Aru mõis (Nõo)

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Mõisa peahoone

Aru mõis (saksa keeles Arrohof) oli rüütlimõis Tartumaal Nõo kihelkonnas. Tänapäeval jääb mõisakompleks Tartu maakonna Elva valla Mälgi küla territooriumile.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esmakordselt mainitakse Aru mõisa (Arrohof) 1582. aastal Poola ürikutes. Pärast piirkonna Rootsi kuninga võimu alla minemist 1625. aastal läänistati mõis 1632. aastal Tartu õuekohtu president Peder Eriksson Sparrele (1592–1647), hiljem oli omanik tema poeg Per Persson Sparre (1633–1669), kelle abikaasa Sigridi (sünd. Horn af Åminne; 1630–1693) omanduses oli mõis kuni mõisate reduktsioonini.

Pärast Põhjasõda said mõisaomanikeks Osterwaldid. 19. sajandi keskel omandas mõisa von zur Mühlenite aadliperekond kelle käest eestlane Jaan Prüüs selle 1913. aastal ostis. Aru mõis oli üks umbes seitsmest protsendist rüütlimõisatest, mis siirdusid eestlaste kätte.

Mõisasüda jäi Prüüside kätte ka pärast 1919. aasta maade riigistamist. 1992. aastast kuulub mõisasüda Prüüside järglasele Mall Kirsipuule.

Mõisaansambel[muuda | muuda lähteteksti]

Peahoone[muuda | muuda lähteteksti]

Aru mõisa härrastemaja oli ühekorruseline välimuselt lihtne lameda katusega hoone, mis püstitati 1840. aastatel. Hoonet ilmestas otsas asunud lai klassitsistlik aken-uks, mille ette püstitati hiljem historitsistlik veranda.

Mõisahoones oli 16 tuba. Suurem osa mõisa sisustavast mööblist oli pärit Peterburist.

Teise maailmasõja aastail hoiti Aru mõisahoone keldrites Eesti Rahva Muuseumi kogusid. Nõukogude perioodil kasutati mõisa peahoonet kolhoosikontorina. Hoone otsas paiknenud historitsistlik veranda lammutati ja aken müüriti kinni. Samuti tehti hoonele juurdeehitus. Remondi käigus lõhuti kõik ajaloolised kaminad ja ahjud.

Mõisakompleks[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisakompleksi kuulus veel valitsejamaja, ait, meierei, veidi eemal asuv koorejaam, veski ja laut. Mõisale kuulus mitu karjamõisat ja moonakate maja.

Praegu on veel säilinud ait, valitsejamaja ja meierei. Neist esinduslikum on suur tellisait. Aida keskosas on kolme kaaravaga kaaristu ning välimust kaunistavad ristikujulised õhutusavad otsaviiludel. Hoone restaureeriti osaliselt 2000. aastal.

18. sajandi lõpul rajati mõisa barokk stiilis park, kuhu istutati 42 liiki taimi. Pargitiigi kaldal oli kiviktaimla.

Mõisa kalmistu[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisa kalmistu jääb mõisa südamest linnulennult umbes 0,6 km kaugusele lõunaedelasse.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Hagemeister, Heinrich von; F. von Buxhövden (1836/1837). Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. T. 1–2. Riga: E. Frantzen. pp. lk. 22. 
  • Maiste, Juhan. Nutt, Nele. Tartumaa mõisad. Näituse "Kaotatud paradiis" kataloog. − Eesti Põllumajandusülikool. Maastikuarhitektuuri eriala toimetised II. Balti villa rustica II. Tartu: 2005. Lk 20.
  • Praust, Valdo. Tartumaa mõisad. Tallinn: Tänapäev, 2008. Lk 86-9.
  • Stryk, Leonhard von (1877). Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Erster Teil. Der ehstnische District mit vier karten. Dorpat: C. Mattiesen. pp. 514 lk.  lk. 110-111
  • Tartumaa: maadeteadusline, majandusline ja ajalooline kirjeldus. Peatoim. J. Rumma, toim. J. G. Granö, J. V. Veski. − Eesti I. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1925. Lk 296 [1].