Eesti keele ajalugu

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Eesti keele ajalugu on eesti keele kujunemise, arenemise ja muutumise protsess. Samuti nimetatakse eesti keele ajalooks seda protsessi uurivat teadusharu.

Eesti keel kujunes välja ligikaudu muinasaja lõpul kahe või kolme läänemeresoome hõimumurde lähenemise tulemusena. Teistest läänemeresoome algkeele murretest olid need arvatavasti eristuma hakanud ajaarvamise vahetuse paiku. Neile hõimumurretele vastavad eesti keele suured murderühmadpõhjaeesti ja lõunaeesti; vahel lisatakse eraldi kirderanniku murre või murderühm. Keeleajaloolaste arvates oli ühtse eesti keele kujunemise üheks ajendiks germaani ja ka balti keelte kasvav mõju.

Sõnavara aluskiht[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti keelte ja murrete aluskihiks (substraatkeeleks) on enne läänemeresoomlaste tulekut siin elanud rahva keel. Algasukad segunesid tulnukatega, andes oma panuse läänemeresoome keelte sõnavarasse. Algasukate keelt peetakse üheks protoeuroopa keeltest ning seostatakse Kunda kultuuri rahva keelega.

Keeleteadlane Paul Ariste sõelus eesti keele sõnavarast välja hulga sõnatüvesid, mis ei ole soomeugri ega indoeuroopa päritolu. Need substraatkeele sõnad on seotud eeskätt kalandusega, keha ja maastikuga.

Kalad: ahven, haug, koger, koha, lahn, rääbis, salakas, siig, taim, vimb.

Keha: higi, huul, koib, kõrv, kubemed, külg, liha, lõug, nahk, nisk (sm kukal, turi), rind, selg.

Maastik: mägi, mets, neem, nõmm, oja, org, saar, soo.

Muu: ilves, jänes, konn, helmes, sugu, hull jt.

Sõnavara põhikiht[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti keelte ja murrakute sõnavara põhikihiks on läänemeresoome algkeele (algkeelte) sõnavara. Keeleteadlase Andrus Saareste arvates on eesti keeles ligi 3600 soomeugri tüve ehk umbes 60% sõnavarast. Neile lisandub veel 360 ehk 10% tüvesid, mille soomeugriline päritolu ei ole päris kindel.

Läänemeresoome keel kui üks soomeugri (uurali) keeltest arenes hüpoteetilisest nostraatilisest keelest. XXI sajandi alguseks on taastatud üle 1800 uurali sõna (sõnatüve), millest ligi pool on tuletatud läänemeresoome keeltest.

Valdav osa taastatud sõnadest on seotud põhjamaise loodusega ning eluga looduses. Võib järeldada, et muistsed eestlased tegelesid peamiselt jahinduse, kalandusega ja marjadega. Elati enamasti püstkodades, toiduvarusid hoiti püstaitades. Edasiliikumiseks olid paadid ja põhjapõdrad. Käsitöö oli seotud enamasti kasetohu, naha, puidu ja punumisega. Peresisesed suhted olid täpselt paigas. Vaimsest maailmast olid tuntud taevajumalad, kollid ja vaimud, hiites toimetasid nõiad.

Juhuvalik taastatud sõnadest: elä, jokse, kaswa, käske, käwe, peksä, sünti, julma, walke, jalka, käte, kele, silmä, kunta, naje, neidi, nime, poika, kala, külä, kota, mae, mäkte, pilwe, sükse, surma, tule, welje, järwa, Juma, Ilma, kansa, noita.

Sõnavara pealiskiht[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti keelte ja murrakute pealiskihiks on hilisemad laenud enamasti indoeuroopa keeltest.

Andrus Saareste hinnangul on 30 sõnatüve (0,5%) laenatud vanast indoeuroopa ühiskeelest, vanast balti keelest on laenatud 200 (3,3%), vene keelest 250 (4,1%), saksa keelest 1000 (16,8%), läti keelest 40 (0,7%) ja rootsi keelest 120 (2,0%) sõna. Saarestel ei olnud võimalik arvestada XX sajandi lõpu laene.

XXI sajandi alguseks on igapäevane eesti keel üle võtnud hulga võõrsõnu nõukogude (kolhoos, sovhoos, periood, materiaalne, defitsiit jne), poliitika (koalitsioon, opositsioon, ombudsman jne), arvuti (guugeldama, surfama, seivima, kopipaste jne), suhtlemise (juhla, tšau, tšikk, beib, hängima jne), kaubanduse (šoppama, ale, market jne) ja muudest valdkondadest, samuti mõned keeleuuenduslikud leiud (seltsing, vaie, taristu, õõv jne).

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]