Maausk

Allikas: Vikipeedia

Maausuks nimetatakse eeskätt eesti rahvausundi kristluse-eelsetel kihistustel põhinevat tänapäeva usulist liikumist.[1]

Maausuliste jaoks on maausk katkematu usuline traditsioon ning maarahva (eestlaste) pärimuslik omausk, millel on eriline osa eesti kultuuris.[2][viide?]

Erinevalt taarausust puudub tänapäeva maausul ühtne dogmaatika ja reeglistik[viide?]. Peamisteks põhimõteteks on looduse ja esivanemate austamine[viide?]. Maausuliste koondamiseks ja maausuliste huvide esindamiseks moodustati 1995. aastal usuline ühendus Maavalla Koda.[3]

Terminoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mõiste maausk on teadaolevalt võetud kasutusele 1960. aastatel tähistamaks meie maa põlist rahvausku sarnaselt sõnadele maarahvas, maakeel, maatõug, maahobune, maalammas, maalinn jts, mis väljendavad maarahva ajaloolisel asualal tekkinud ja arenenud nähtusi. [4]

Maausuks või maauskudeks on vahel nimetatud ka teiste rahvaste loodususundeid[5]. Eesti maausulised soovitavad teiste rahvaste loodususkude kohta kasutada pigem nimetusi "omausk", "loodususk" või "põlisusk" või kohalikest keeltest pärinevaid mõisteid nagu "haltiausko" Soomes või siis soome usk, mari usk jne.[6]

Maausu jumalad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maausu jumalad on Maaema, Uku, Vee-ema, Tuleema, Taar.

Maaema, kui kõige elava ema, on tähtsaim jumal. Ukul leidub rohkesti erinevaid nimesid: Ukko, Taevaisa, Taevataat, Vanaisa, Vanajumal, Äikene, Äiukene, Äike, Vanemb, Kõu, Pikne, Pikker jt.[7]

Taar (om taari, vanemas kirjaviisis Taara, murdekeeltes ka Toar, Toor, Toorus, Teer jms, Henriku Liivimaa kroonika järgi Taarapita) on kehatu ja kujuta, kõikeläbiv vägi, ülim jõud ja vaimsus, suur tundmatu, hõlmamatu, haaramatu, mis täidab nii inimesi kui kõike muud olemas olevat.[7]

Näiteid kohalikest jumalatest: Setu karja- ja viljakusjumal Peko, põhjaranniku veejumal Koljo, Metsik, Tõnn, Leeda, Pell.[8]

Ilmalindu, kelle munadest maailm ja inimene alguse sai, ei pea maausulised jumalikustamise objektiks. Vaata ka loomislaul.[7]

Maausuliste meelest on kõigel olemasoleval vaimne mõõde, mis võib avalduda hinge, haldja või jumalana. Jumalate, haldjate ja hingede vahel pole selget piiri. On olemas põllu-, nurme- ja metsajumalad ning -haldjad. Piirkonniti nimed erinevad. Keda Võro-, Tartu- ja Mulgimaal tuntakse imäde ja esädena, nimetatakse mujal haldjateks.[7]

Jumalatel on tavapäraste meeltega tajutav vorm, värv ja muud omadused. Maausulisel on vabadus tajuda jumalaid ja teisi vaimolendeid üksnes loodusjõududena või ka jumalate ja haldjatena, kõnetada neid vaikses pöördumises, ühispalves või lihtsalt tunnetada.[7]

Jumalatele pühendatud päevad: Maaema sünnipäev on kevadisel liikuval maahengause pühal, Uku päev põhjarannikul 02.07. ning Peko pühad sügisel ja kevadel. Taari auks pühitsetakse muistsest ajast saati neljapäevaõhtuid.[7]

Maausu ajaarvamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maausuliste ajaarvamise alguseks on tagantjärele võetud Billingeni katastroof, mille daatum on viirsavide meetodil aastalise täpsusega kindlaks määratud. Nii vastab Maavalla kalendri aastale 10223 kristlikus kalendris 2010.[9]

Null-aasta 8213 eKr määratlejaks oli viirsavide uurija Matti Sauramo.[10] Mõnede hilisemate uuringute järgi on viirsavidateering 8213 eKr ebatäpseks arvatud (nii on Billingeni katastroofi toimumisajaks leitud 8305 eKr., aga ka umbes aasta 9600 eKr.[11])

Tuntud maausulisi[7][muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Art Leete. Maausk – rahvalik salakäik kristluse ja satanismi lähistel? Postimees, 15. detsember 1995.
  2. Härjapea Taarausuliste ja Maausuliste Koja põhikiri, punkt 3.3.
  3. Tutvustus. Maavalla Koja kodulehekülg. (Kasutatud 9. aprillil 2011.)
  4. Looduslikud pühapaigad, Maavald, vaadatud 28.01.2014
  5. Vaata näiteks: Haljand Udam. Orienditeekond. Tartu, Ilmamaa 2001, lk 22–23, 225–226, 226.
  6. Ahto Kaasik. Omausust omailmas. etnofutu4. (Neljanda etnofuturismi konverentsi ettekannete e-kogumik. Kasutatud 2. mail 2011.)
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 7,6 Maausust. Maavalla Koja kodulehekülg. (Kasutatud 2. mail 2011.)
  8. Viio Aitsam. Kus on maailma kõige uskmatuma rahva jumalad? Maaleht, 26. detsember 2009.
  9. Kaido Kama. Kymme aastat nyydisaegseid sirvilaudu. Maavalla Koja kodulehekülg (Kasutatud 2. mail 2011; esmakordselt ilmunud: Vikerkaar 1988, nr 1, lk 49–54.)
  10. Sauramo, Matti 1923: Studies on the Quaternary varve sediments in southern Finland. Bulletin de la Commission Geologique de Finlande 60: 1–164.
  11. Aivar Kriiska, Andres Tvauri. Eesti muinasaeg. Tallinn: Avita, 2002, lk 25.
  12. http://www.maavald.ee/maausk.html

Välislinke[muuda | redigeeri lähteteksti]