Julius Mark

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Julius Mark (1930)

Julius Mark (27. märts 1890[1] Idavere, Haljala kihelkond2. märts 1959 Washington[1]) oli eesti keeleteadlane.

Mark oli Lauri Kettuse õpilane.[viide?] Tema 1923. aastal kaitstud doktoriväitekiri käsitles läänemeresoome keelte omastusliiteid.[1]

Julius Mark oli uurali keeleteaduse professor Tartu Ülikoolis 19191944.[1] Mark pidas loenguid mordva, ungari ja lapi keelest, hiljem ka komi ja udmurdi keelest. Nende keelte uurimiseks reisis Ungaris (1912 ja hiljem), Soomes Lapimaal (1925 –1926) ning Moskvas ja Leningradis (1928). On uurinud eestlaste viljakasvatuse ja rehepeksuga seotut nii etnograafia kui keeleteadusliku terminoloogia seisukohalt. Tõlkinud ungari keelest: näiteks F. Molnari "Pál-tänava poisid".[2]

Aastal 1938 määrati ta Eesti Teaduste Akadeemia algkoosseisu ning valiti asepresidendiks. Sellele ametikohale jäi ta 1940. aastani.[1]

Ta oli ajakirja Eesti Keel peatoimetaja ja 1930 –1936 Õpetatud Eesti Seltsi esimees. Tema algatusel võttis Õpetatud Eesti Selts töökeelena kasutusele eesti keele.[viide?]

Õppetöös oli Mark väga range. Auditooriumis ta üliõpilastel eriti rääkida ega küsimusi esitada ei lasknud, kuigi ta mitteformaalses õhkkonnas nendega suhtles. Kui üks Prantsusmaal õppimas käinud üliõpilane julges pomiseda, et professor Aurélien Sauvageot'l on ühes küsimuses teistsugune seisukoht, saatis Mark ta auditooriumist välja ning asi lõppes sellega, et too läks hoopis metsandust õppima.[viide?]

1944. aastal Mark lahkus Eestist, 1951 –1959 oli ta soome keele õppejõud Georgetowni ülikoolis Washingtonis.[1]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Julius Margi vend oli majandusteadlane Reinhold Mark.

Julius Mark oli aastatel 192141 abielus skulptori ja graafiku Kristine Meiga (18951969). Nende tütred on antropoloog Karin Mark (192299), maalikunstnik ja raamatugraafik Lüüdia Vallimäe-Mark (19252004) ning geolooog ja paleontoloog Elga Mark-Kurik (1928).

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Sven-Erik Soosaar Uurali keelte õpetamise ajaloost Tartu Ülikoolis (vaadatud 18. novembril 2011)
  2. Lehtmets, Aino, Oengo'te sugupuu, 1989

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]