Endel Sõgel

Allikas: Vikipeedia

Endel Sõgel (17. juuni 1922 Vastseliina kihelkond, Võrumaa7. detsember 1998 Tallinn) oli eesti kirjandustegelane ja publitsist.

Ta õppis aastatel 1935–1940 Petseri Gümnaasiumis (ei lõpetanud).

Ta õppis aastatel 1950–1955 mittestatsionaarselt Tartu Riiklikus Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas ja Tallinna Pedagoogilises Instituudis eesti filoloogiat (lõpetas viimase). Sai 1962. aastal filoloogiakandidaadi kraadi.

Ta töötas alates 1952. aastast Keele ja Kirjanduse Instituudis, aastatel 19681988 oli selle direktor.

Tegevus ELKNÜ-s ja NLKP-s[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast 1940. aasta juunipööret oli ta EKNÜ Võrumaa komitee I sekretär, astus samal aastal ÜK(b)P liikmeks, oli NLKP liige 1992. aastani.

Osales Teises maailmasõjas Nõukogude poolel hävituspataljonides ja poliittöötajana Punaarmees kuni 1947. aastani.

Aastatel 1947–1948 oli Järvamaal parteitööl.

19481950 õppis ta Vabariiklikus Parteikoolis, sai sealt Nõukogude süsteemis kehtiva keskhariduse. Aastatel 1959–1962 oli ta EKP Keskkomitee teaduse ja kultuuri osakonna juhataja asetäitja.

Tegevus Eesti NSV kirjanduselus[muuda | muuda lähteteksti]

Ta oli peamisi nõukoguliku kirjanduskäsitluse juurutajaid Eesti NSV-s. Sidemete kaudu kirjandusväliste institutsioonidega püüdis ta kirjandust ideoloogiliselt juhtida.[1][2]

Tema keskkooliõpikus "Eesti kirjanduse ajalugu" (I-IV, 1953) ja selleaegses tegevuses andis 1975. aasta "Eesti kirjanduse biograafilise leksikoni" (mille toimetajate hulka kuulus ka Sõgel ise) sõnul tunda "nihilistliku suhtumise tendents". Lähtus EKBLi 2000. aasta väljaande hinnangul oma 1950. aastate artiklites vulgaarmarksistlikest seisukohtadest, "andes seejuures hävitava hinnangu sümbolismile ja teistele realismist erinevatele kirj.-vooludele." Hiljem tema kirjanduskäsitlus mõnevõrra liberaliseerus, kuid püsima jäi ühekülgselt tendentslik sotsiologiseeriv suunitlus.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema poeg oli ajaloolane-sotsioloog Urmas Sõgel.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Kõik eesti humanitaarid teavad, et Endel Sõgel kehtestas Keele ja Kirjanduse Instituudis ja laiemaltki enda ainuisikulise raudse ideoloogilise kontrolli eesti humanitaarteaduste üle. Aga rääkida ei taheta sellest, kuidas Sõgel sai enda haardesse ka rahvuslikult ja kommunismivaenulikult mõtlevad inimesed. See meetod oli lihtne: j a g a j a v a l i t s e." Raamat: Mati Hint. "Keel on tõde on õige ja vale." Eesti Mõttelugu 46. Tartu, Ilmamaa 2002, lk 13
  2. "Ta konsulteeris sageli tsensuuri, Glavlitti. - - Sõgla tundlad olid ilmselgesti sihitud ka Pagari tänava, julgeoleku poole. - - Mis on aga eriti oluline Sõgla ja Keskkomitee suhete puhul: tal olid ilmselt oma kontaktid Moskvaga, mida ta teinekord kasutas kui iseseisev poliitiline mängur." Vt: "Endel Sõgel." Raamatus: Aksel Tamm. "Aga see oli üks mees." Kuldsulg 2003, lk 204–205

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]