Bütsantsi-Osmanite sõjad
 | See artikkel vajab toimetamist. (November 2021) |
 | Artiklis puuduvad viited. (November 2021) |
| Bütsantsi–Osmanite sõjad | |||
|---|---|---|---|
| Osa Osmanite riigi tõusust ja Bütsantsi langusest | |||
 Päripäeva ülevalt vasakult: Konstantinoopoli müürid, Osmanite janitšarid, Bütsantsi lipp, Osmanite pronkskahur | |||
| Toimumisaeg | 1265–1479 | ||
| Toimumiskoht | Anatoolia, Balkan | ||
| Tulemus |
Osmanite võit | ||
| Osalised | |||
| |||
Bütsantsi-Osmanite sõjad olid rida otsustavaid konflikte osmanitürklaste ja bütsantslaste vahel, mis viisid Bütsantsi lõpliku hävitamiseni ja Osmanite riigi tõusuni. 1204. aastal rüüstasid ja hõivasid Bütsantsi pealinna Konstantinoopoli Neljandast ristisõjast osavõtjad, mis oli kristliku suure kirikulõhe oluline hetk. Vale valitsemise tõttu niigi nõrgestatud Bütsants jäi lõhestatuks ja kaosesse.
Olukorda ära kasutades asus seldžukkide Rumi sultanaat hõivama territooriumit Lääne-Anatoolias, kuni Nikaia keisririik suutis seldžukitürklased veel Rooma võimu all olevatelt territooriumitelt tagasi tõrjuda. Lõpuks võttis Nikaia keisririik 1261. aastal Konstantinoopoli Ladina keisririigilt tagasi. Bütsantsi positsioon Euroopas jäi Epeirose, Serbia ja Bulgaaria konkureerivate kuningriikide olemasolu tõttu ebakindlaks. See, koos Rumi sultanaadi (Bütsantsi peamine rivaal Aasias) vähenenud võimuga, viis vägede väljaviimiseni Anatooliast, et säilitada Bütsantsi haaret Traakia üle.
Rumi sultanaadi nõrgenemine ei toonud Bütsantsile pikaajalist eelist, kuna aadlikud (ghazid) asusid Bütsantsi arvelt lääne looma. Kui paljud türgi beid osalesid Bütsantsi ja seldžukkide territooriumi vallutamises, siis ühe sellise bei, Osman I kontrolli all olnud territooriumid kujutasid Nikaiale ja Konstantinoopolile suurimat ohtu. 90 aasta jooksul pärast Osman I loodud Osmanite beilikki kaotasid bütsantslased kogu oma Anatoolia territooriumi ja 1380. aastaks kaotati ka Bütsantsi Traakia Osmanitele. 1400. aastaks ei olnud kunagine võimas Bütsants midagi muud kui Morea despootkond, mõned Egeuse saared ja maariba Traakias pealinna lähistel. Nikopoli ristisõda 1396. aastal, Timuri sissetung 1402. aastal ja viimane Varna ristisõda 1444. aastal võimaldasid varemetes Konstantinoopolil kaotust ära hoida, kuni see lõpuks 1453. aastal langes. Sõja lõppedes kehtestati Osmanite ülemvõim Vahemere idaosas.
Osmanite tõus: 1265–1328[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Osmanite riigi tõus
Pärast seda, kui Michael VIII Palaiologos 1261. aastal Konstantinoopoli tagasi vallutas, jäi Bütsants raskesse olukorda. Kreeka mandriosa Ladina riikide ja teiste piirkondade vahel räägiti palju Konstantinoopoli tagasivõtmisest Ladina keisririigile, samas kui põhja pool oli peamiseks ohuks Serbia laiendamine Balkanile kuningas Stefan Uroš I poolt.
Kunagine Komnenoste dünastia ajal Doonau jõel olnud tugev piir ohustas nüüd Konstantinoopolit ennast. Nende probleemide lahendamiseks asus Michael Palaiologos oma võimu kindlustama; ta laskis noorema kaaskeisri Ioannes IV pimedaks torgata, mis põhjustas palju pahameelt. Selle vastu võitlemiseks määras Bütsantsi keiser ametisse uue Konstantinoopoli patriarhi Germanos III, käskides tal tühistada endise patriarhi Arsenios Autoreianos poolt tema suhtes kehtestatud ekskommunikatsiooni ja alluda Rooma võimule, et leevendada Ladina ohtu. Kui Bütsants jätkas Ladina territooriumi vallutamist, alustasid Osman I juhitud türklased rüüsteretki Bütsantsi Anatooliasse; Söğüt ja Eskişehir võeti vastavalt 1265. ja 1289. aastal. Michael Palaiologos ei suutnud nende varajaste tagasilöökidega toime tulla, kuna oli vaja väed läände üle viia. 1282. aastal Michael Palaiologos suri ja tema poeg Andronikos II võttis võimu. Vana Bütsantsi keisri surm tuli ühiskonnale laiemalt kergenduseks; tema Ladina lepituspoliitika Rooma kirikuga, suured maksud ja sõjalised kulutused panid rahvale ränga koorma. Kui osmanitürklased hakkasid Bütsantsilt maid ära võtma, peeti neid anatollaste vabastajateks ja paljud pöördusid peagi islamisse, mis õõnestas Bütsantsi õigeusu võimubaasi.
Andronikose valitsemist iseloomustasid ebakompetentsus ja lühinägelikud otsused, mis pikemas perspektiivis kahjustasid Bütsantsi parandamatult. Ta hakkas alandama Bütsantsi hyperpyronit, mille tulemusena vähenes Bütsantsi majanduse väärtus; Võimsate, s.o maa-aadli makse vähendati ja pandi need hoopis rüütliklassile pronoia. Oma valitsemise populariseerimiseks lükkas ta tagasi õigeusu ja katoliku kiriku liidu, mille määras Lyoni II kirikukogu 1274. aastal, suurendades sellega veelgi vaenulikkust ladinlaste ja bütsantslaste vahel. Andronikos II tundis sügavat huvi Bütsantsi Anatoolia maade säilitamise vastu ning andis käsu ehitada Väike-Aasiasse linnuseid ja jõuliselt välja õpetada armee. Bütsantsi keiser andis käsu viia oma õukond Anatooliasse, et sealseid sõjakäike jälgida, ja andis kindral Alexios Philanthropenosele korralduse türklased tagasi tõrjuda. Varased edusammud muutusid kasutuks, kui Alexios korraldas ebaõnnestunud riigipöörde, mis viis tema pimedaks torkamiseni ja tema kampaaniate lõpule. See võimaldas Osmanitel 1301. aastal Nikaiat piirata. Täiendav lüüasaamine Andronikose pojale Michael IX-le ja Bütsantsi kindralile Geōrgios Mouzalōnile toimus 1302. aastal Magnesias ja Bapheuses. Sellele vaatamata püüdis Andronikos veelkord türklastele otsustavat lööki anda, palgates seekord katalaani palgasõdurid. Michael IX suunamisel ja Roger de Flori juhtimisel õnnestus 6500-liikmelisel katalaanide kompaniil 1303. aasta kevadel ja suvel türklased tagasi tõrjuda. Palgasõdurite pealetung ajas türklased Philadelphiast tagasi Kyzikosesse, põhjustades Anatoolia maastikule suurt hävingut. Taas nurjasid neid edusamme sisemised asjad. Roger de Flor mõrvati ja kättemaksuks hakkas tema kompanii Anatoolia maapiirkonda rüüstama. Kui nad 1307. aastal lõpuks lahkusid, et rünnata Bütsantsi Traakiat, tervitasid kohalikud Osmaneid, kes hakkasid taas blokeerima Väike-Aasia olulisi linnuseid. Osmanid suutsid oma sõjalisele edule tugineda, kuna vastaste vahel oli palju erimeelsusi. Paljud Anatoolia talupoegade klassid pidasid Osmaneid paremaks peremeheks.
Pärast neid lüüasaamisi ei olnud Andronikosel võimalik suuri vägesid saata. 1320. aastal jäeti Andronikos II pojapoeg Andronikos III pärast oma isa Michael IX, keisri poja ja mantlipärija surma pärandist ilma. Järgmisel aastal maksis Andronikos III kätte, marssides Konstantinoopoli peale ja talle anti apanaažiks Traakia. Ta jätkas survet oma pärandi saamiseks ja 1322. aastal tehti temast kaaskeiser. See kulmineerus Bütsantsi kodusõjaga (1321–1328), milles Serbia toetas Andronikos II ja bulgaarlased toetasid tema pojapoega. Lõpuks 23. mail 1328 saabus Andronikos III võidukalt. Kui Andronikos III tugevdas oma võimu Bütsantsis, õnnestus Osmanitel 1326. aastal Bursa bütsantslastelt ära võtta.
Bütsantsi vastulöök: 1328–1341[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Nikomedeia piiramine
Andronikos III valitsemisaega pidi tähistama Bütsantsi viimane tõeline ja paljutõotav katse taastada "kunagine Rooma hiilgus". 1329. aastal saadeti Bütsantsi väed Osmanite vägede vastu, kes olid blokeerinud ja tegelikult piiranud Nikaiat alates 1301. aastast. Bütsantsi vasturünnakud koos Nikaia kaitsemeetmete ulatusega olid nurjanud Osmanite katseid vallutada mistahes linnu. Nikaia saatus otsustati, kui Bütsantsi abiarmee sai 10. juunil 1329 Pelekanoni juures lüüa. 1331. aastal Nikaia alistus, mille tulemuseks oli tohutu löök, arvestades, et see oli 70 aastat varem keisririigi pealinn.
Taas oli bütsantslaste sõjaline jõud ammendunud ja Andronikos III sunniti diplomaatiasse nagu tema vanaisa enne teda; vastutasuks allesjäänud Bütsantsi asunduste turvalisuse eest Väike-Aasias maksakse Osmanitele andamit. Bütsantsi õnnetuseks ei takistanud see Osmanitel 1333. aastal Nikomedeiat piirata; linn langes lõpuks 1337. aastal.
Nendele tagasilöökidele vaatamata suutis Andronikos III oma vastaseid Kreekas ja Väike-Aasias mõned korrad võita; Epeiros koos Tessaaliaga allutati. 1329. aastal vallutasid bütsantslased Chíose ja 1335. aastal kindlustasid Lesbose. Sellegipoolest olid need eraldatud saared üksikud erandid üldisest Osmanite vallutuste kasvust. Lisaks ei kuulunud ükski saartest Osmanite valdusse; nende vallutamine näitab potentsiaali, mis bütsantslastel Andronikos III ajal oli. Bütsantsi sõjalist võimekust nõrgendas veelgi Serbia ekspansioon Andronikos III hiljutiste omandamiste hulka (Epeiros) ja lõpuks laastav kodusõda, mis allutas Bütsantsi Osmanite vasalliks.
Balkani invasioon ja kodusõda: 1341–1371[muuda | muuda lähteteksti]
Andronikos III suri 1341. aastal, jättes valitsema oma kümneaastase poja Ioannes V. Regentideks said Ioannes Kantakouzenos, noore keisri ema Anna Savoiast ja patriarh Ioannes XIV Kalekas. Rivaalitsemine Kalekase ja Kantakouzenose vahel tõi kaasa hävitava kodusõja, milles Kantakouzenos ilmus 1347. aasta veebruaris võidukalt Konstantinoopolisse. Selle aja jooksul jätkusid katk, maavärinad ja Osmanite rüüsteretked, kuni vaid Philadelphia jäi Bütsantsi kätte ja seda vaid andamit makstes. Kogu kodusõja jooksul kasutasid bütsantslased mõlemal poolel türklasi ja serblasi palgasõduritena, kes rüüstasid oma suva järgi, jättes suurema osa Makedooniast varemeisse ja äsja loodud Serbia tsaaririigi kätte. Pärast seda võitu valitses Kantakouzenos koos Ioannes V-ga kaaskeisrina.
See kaksikvalitsemine kukkus lõpuks läbi ja nad pidasid uue kodusõja, kahandades veelgi Bütsantsi terviklikkust tema tülikate naabrite silmis. Ioannes VI Kantakouzenos oli taas võidukas ja asendas maapakku saadetud Ioannes V oma poja Matthaios Kantakouzenosega noore kaaskeisrina. Kuid nüüd tulid mängu türklased Osman I poja Orhan I juhtimisel, vallutades 1354. aastal Kallipolise (Gallipoli) kantsi ja pääsedes Euroopa mandrile. Näiliselt ületamatute Osmanite sõdurite saabumine Konstantinoopoli ümbrusse põhjustas Konstantinoopolis paanika, mida kasutas ära Ioannes V, kes korraldas genovalaste abiga riigipöörde ja kukutas 1354. aasta novembris Ioannes VI Kantakouzenose. Selle tulemusena sai Ioannes VI-st hiljem munk.
Kodusõda sellega ei lõppenud; Matthaios Kantakouzenos hankis nüüd Orhanilt väed ja alustas püüdlusi Konstantinoopoli vallutamiseks. Tema tabamine 1356. aastal lõpetas tema unistused keisriks saada ja sellega kaasnes Ioannes V kukutamist pooldanud Osmanite lühiajaline lüüasaamine.
Pärast tsiviilkonflikti lõppu tekkis laienevate Osmanite ja Bütsantsi vahelises võitluses väike tuulevaikus. 1361. aastal langes Didymóteicho türklaste kätte. Orhani järglane Murad I oli rohkem mures oma Anatoolia positsioonide pärast. Ent nagu seldžukitürklaste Alp Arslan, jättis Murad I Bütsantsi territooriumi vallutamise oma vasallidele, kusjuures Philippopolis langes pärast suuri sõjakäike aastatel 1363–64 ja Adrianoopol alistus Osmanitele 1369. aastal.
Bütsantsil ei olnud võimalik alustada nendel maadel korralikku vasturünnakut ega kaitset; nüüdseks olid Osmanid muutunud ülivõimsaks. Murad I purustas serblaste armee 26. septembril 1371 Maritsa lahingus, mis viis lõpule Serbia võimu. Osmanid olid nüüd valmis Konstantinoopoli vallutamiseks. Püüdes kaotust ära hoida, pöördus Ioannes V paavsti poole palvega, et ta annaks sõjalise toetuse eest Roomale allumise. Vaatamata sellele, et Ioannes V tunnistas avalikult roomakatoliku usku Püha Peetruse basiilikas, ei saanud ta abi. Seetõttu oli Ioannes V sunnitud pöörduma oma vaenlaste Osmanite mõistuse poole. Murad I ja Ioannes V jõudsid seejärel kokkuleppele, mille kohaselt Bütsants annab regulaarselt andamit sõdurites ja raha vastutasuks julgeoleku eest.
Bütsantsi kodusõda ja vasalliteet: 1371–1394[muuda | muuda lähteteksti]
Nüüdseks olid Osmanid sõja sisuliselt võitnud; Bütsants oli kahanenud mõneks asulaks peale Konstantinoopoli ja oli sunnitud tunnustama oma vasallistaatust Osmanite sultanile. See vasalliteet jätkus 1394. aastani. Kuigi Konstantinoopol oli neutraliseeritud, olid ümbritsevad kristlikud võimud Osmanitele endiselt ohuks ja Väike-Aasia ei olnud Osmanite täieliku kontrolli all. Osmanid jätkasid oma tõuget Balkanile, osutudes suurteks vallutajateks Euroopas, nagu nad olid Anatoolias; 1385. aastal vallutati Sofia bulgaarlastelt ja Niš võeti järgmisel aastal. Teised väiksemad riigid allutati vasallideks, sealhulgas serblased. Serbia vastupanu purustati Kosovo lahingus 1389. aastal, suurem osa Bulgaariast vallutati 1393. aastal Bayezid I (Piksenoole) poolt ja 1396. aastal pühiti viimane Bulgaaria iseseisvuse kants, kui langes Vidin.
Osmanite edusammudele Balkanil aitas kaasa Bütsantsi edasine tsiviilkonflikt – seekord Ioannes V ja tema vanima poja Andronikos IV vahel. Murad I Osmanite abiga suutis Ioannes V 1373. aasta septembris pimedaks torgata Andronikus IV ja tema poja Ioannes VII. Andronikos põgenes koos pojaga ja saavutas Muradi abi, lubades suuremat andamit kui Ioannes V. Kodutülid jätkusid 1390. aasta septembrini, kuigi konfliktipotentsiaal jätkus kuni 1408. aastani. Lõpuks andis Ioannes V Andronikos IV-le ja selle pojale 1381. aastal andeks, vihastades oma teist poega ja troonipärijat Manuel II. Too vallutas Thessaloníki, tekitades Osmanite sultanile ärevust Kreeka osade vabastamisel Osmanite võimu alt.
Andronikos IV surm 1385. aastal ja Thessaloníki kapituleerimine 1387. aastal Hayreddin Paşale julgustasid Manuel II otsima sultanilt ja Ioannes V-lt andestust. Tema üha tihedamad suhted Ioannes V-ga vihastasid Ioannes VII-t, kes nägi oma pärimisõigust ohus. Ioannes VII algatas Ioannes V vastu riigipöörde, kuid vaatamata Osmanite ja genovalaste abile kestis tema valitsusaeg vaid viis kuud, enne kui Manuel II ja tema isa ta kukutasid.
Philadelphia langemine[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Philadelphia langemine
Samal ajal kui kodusõda möllas, kasutasid Anatoolia türklased 1390. aastal võimalust Philadelphia vallutamiseks, mis tähistas Bütsantsi võimu lõppu Anatoolias, kuigi selleks ajaks oli linn keiserlikust võimust juba kaugel. Linn oli pikka aega olnud vaid nimelise keiserliku võimu all ja selle langemisel oli bütsantslastele vähe strateegilisi tagajärgi – mille keiser pidi kampaania ajal taluma sultaniga kaasaskäimise alandusi.
Vasalliteet[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast Ioannes V surma suutis Manuel II kindlustada oma trooni ja luua sultaniga head suhted, saades tema vasalliks. Vastutasuks selle eest, et Osmanid nõustusid tema valitsemisega, oli Manuel II sunnitud Kuldvärava kindlustused demonteerima, millesse ta ei suhtunud kergelt.
Vaenutegevuse taasalustamine: 1394–1424[muuda | muuda lähteteksti]
1394. aastal muutusid bütsantslaste ja osmanite vahelised suhted hullemaks ning sõda nende kahe vahel jätkus, kui Osmanite sultan Bayezid (1389–1402) käskis Manuel II hukata pärast seda, kui keiser püüdis oma vennapoja Ioannes VII-ga leppida. Osmanite sultan muutis hiljem oma otsust ning nõudis mošee ja türgi koloonia rajamist Konstantinoopolisse. Manuel II mitte ainult ei keeldunud sellest, vaid keeldus ka sultanile andamit maksmast ning läks nii kaugele, et eiras sultani sõnumeid, mis viis linna piiramiseni 1394. aastal. Manuel II kutsus üles ristisõjale, mis toimus 1396. aastal. Tulevase Saksa-Rooma keisri Sigismundi juhitud ristisõda purustati Nikopolis 1396. aastal.
Lüüasaamine veenis Manuel II linnast põgenema ja reisima Lääne-Euroopast abi otsima. Sel ajal juhtis leppinud Ioannes VII linna edukat kaitset Osmanite vastu. Piiramine katkes lõpuks, kui Tšagatai mongolite Timur tõi armee Anatooliasse, lammutades Osmanite sultanile lojaalsete beilikkide võrgustiku. Ankara lahingus purustasid Timuri väed Bayezid I väed, mis oli šokeeriv lüüasaamine, milleks polnud keegi valmis. Pärast seda hakkasid osmanitürklased Bayezidi poegade juhtimisel omavahel võitlema.
Bütsantslased ei raisanud olukorra ärakasutamiseks aega ning sõlmisid rahulepingud oma kristlastest naabrite ja ühe Bayezidi pojaga. Lepingu sõlmimisega suutsid nad taastada Thessaloníki ja suurema osa Peloponnesosest. Osmanite kodusõda lõppes 1413. aastal, kui Mehmed I alistas Bütsantsi toel oma vastased.
Kahe riigi vahel loodud haruldane sõprus ei kestnud; Mehmed I surm ja Murad II tõus 1421. aastal koos Ioannes VIII tõusuga Bütsantsi troonile tõid kaasa nende kahe vaheliste suhete halvenemise. Kumbki juht ei olnud status quo'ga rahul. Ioannes VIII tegi esimese ja rumala käigu, õhutades Osmanite riigis mässu: bütsantslased vabastasid kellegi Mustafa ja väitsid, et ta on Bayezidi kadunud poeg.
Vaatamata ebakindlusele oli tema lipu alla Euroopas kogunenud suur jõud, alistades Murad II alluvad. Murad II raevukas vastus purustas lõpuks selle tõusja ning alustas 1422. aastal Thessaloníki ja Konstantinoopoli piiramist. Seejärel pöördus Ioannes VIII nõu saamiseks oma vananeva isa Manuel II poole. Tulemuseks oli see, et ta õhutas Osmanite ridades järjekordset mässu – seekord toetades Murad II venna Küçük Mustafa nõudmisi. Näiliselt paljutõotav mäss sai alguse Väike-Aasiast, kui Bursa sattus piiramisrõngasse. Pärast ebaõnnestunud rünnakut Konstantinoopolile oli Murad II sunnitud oma armee tagasi pöörama Küçüki alistama. Nende lüüasaamistega sunniti bütsantslased taas vasalliks – sultanile tuli aastas andamina toimetada 300 000 hõbemünti.
Osmanite võit 1424–1453[muuda | muuda lähteteksti]
Osmanid seisid aastatel 1424–1453 silmitsi arvukate vastastega. Olles seotud Thessaloníki piiramisega, pidid Osmanid võitlema Đurađ Brankovići juhitud serblastega, János Hunyadi juhitud ungarlastega ja Skanderbegi juhitud albaanlastega. See vastupanu kulmineerus 1444. aasta Varna ristisõjaga, mis hoolimata suurest kohalikust toetusest ja tüssamisest – ungarlased tühistasid ühepoolselt rahulepingu – lüüa sai.
1448. ja 1451. aastal toimusid muudatused vastavalt Bütsantsi ja Osmanite juhtimises. Murad II suri ja tema järglaseks sai Mehmed II Vallutaja, samas kui Ioannes VIII järglaseks sai Konstantinos XI. Konstantinos ja Mehmed ei saanud hästi läbi; esimese edukad ristisõdijate territooriumi vallutused Peloponnesosel ajasid viimase ärevusse, kes oli seni piirkonna ristisõdijaid vasallideks allutanud, ja Mehmed lasi saata umbes 40 000 sõdurit, et need vallutused tühistada. Konstantinos XI ähvardas Mehmedi vastu mässata, kui sultan ei täida teatud tingimusi seoses status quo'ga. Mehmed vastas neile ähvardustele, ehitades Bosporuse väinas kindlustusi ja sulgedes sellega Konstantinoopoli välise mereväe abi eest. Osmanid kontrollisid juba maad Konstantinoopoli ümbruses ja seetõttu alustasid nad 6. aprillil 1453 linna ründamist. Vaatamata katoliku ja õigeusu kirikute liidule ei saanud bütsantslased paavstilt ega Lääne-Euroopalt ametlikku abi, välja arvatud mõned Veneetsia ja Genova sõdurid.
Inglismaa ja Prantsusmaa olid Saja-aastase sõja lõpufaasis. Prantslased ei tahtnud rüütlite saatmisega võitluses oma eelist kaotada ja inglased ei saanud seda teha. Hispaania oli rekonkista viimases etapis. Saksa-Rooma riik, mis ei olnud pärast Hohenstaufenid enam kunagi piisavalt tsentraliseeritud, et vürstiriike ühendada, oli ammendanud kõik, mis Varnas säästetud. Edasine võitlus Saksa vürstide vahel ja hussiitide sõjad vähendasid tugevalt enamiku valmisolekut ristisõda korraldada. Poola ja Ungari olid Varnas võtmetähtsusega osalejad ning sealne lüüasaamine koos Poola–Teutooni sõdadega hoidis nad hõivatuna ja soovimatuna edasisi kohustusi võtta.
Peale nende Euroopa suurriikide olid ainsad Itaalia linnriigid. Genova ja Veneetsia olid mõlemad Osmanite, aga ka teineteise vaenlased. Veneetslased kaalusid oma laevastiku saatmist Dardanelle ja Bosporust valvavate kindlustuste ründamiseks, vabastades seeläbi linna, kuid vägi oli liiga väike ja saabus liiga hilja. Osmanid oleksid ületanud igasuguse sõjalise abi, mida üks linn, isegi nii suur ja võimas kui Veneetsia vabariik, osutanuks. Igal juhul saabus linna kaitsmisele abiks umbes 2000 palgasõdurit, peamiselt itaallased Giovanni Giustiniani Longo juhtimisel. Kogu linna kaitse langes nende palgasõdurite ja 5000 miilitsasõduri õlule, kes tulid linnast, mille elanikkonda olid rängad maksud, katk ja tsiviilkonfliktid tõsiselt kahjustanud. Kuigi kaitsjad olid halvasti koolitatud, olid nad hästi relvastatud paljude relvadega, välja arvatud kõik kahurid, mis sobinuksid Osmanite enda suurtükiväega.
Linna langemine ei olnud Osmanite suurtükiväe ega nende mereväe ülemvõimu tagajärg (paljud Itaalia laevad suutsid abistada ja seejärel linnast põgeneda). Konstantinoopoli langemine toimus linna vastu kogunenud ülekaaluka ebavõrdsuse ühendatud jõu tõttu – enam kui kümne ühe vastu vähemuses olevad kaitsjad said jagu nii suurest kurnatusest kui ka Osmanite janitšaride oskustest. Kui Osmanid jätkasid näiliselt ebaõnnestunud ja kulukaid rünnakuid, hakkasid paljud nende laagris kahtlema piiramise õnnestumises; ajalugu oli näidanud, et linn on Osmanite piiramisrõngas võitmatu. Moraali tõstmiseks pidas sultan seejärel kõne, meenutades oma vägedele eelseisvat tohutut rikkust ja linna rüüstamist. Täielik rünnak vallutas linna 29. mail 1453. Kui Osmanid hakkasid linna rüüstama, hakkas nende mereväe distsipliin kokku varisema ning paljud genovalased ja veneetslased põgenesid linnast laevadega, sealhulgas piiramisrõngas viibinud Veneetsia kirurg Niccolò Barbaro.
Pärast piiramist vallutasid Osmanid Morea 1460. aastal ja Trapezundi 1461. aastal. Trapezundi langemisega lõppes Rooma riik; Euroopa kroonitud pead tunnustasid Palaiologoseid õigusjärgsete Konstantinoopoli keisritena 16. sajandini, mil reformatsioon, Osmanite oht Euroopale ja vähenenud huvi ristisõdade vastu sundisid Euroopa riike tunnustama Osmanite riiki Anatoolia ja Levanti isandana. Pärast Trapezundi langemist vallutasid Osmanid 1475. aastal ka Theodoro ja 1479. aastal Epeirose despootkonna koos Vónitsaga.
Bütsantsi lüüasaamise põhjused[muuda | muuda lähteteksti]
Ladinlaste sekkumine[muuda | muuda lähteteksti]
Ladinlaste kohalolek Balkanil kahjustas tõsiselt bütsantslaste võimet koordineerida oma jõupingutusi osmanitürklaste vastu. Seda illustreerib Michael VIII, kelle katsed latinlasi Kreekast välja tõrjuda viisid Anatoolia piiride hülgamiseni, mis võimaldas mitmetel beilikkidel, samuti Osman I türklastel endised Bütsantsi maad rüüstata ja asustada. Kuigi Andronikos II kampaaniad Anatoolias saavutasid mõningast sõjalist edu, nurjasid neid pidevalt sündmused keisririigi lääneosas. Igal juhul olid bütsantslased sunnitud valima paavsti ja ladinlaste rünnakuohu või ebapopulaarse liidu vahel, mida paljud konkureerivad nõudlejad kasutasid Bütsantsi keisri vastase riigipöörde põhjusena.
Sellegipoolest hakkasid bütsantslased 14. sajandi keskpaigas ja lõpus saama läänest nominaalset abi. See oli vaid kaastunne moslemivõimuga võitleva kristliku kaasvõimu vastu ja hoolimata kahest ristisõjast said bütsantslased "Roomalt sama palju abi kui meie [Egiptuse] [Mamelukkide] sultanilt". Mamelukkide sultanaat oli 13. sajandil olnud üks sihikindlamaid riike kristlaste mõju kõrvaldamisel Lähis-Idas ning Küprose rüüsteretked 14. ja 15. sajandil ei muutnud seda.
Bütsantsi nõrkus[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast neljandat ristisõda jäid bütsantslased ebastabiilsesse seisu. Konstantinoopoli vallutamine 1261. aastal ja sellele järgnenud kampaaniad ei tulnud õigel ajal – Rumi seldžukkide sultanaadi nõrgenemine tõi kaasa paljude beilikkide lahkulöömise autonoomsete riikidena, nagu Osman I asutatud emiraat. Kuigi see võimu nõrgenemine andis Nikaia keisririigile ajutiselt vabad käed, ei olnud see midagi muud kui väike hingetõmbeaeg, mida ei kasutatud nii palju ära, kui oleks võinud.
Nende Kreeka taasvallutuste elluviimiseks oli Michael VIII sunnitud kehtestama Anatoolia talupoegadele hävitavaid makse, et maksta kalli armee eest, mis kujundati Komnenoste armee eeskujul. See tõi kaasa suure talupoegade toetuse türklastele, kelle süsteem tõi algul kaasa vähem makse.
Pärast Michael VIII surma kannatasid bütsantslased varakult pidevate tsiviiltülide all. Ka Osmanid kannatasid tsiviilkonfliktides, kuid see toimus palju hiljem, 15. sajandil; selleks ajaks olid bütsantslased liiga nõrgad, et palju territooriume tagasi vallutada. See on vastuolus Bütsantsi tsiviiltüliga, mis leidis aset ajal (1341–1371), mil Osmanid tungisid läbi laastatud Gallipoli Euroopasse ja ümbritsesid linna, pitseerides sellega selle vasalli saatuse. Kui seda vasalliteeti üritati murda, leidsid bütsantslased end ületrumbatuna ja ladinlaste abi meelevallas, mis hoolimata kahest ristisõjast ei andnud lõpuks midagi.
Osmanite tugevused[muuda | muuda lähteteksti]
Osmanitel olid suured diplomaatilised oskused ja võime koguda suurt hulka vägesid. Esialgu andsid nende rüüsteretkedel neile suurt tuge teised türklased Osmani väikese domeeni lähedal. Aja jooksul, kui türklased asusid aga elama Bütsantsi poolt halvasti kaitstud maale, suutsid nad talupoegade raskusi ära kasutada, värvates neid appi. Neid, kes Osmaneid ei aidanud, rüüstati. Lõpuks alistusid väljast ära lõigatud Väike-Aasia linnad ja Osmanid omandasid peagi piiramissõja kunsti.
Osmanite oskus vastastega hakkama saada muutis nad väga kiiresti võimsaks. Nad pigem allutasid oma vastased vasallideks kui hävitasid, muidu oleksid nad end selle käigus ammendanud. Vallutatud riikidelt andami nõudmine laste ja raha näol oli tõhus, et sundida vallutatud alistuma. Koos sellega koosnes kogu piirkond paljudest riikidest (Bulgaaria, Serbia, Ladina riigid), kes võitlesid üksteisega sama kiiresti kui Osmanitega, ja mõistsid liiga hilja, et Osmanite väed alistasid nad, integreerides nad alluvate riikide võrgustikku.
Tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]
Konstantinoopoli langemine oli šokk paavstlusele, kes andis korralduse alustada kohest vasturünnakut ristisõja vormis. Vastas ainult Burgundia hertsog Philippe Hea, kuid tingimusel, et teda abistab võimas monarh; aga keegi ei teinud seda. Paavst Pius II andis seejärel käsu uueks ristisõjaks. Jällegi ei teinud ükski Euroopa tolle aja suur juht olulisi jõupingutusi. See sundis paavsti enda ristisõda juhtima. Tema surm 1464. aastal viis ristisõja laialisaatmiseni Ancona sadamas.
Langemisel oli palju tagajärgi ka Euroopas: Kreeka teaduse ja kultuuri sissevool Euroopasse Osmanite eest põgenejate poolt oli Euroopa renessansi katalüsaatoriks ülioluline tegur.
Ebaõnnestunud katsed lüüa Osmaneid Nikopolis ja Varnas, Püha maa kaotus (ilma Bütsantsita ei saanud ristisõdijaid teel varustada) ja tõelise vasturünnaku puudumine panid paljud, sealhulgas Martin Lutheri, uskuma, et türklased on jumala karistus kristlaste pattude eest:
„Kui häbiväärne ... paavst on meid nii kaua türklastevastasesse sõtta peibutanud, meie raha võtnud, nii palju kristlasi hävitanud ja nii palju pahandust teinud!“
Sellest hoolimata hakkas Euroopa 1529. aastaks Osmanite ohule vastu tõusma. Martin Luther kirjutas oma seisukohti muutes, et "Jumala nuhtluse" vastu pidid suure hooga võitlema pigem ilmalikud juhid kui paavstluse algatatud ristisõda.
Kuna Osmanite Konstantinoopoli-vallutus sai Euroopa tegevusetuse tõttu de facto tunnustuse, hõlbustas see Osmanite edasisi vallutusi Euroopas ja Lähis-Idas. Nende võim saavutas lõpuks haripunkti 17. sajandi keskpaigas. Nende edu janitšaride kaudu sai nende uueks nõrkuseks; nende konservatiivsuse ja võimu tõttu oli Osmanitel reforme raske ellu viia, samas kui Euroopa armeed muutusid üha leidlikumaks ja moderniseerusid. Selle tulemusena muutusid Venemaa ja Austria katsed Osmanite ohtu ohjeldada üha enam formaalsuseks kuni Osmanite riigi ametliku lagunemiseni pärast Esimest maailmasõda.