Eesti rahvakalender

Allikas: Vikipeedia

Eesti rahvakalendriks nimetatakse eestlaste pärimuslikku ajaarvestuse ja tähtpäevade süsteemi, millega seostuvad ka teatud uskumused, kombed, rahvalaulud jms. Rahvakalender on ajaloo jooksul muutunud ja erinevatest allikatest mõjutusi saanud.

Põllumajanduses tekitas suurt segadust rahvakalendrit mõjutanud 1918. aasta kalendrireform, kui 1. veebruarile järgnes 14. veebruar. Selle tulemusel nihkusid kõik antud aja hetkel rahvakalendris olnud tähtpäevad looduse suhtes 13 päeva varasemale ajale.

Tavaliselt peetakse eesti rahvakalendrist rääkides silmas rahvakalendrit sellisena, nagu ta oli välja kujunenud ligikaudu 19. sajandi keskpaigaks. Tänapäeva rahvakalendrisse kuuluvaks võidakse lugeda ka selliseid hiljuti levinud tähtpäevi nagu näiteks sõbrapäev, volbripäev ja halloween.

Eestlaste muistsest kalendrist on suhteliselt vähe teada, sest kalendriteateid on kirja pandud alles 19. ja 20. sajandil. Varasemate kommete kohta leidub üksikuid andmeid visitatsiooni- ja nõiaprotsesside protokollides, reisikirjades ja kroonikates. Väga paljus on muinaseestlaste kalendrit puudutavad seisukohad hüpoteetilised ja oletuslikud.

Eesti rahvakalendri vanimaks kihistuseks on aastaaegade ja loodusnähtuste rütmilisus ning sellega seondunud põlluharija tööd-tegemised. Uuema kihistusena on rahvakalendrisse sulandunud kirikukalendri pühad. Neist mitmed andsid muistsetele tähtpäevadele uue nime, kuid rahvapärimuses säilis sageli ka ristiusueelne kombestik.

On oletatud, et rahvakalendri varasem ajaarvestus põhines peamiselt kuukalendril ning aega arvestati kuuloomisest järgmise kuuloomiseni või noorkuust noorkuuni, samas ei ole kuukalendri järgi võimalik põldu harida. Kalendrikuu sai eestlastele omaseks ilmselt alles eestikeelsete trükikalendrite mõjul 18. sajandi algul. Lisaks Rooma kalendrist pärinevatele rahvusvahelistele kuunimestustele on Eestis olnud tarvitusel ka erinevad rahvapärased kuude nimetused.

Lisaks kuukalendrile oli ajaarvestusel abiks eriline mnemotehniline meetod – lugunädalad. See oli ligikaudne suuline kalender, mis arvestas nädalaid mingist tähtpäevast teise tähtpäevani. Näiteks "jõulust kuus nädalat küünlasse, küünlast üksteist jürisse, jürist kaheksa jaani, jaanist neli jaagupisse, jaagupist üheksa mihklisse, mihklist kuus marti, mardist kaks kadrisse, kadrist neli jõulu". Lisaks lugunädalatele loendati külvinädalaid: jaanipäevast (24. juuni) või jaagupipäevast (25. juuli) alates loendati kahanevalt tagasi 10–13 nädalat, mis määrasid ära eri põllu- ja aiaviljade külviaja.

Nädalas oli seitse päeva, kuid on oletatud, et varasemal ajal võisid kasutusel olla ka viiepäevased nädalad. Sellistele oletustele annab alust tõsiasi, et nädalapäevade nimetustest on reede ja laupäev laenulise päritoluga ning neljapäeva ja laupäeva ehk vastavalt viiepäevase ja seitsmepäevase nädala eelviimase või viimase päevaga seondub mõneti sarnaseid uskumusi ja kombeid.

Ka kolmapäeva nimetamine kesknädalaks annab selget tunnistust kunagisest viiepäevasest nädalast, mis ulatus esmaspäevast erilise viienda päevani.[1]

Läbi aegade on rahvakalendri keskmes olnud suurte tööde alguse ja lõpu tähistamine, suuremate looduse üleminekute pühitsemine. Nii jagunes aasta kahte ossa: suviseks ajaks, mil tehti põllutöid ja kari käis väljas, ning talveajaks, mil loomad olid laudas ja põld lume all. Suvehooaega on tavaliselt peetud jüripäevast (23. aprill) (enne 1918. aastat 7. mai) mihklipäevani (29. september) (enne 1918. aastat 13. oktoober).

Aasta suurimad tähtpäevad olid talvine ja suvine pööripäev. Lisaks neile oli rahvakalendris veel kuni 80 erinevat tähtpäeva, millest aga osa tunti ainult piiratud paikkondades. Mõningate tähtpäevade vanus ulatub tõenäoliselt üle tuhande aasta, ristiusueelsed nimetused on aga säilinud ainult vähestel (jõulud, suvisted, künnipäev, karjalaskepäev). Aja jooksul püsisid rahva mälus kindlamalt need tähtpäevad, millega seostus rikkalikum usundiline pärimus ja kombestik.

20. sajandi teisel poolel hakati Eestis teatud määral tähistama Nõukogude võimu juurutatud ametialaseid tähtpäevi nagu ehitajate päev, kaevurite päev, kalurite päev jne. Eesti taasiseseisvumisega see komme praktiliselt hääbus. Samas võeti 20. sajandi lõpuaastatel angloameerika kultuurist üle valentinipäeva (Eestis ka sõbrapäev) ning halloweeni tähistamise komme. Uue sisu sai volbripäev 1. mail, mis on muutunud eeskätt tudengite ja noorte kevadpeoks.

Tähtpäevad[muuda | muuda lähteteksti]

Jaanuar[muuda | muuda lähteteksti]

Veebruar[muuda | muuda lähteteksti]

Märts[muuda | muuda lähteteksti]

Aprill[muuda | muuda lähteteksti]

Mai[muuda | muuda lähteteksti]

Juuni[muuda | muuda lähteteksti]

Juuli[muuda | muuda lähteteksti]

August[muuda | muuda lähteteksti]

September[muuda | muuda lähteteksti]

Oktoober[muuda | muuda lähteteksti]

November[muuda | muuda lähteteksti]

Detsember[muuda | muuda lähteteksti]

Liikuvad pühad[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. „Ajastult ajastule“ Heino Eelsalu. Tallinn. „Valgus“ 1980.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]