulude laekumine (mõõdetuna kohalike oma­valitsuste eelarvesse laekuva üksikisiku tulumaksuna) ei oleks üheski maakonnas madalam kui 75% Eesti keskmisest, millest on välja arvatud Tallinn.[1]

Regionaalpoliitika põhieesmärgiks on ühtlustada ning tasakaalustada erinevaid regioone ning aidata kaasa makromajandusele ning sotsiaalsele arengule. Tulemuste tõhususe indikaatorina kasutatakse regiooni elanike keskmist sissetulekut, töötuse protsenti ja maksutulude laekumist. Lisaks vaadeldakse iga piirkonna spetsiifilisi näitajaid.

Põhimõtted[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti regionaalpoliitika korraldus lähtub Euroopa Liidu regionaalpoliitika alustest. Eesti regionaalpoliitika üldise suunitluse määravad järgmised läbivad põhimõtted:

  • uuenduslikkus, õppimisvõime, arendamine ning uuenduslike ideede ja tegevuste toetamine;
  • omaalgatusele suunatus. Kohaliku algatusvõime edendamine ja algatuste toetamine;
  • jätkusuutlikkus. Püsiva toimetuleku- ja arenguvõime loomine;
  • piirkonna terviklikkus. Piirkondade arendamine nende keskuste ja ääremaade vastastikusest koostoimest lähtudes;
  • hajutatud kontsentratsioon. Asustuse ja majanduse kontsentratsiooni-protsesside ärakasutamine piirkondlike keskuste tugevdamiseks.

Korralduslikud põhimõtted[muuda | muuda lähteteksti]

Meetmeteid tuleb käsitleda terviklikult pikaajalistes programmides. Meetmeteid tuleb suunanata esmajärjekorras piiratud hulgale sihtpiirkondadele ja sihtvaldkondadele. Meetmete elluviimine ja vajaminevate vahendite jagamine toimub kõige madalamal pädeval haldustasandil. Täita tuleb järgmised punktid.

  • Kõigi huvitatud osapoolte kaasamine: meetmete kavandamisel, rahastamisel ja rakendamisel.
  • Regionaalpoliitiliste vahendite eraldamine ei tohi asendada abisaaja omafinantseerimist ega olla õigustuseks piirkonna teistest allikatest finantseerimise vähendamisel; seire ja hindamise rakendamine.
  • Meetmete rakendamisel jälgitakse tegevuse eesmärgipärasust ja tulemuslikkust, mille alusel poliitikat pidevalt täiustatakse.
  • Meetmete omavaheline seostatus ning maakondliku arendustegevuse, sihtaladele suunatud regionaalpoliitika ja harupoliitikate üldine kooskõla.[2]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]