Elga Mark-Kurik

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Elga Mark)
Jump to navigation Jump to search

Elga Mark-Kurik, ka Elga Kurik (aastani 1964 Elga Mark; 26. detsember 1928 Tartu6. november 2016[1]) oli eesti geoloog ja paleontoloog (paleoihtüoloog).

Haridus- ja töökäik[muuda | muuda lähteteksti]

Elga Mark lõpetas 1947. aastal Tartu 2. Keskkooli.[2] Samal aastal astus ta Tartu Riiklikku Ülikooli, mille lõpetas 1952. aastal regionaalgeoloogia erialal. Ülikooli lõpetamisele järgnes aspirantuur Eesti NSV Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituudis (1952–1955). 1955. aastal kaitses (kinnitati 1956) ta geoloogia-mineraloogiateaduste kandidaadi kraadi väitekirjaga "Eesti NSV Devoni Tartu ja Gauja lademe psammosteiidid (Agnatha)". Juhendaja oli paleontoloogist bioloogiadoktor Dmitri Obrutšev, kes kümmekond aastat hiljem (1965) avaldas koos Mark-Kurikuga monograafia väljasurnud lõuatute hulka kuuluvatest psammosteiididest (taastrükk 2013. aastal).

Elga Mark-Kurik töötas alates 1956. aastast TA (hiljem TTÜ) geoloogia instituudis, alustades nooremteaduri ametikohast. 1959. aastal sai ta vanemteaduri kutse paleontoloogia alal. Lühikest aega töötas Mark-Kurik juhtivteadurina (19891990). Aastail 19921998 jätkas ta teadurina, alates 1998. aastast erakorralise teadurina.

Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

Elga Mark-Kuriku peamised uurimisalad olid paleoihtüoloogia ja biostratigraafia. Ta on uurinud põhjapanevalt Devoni ajastu rüü- ja kilpkalu.

Tähelepanu pälvinud loodusteaduslike avastuseni on maailmamainega[3] paleontoloog Mark-Kurik jõudnud tänu aastakümneid kestnud aktiivsele rahvusvahelisele koostööle, pühendumisele enam kui 380 miljonit aastat tagasi elanud Devoni kalade uurimisele ja haruldasi kivistiseeksemplare sisaldavatele Eesti geokogudele.[4]

Ta on uurinud Devoni lõuatuid (Heterostraci, Osteostraci) ja rüükalu (Placodermi), eeskätt nende taksonoomiat ja morfoloogiat, kuid vaatluse all olid ka muud aspektid: ontogenees, sugulussuhted, evolutsioon, geograafiline ja geoloogiline levik. Rüü- ja kilpkakalu on ta uurinud paljudest maailma piirkondadest, lisaks Eestile ka Šotimaal, Venemaal, Poolas, Saksamaal, USAs ja Austraalias.

Ta on käsitlenud ka paleontoloogia ajalugu ja looduskaitse küsimusi. Ta on kaitsnud ideed, et teada olevad Devoni (ka Siluri) kalad olid kunagi troopiliste merede asukad; rõhutanud kalakoosluste tähtsust omaaegse elukeskkonna kindlakstegemises.

Paljandite uurimine[muuda | muuda lähteteksti]

Elga Mark-Kurik alustas Eesti paljandite uurimist üliõpilasena. 1948. ja 1951. aastal koostas ta Ahja ürgorus asuva Mõsumäe paljandi geoloogilise lühikirjelduse.[5] 1951. aastal diplomitöö-eelse praktika ajal uuris ta Kassimäe paljandit Ahja jõel[6] ja Keldri müüri paljandit Piusa jõel.[7] Samal aastal jõudis uurida veel mitmeid Ahja ürgoru paljandeid: mõõdistas ja kirjeldas Palanumäe paljandit[8], koostas Oosemäe paljandi kohta geoloogilise lühikirjelduse[9] ja Suur-Taevaskoja paljandi esimese teadaoleva geoloogilise lühikirjelduse.[10] Ka Võrtsjärve kaldapaljandi uurimine mahtus 1951. aastasse – Mark-Kurik koostas esimese teadaoleva geoloogilise kirjelduse paljandiseeria lõunapoolsest osast.[11]

1953. aastal koostas ta esimese teadaoleva geoloogilise kirjelduse Ahja jõe Kongsi pae paljandi kohta[12] ja Piusa jõe Kalmetumäe paljandi kohta (koos Vaike Paulmanniga). Kalmetumäe paljandist kogus ta rikkaliku kogu kalafossiile.[13]

1959–1962 kaevas ta koos Anne Kleesmentiga välja Karksi paljandis Halliste jõel fossiilseid kalu. Samas juhtis ta ka tafonoomilisi uuringuid. 1990. aastal koostas ta paljandi kohta korduva geoloogilise kirjelduse.[14]

Pikaajaline Eesti paljandite uurimine näitas, et kuigi on arvatud, et Eestis on palju Devoni kalade leiukohti, on tegelik olukord pigem vastupidine: kalafossiile leidub vaid üksikutes paljandites.[15]

Essi leiukoha uurimine[muuda | muuda lähteteksti]

Parima fossiilsete kalade leiukohana Eestis ning ühtlasi olulise kalade leiukohana ka maailma mastaabis tuntud Essi müür asub Võhandu jõe kaldajärsakul Veriora vallas Põlva maakonnas. 1963. aastal koostas Mark-Kurik esimese Essi paljandi geoloogilise kirjelduse ning teostas seal fossiilsete kalade väljakaevamist. Uurimistöid jätkas ta paljandis ka 1966. ja 1967. aastal. Tema juhtimisel teostati kalafossiilide väljakaevamist ka 1970. ja 1980. aastal. Kaevatud fossiile säilitatakse TTÜ Geoloogia Instituudis.[16]

1960. aastail Essi müürist leitud ja fondides säilitatud ühestainsamast pisikesest kalafossiilist sai alguse 2013. aastal mahukas rahvusvaheline uurimistöö, mis päädis teadusartikli ilmumisega ajakirjas Nature.[17]

Prototetrapoodi fossiili uurimine[muuda | muuda lähteteksti]

1953. aastal leidis Elga Mark-Kurik Piusa jõe Kalmetumäe paljandit uurides selle koopa seinast[13] tetrapoodi-laadse eluka jäänused. Leitud luutükid jäid aga aastakümneteks uurimisjärge ootama. Alles 1997. aastal Tallinnas käinud sellal Londoni loodusloomuuseumis töötav rootsi paleontoloog Per Erik Ahlberg hakkas seda uurima.

Selgus, et ürgolendil oli seninägematu hammastik, ja Ahlberg kuulutas luutüki sajandi leiuks. Eestist ja Lätist leitud 370 miljoni aasta vanused fossiili lõualuutükid võivad aidata taastada meie eellaste veest maale tulemise üksikasju. Haruldane luutükk on umbes 5 cm pikk ja punakat värvi. Hiljem saatis Mark-Kurik Ahlbergile Londonisse ka fotod ja joonised, mille abil leiu harukordsus lõplikult selgeks tehti. Mark-Kurik kommenteeris 2000. aasta aprillis seda leidu nii: "Leitud fossiil on vanim omalaadne elukas. Selliste hammastega kalu pole seni leitud. Kas loomal olid jalad või uimed, pole tänini teada. Arvan siiski, et pigem oli ta neljajalgne kui kala. Kesk-Devonis hakkasid tekkima esimesed neljajalgsed, mille tunnistuseks fossiil võib olla".[18]

Selleteemaline artikkel ilmus ajakirja Palaeontology 2000. aasta augustinumbris, autorid olid Ahlberg, Mark-Kurik ja läti paleontoloog Ervīns Lukševičs. Artiklis nimetati leidu Livoniana multidentataks ja fülogeneetilise analüüsi alusel paigutasid autorid leiu Panderichthyse ja tetrapoodide vahele.

Panderichthyse fossiili kompuutertomograafiline uurimine[muuda | muuda lähteteksti]

1972. aastal Cēsise külje all Lode savikarjääris toimunud väljakaevamistel, kus osales ka Mark-Kurik, avastati Devoni ajastu kalade skelette sisaldav ulatuslik kiht. Sealt tuli välja nii rüükalu perekonnast Asterolepis kui ka kaht liiki suuri lihasuimseid: Laccognathus ja Panderichthys. Viimane on umbes meetripikkune tugev röövkala. Selle kala fragmente on Eestist ja Lätist leitud ka varemgi, kuid Lode karjäärist leitud terved skeletid on suur haruldus.

Panderichthys'e rekonstruktsioon

Leidu püüti ka uurida, kuid edutult, ja see jäi Tallinna Polütehnilise Instituudi hoidlatesse ootama oma aega. 2004. aastal asusid Uppsala Ülikooli evolutsioonilise bioloogia keskuse doktorant Catherine Boisvert ja tema juhendaja fossiilsete lihasuimsete kalade uurija Per Erik Ahlberg asja kallale. Nad veendusid, et ilma kompuutertomograafita ei nihku asi paigast. Probleem oli selles, et kivistis paiknes äärmiselt kergesti lõhenevas savikivimis, mistõttu fossiili transportimine kuhugi kaugemale ei olnud reaalne. Probleem lahendati siiski üsna lihtsalt – Ahlbergi teravmeelse ettepaneku alusel paluti Elga Mark-Kuriku vahendusel abi Ida-Tallinna keskhaiglalt. Nii kasutatigi veebruaris 2006 kala uurimiseks meditsiinilist kompuutertomograafi. Saadud andmed kirjutati kolmele CD-le ja teadlased said hakata infot oma eriprogrammidega analüüsima.

Septembris 2008 ilmus ajakirjas Nature Boisverti, Ahlbergi ja Mark-Kuriku artikkel "The pectoral fin of Panderichthys and the origin of digits" ("Panderichtyse rinnauim ja sõrmede-varvaste päritolu"). Autorid kirjutasid, et leidsid Panderichthyse eksemplari uimedest sõrmealgmeid. Uimede kiirikud ehk radiaalid olid küll väga lühikesed ja ilma liigesteta, kuid kompuutertomograafi abil täiesti äratuntavad. Autorid järeldasid, et sõrmed polnud tetrapoodide uuendus, vaid tulenesid eemaleulatuvatest radiaalidest, mis eksisteerisid juba varem kõigil sagaruimsetel kaladel.[19]

Panderichthys on omamoodi vahevorm kalade ja tetrapoodide ehk neljajalgsete vahel.

Antiarhide klaspri avastamine[muuda | muuda lähteteksti]

Essi leiukohast leitud paljude kalaluude seast osa kuulub väikesele rüükalale nimega Microbrachius. See fossiilne perekond kuulub rüükalade seltsi Antiarchi. Antiarhide pea ja keha, isegi rinnauimed olid kaetud luuplaatidega. Varem oli Microbrachius tuntud vaid Šotimaalt leitud fossiilsete leidude järgi, kus selle kala välisskelett oli tervikuna säilinud.[17]

Geoloogia Instituudi kollektsioonis leidub suurel hulgal paari sentimeetri pikkusi antiarhide välisskeleti plaadikesi. Ainult ühele neist on kinnitunud omapärane konksutaoline moodustis, millele Mark-Kurik ei osanud omal ajal anda seletust. Selle asend ega kuju ei meenutanud teiste rüükalade kõhuuime tuge.[17]

John Long Gogo formatsioonist leitud fossiiliga (foto aastast 2005). 2013 avastas Long klaspri Elga Mark-Kuriku poolt varem Võhandu jõe kaldajärsaku paljandist leitud antiarhi kivistiselt

Lahendus tuli 2013. aasta sügisel, kui Geoloogia Instituuti külastas Flindersi Ülikooli paleontoloog John A. Long Adelaide'ist (tuntud ka teaduse populariseerijana). Koos kolleegidega oli ta taolist moodustist, mida nimetatakse klaspriks, kirjeldanud kahe rüükalade rühma – ptüktodontide (2008[20]) ja artrodiiride (2009[21]) esindajatel. Nende rüükalade emaskalade kehaõõnest leiti koguni embrüod. Seega polnud kahtlust, et need kalad sünnitasid hästi väljakujunenud maime.[17]

Eestist pärit esmaleiu iseärasus seisnes selles, et klasper kinnitus Microbrachiuse kõhurüü külge[17] ning see oli esimene antiarh, kellel kopulatsioonielund avastati.

Ajakirjale Nature esitatud artikli esimese variandi (27.01.2014[22]) järelduste osa tundus retsensentidele kahtlane, kuna antiarhide kivistisi on leitud tuhandeid, kuid klasprit seni kirjeldatud ei oldud. Artikkel lükati tagasi. John Long kaasas uurimusse veel 10 teadlast erinevatest riikidest, sealhulgas Mark-Kuriku varasema koostööpartneri Per Erik Ahlbergi, et täiendavalt uurida Microbrachiuse Šotimaa eksemplare ja ühtlasi osaleda materjali tõlgendamisel ning süstemaatika ja evolutsiooni alaste järelduste tegemisel. Mitmel Šotimaa fossiilil leitigi klasper, mõnel isegi kaks (vasak- ja parempoolne).[17]

Artikli täiendatud variant leidis ajakirjas Nature aktsepti 29. augustil 2014 ja ilmus ajakirja elektroonilises väljaandes 19. oktoobril 2014 pealkirjaga "Copulation in antiarch placoderms and the origin of gnathostome internal fertilisation" ("Antiarhide kopulatsioon ja lõugsuuste sisemise viljastamise päritolu"). Autorid: John A. Long, Elga Mark-Kurik, Zerina Johanson, Michael S. Y. Lee, Gavin C. Young, Zhu Min, Per E. Ahlberg, Michael Newman, Roger Jones, Jan den Blaauwen, Brian Choo, Kate Trinajstic. Rahvusvahelise uurimusega kaasnes tähelepanuväärne meediakajastus uudisteajakirjas Time.[4][23] Ajakirja Nature paberväljaandes ilmus teadusartikkel 8. jaanuaril 2015.[22]

Muid töid[muuda | muuda lähteteksti]

Lõuatu erikilbiline kala Psammolepis alata. Mudeli autor Elga Mark-Kurik

Alates 1994. aastast valmistas Mark-Kurik fossiilsete kalade elusuuruseid teaduslikke rekonstruktsioone. Ta tegi umbes 20 rekonstruktsiooni, mida võib näha Läti loodusmuuseums Riias, Helsingi Ülikooli loodusmuuseumis ja Eesti Maaülikooli Võrtsjärve õppekeskuse püsiekspositsioonis. Tema tehtud suurim kalamudel on pikkusega 83 sentimeetrit; see on psammosteiid nimega Psammolepis alata ning asub Riias loodusmuuseumis. Tartu Ülikooli geoloogiamuuseumile plaanis Mark-Kurik teha kõige suurema Kesk-Devoni psammosteiidi – Tartuosteus maximuse – mudeli, see oleks olnud peaaegu kaks meetrit pikk.[24]

Koostöös Briti paleopataloogidega – Londoni loodusloomuuseumi kuraatori Zerina Johansoni, King's College Londoni professori Moya Meredith Smithi ja Charles Howardiga (Hadassahi meditsiinikeskus Jeruusalemmas) tegeleti fossiilsete kalade vigastuste ning nende paranemisprotsesside histoloogilise uurimisega.[25] Uurimuste põhjal koostatud ühisartikkel avaldati teadusajakirjas Biology Letters 2013. aasta oktoobris.

Mark-Kuriku poolelijäänud uurimisteemade seas oli ka Ordoviitsiumi ja Siluri elustiku mitmekesisus Baltika paleokontinendil: evolutsioon ja muutuva keskkonna mõjud.[26]

Mark-Kurik osales (ka juhina) paljudel uurimisreisidel, sealhulgas kolmel ekspeditsioonil Vene Arktikas: Uus-Siberi saartel, Kotelnõi saarel ja Severnaja Zemljal. Ta kogus välitöödel kalu 40 aastat. Lisaks teadustööle määras ta aastakümneid kalafossiile Eesti geoloogiateenistusele, ka omaaegses Nõukogude Liidus (Loode-Venemaal, Uuralis, Siberis, Kesk-Aasias) töötavatele geoloogidele. Mark-Kurik on intervjuus öelnud: "Mõned uurijad on spetsialiseerunud lõuatutele, teised plakodermidele või kõrgematele kaladele, kuid selliseid paleoihtüolooge, kes kõiki rühmi hästi tunneks, peaaegu polegi, neid oli viimati 19. sajandil."[24]

Publikatsioone[muuda | muuda lähteteksti]

Tal oli uurimusi Devoni ja Siluri paleoihtüoloogia, biostratigraafia, biogeograafia, paleoökoloogia, paleopataloogia ja tafonoomia alal. Ajakirjas Nature ilmus kahel korral Mark-Kuriku osalusel artikkel Devoni ajastu fossiilsetest lõugsuustest kaladest. 2008. aastal avaldatud artikkel käsitleb lihasuimse Panderichthys rhombolepis'e, 2014 ilmunud artikkel rüükalade hulka kuuluva Microbrachius'e uuringu tulemusi.

Raamatuid[muuda | muuda lähteteksti]

Populaarteaduslikke artikleid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Maismaa hõivamine". // "Maa Universumis". Tallinn 2004
  • "Punaste liivade aegu". // "Maa Universumis". Tallinn 2004

Liikmesus[muuda | muuda lähteteksti]

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Elga Mark-Kurik oli Juhan Mei tütretütar, Julius Margi ja Kristine Mei tütar, Karin Margi ja Lüüdia Vallimäe-Margi õde, Lydia ja Natalie Mei õetütar.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Postimees, 8. november 2016, lk. 26 (surmakuulutused)
  2. http://mhg.tartu.ee/vilistlased/index.php?form=11&year=1947
  3. Tähtpäevad Eesti Geoloogia Seltsi koduleht.
  4. 4,0 4,1 "Eesti paleontoloog aitas muuta arusaamu iidsete selgroogsete elust." Eesti Teadusagentuuri uudiskiri. 1.11.2014.
  5. Ürglooduse objekt: Mõsumägi (Kakumägi, Haavasaare kalju). EELIS Infoleht.
  6. Ürglooduse objekt: Kassimägi. EELIS Infoleht.
  7. Ürglooduse objekt: Härma Mäemine e. Keldri müür. EELIS Infoleht.
  8. Ürglooduse objekt: Palanumägi. EELIS Infoleht .
  9. Ürglooduse objekt: Oosemägi (Oonega mägi, Vanakivi mägi, Rebasemägi) ja Vanakivi koobas. EELIS Infoleht.
  10. Ürglooduse objekt: Suur-Taevaskoda. EELIS Infoleht.
  11. Ürglooduse objekt: Tamme pank Võrtsjärve idakaldal. EELIS Infoleht.
  12. Ürglooduse objekt: Kongsi pae. EELIS Infoleht.
  13. 13,0 13,1 Ürglooduse objekt: Kalmetumägi ja koopad. EELIS Infoleht.
  14. Ürglooduse objekt: Karksi paljand ja koobas. EELIS Infoleht .
  15. Elga Mark-Kurik. Kalasoomused põlevkivikarjääris. Sirp. 20.10.2013.
  16. Ürglooduse objekt: Essi müür EELIS infoleht.
  17. 17,0 17,1 17,2 17,3 17,4 17,5 Nature: väike kalakivistis kui suure töö stimuleerija 21.10.2014. Uudised. Tallinna Tehnikaülikooli koduleht.
  18. Eestist leiti üliharuldane fossiil Õhtuleht, 7. aprill 2000
  19. Vana kala, kes uusi trikke ära ei õppinud Sakala, 20. detsember 2009
  20. Long, J. A., Trinajstic, K.,Young, G. C. & Senden, T. 2008. Live birth in the Devonian period. Nature 453: 650–653.
  21. Long, J. A., Trinajstic, K., Johanson, Z. 2009. Devonian arthrodire embryos and the origin of internal fertilization in vertebrates. Nature 457: 1124–1127.
  22. 22,0 22,1 Long, J. A., Mark-Kurik, E., Johanson, Z. et al. 2015. Copulation in antiarch placoderms and the origin of gnathostome internal fertilization – Journal: Nature, 517, lk. 196–199.
  23. Laura Stampler. "Scientists Trace Back the First Sexual Act Ever, to Weird Ancient Fish." Time. 21.10.2014.
  24. 24,0 24,1 Elga Mark-Kurik fossiilsetest kaladest Intervjuu. Eesti Loodus, 10 – 2012
  25. Elga Mark-Kurik
  26. Elga Kurik Eesti Teadusinfosüsteemis Muuda Vikiandmetes

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]