Eesti keele uurimine

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Eesti keele uurimine on keeleteaduse haru, mis uurib eesti keele ehitust, grammatikat, sõnavara, ajalugu, kasutamist jm aspekte. See on osa fennougristikast ja fennistikast.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed katsed eesti keelt teaduslikult kirjeldada tehti juba 17. sajandil: koos valgustusideede levikuga tekkis baltisakslastest estofiilidel huvi kohaliku keele ja kultuuri vastu. Esimese eesti keele grammatika avaldas Heinrich Stahl aastal 1637. 1648. aastal ilmus Johann Gutslaffi lõuna-eesti keele grammatika.

1803. aastal jõuti eesti keele lektoraadi asutamiseni tollal saksakeelses Tartu Ülikoolis. Esimene eesti keele lektor oli Friedrich David Lenz. 19. sajandil alustasid oma emakeele teaduslikku uurimist ka esimesed eesti haritlased: 1870. aastatel asus eesti keele ajalugu selgitama esimene eestlasest soomeugri keeleteaduse doktor Mihkel Veske ning ühiskeelt normima 1871. aastal asutatud Eesti Kirjameeste Selts.

1919 avati eestikeelseks muudetud Tartu Ülikooli juures eesti keele professuur.

Tänapäeval uuritakse eesti keelt Eesti Keele Instituudis Tallinnas, Tartu Ülikoolis, Tallinna Ülikoolis ja mitmetes teistes teadusasutustes üle maailma.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]