Ahi

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib kinnisest tulekoldest; tähtkuju kohta vaata artiklit Ahi (tähtkuju); india jumala kohta vaata artiklit Vritri

Ahi Rootsis
Saunaahi Soomes

Ahi on üldjuhul kinnine tulekolle, milles kütuse põlemise tagajärjel eraldub soojus. Ahje kasutatakse peamiselt ruumide kütmiseks, kuid ka toidu valmistamiseks. Mõnel pool tarvitatakse toiduvalmistamiseks ka poolkinnisi või lahtisi ahje.[1]

Tänapäeval nimetatakse analoogia põhjal ahjudeks samuti tööstusseadmeid, milles soojust kasutatakse tehnoloogiliseks kuumutamiseks (nt martäänahi), ning teiste soojusallikatega seadmeid (nt elektriahi).

Eestis on traditsioonilised kinnised ahjud, kus kütusena tarvitatakse enamasti töödeldud puitu (puuhalud, pelletid vms) või turvast (turbabrikett). Toitu valmistatakse sellistes ahjudes kas kinnistes nõudes (nt ahjupott), pealt kaetud nõudes (nt fooliumiga kaetud alusel) või nõudeta (nt tuhas küpsetatud kartulid). Tuld ahjus segatakse ahjuroobiga, nõusid võidakse ahju asetada ahjuhargiga. Ahjusuu ees on ahjuuks, suitsuava sulgemiseks on ahjusiiber.

Tavapäraselt on ahje ehitatud kividest või keraamikast (tellised). Selline materjal salvestab soojust ja soojendab õhku ka pikka aega pärast kütmise lõppu, muutes kinnise ahju küttekoldena efektiivsemaks kui lahtised kolded, mis soojendavad ümbrust üksnes kütuse põlemise ajal.

Traditsioonilise vene ahju peal on lavats (ahjupealne), kus saab magada.

Tähtis roll on ahjudel ka saunas. Eesti saunaahjudel on traditsiooniliselt lahtine kividest keris, millele vett visates paiskub õhku aur (leil).

Ahjud kui saasteallikas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Traditsiooniliste ahjude puhul ei põle kütus tihtipeale täielikult, nii et õhku paiskub suures koguses tervisele kahjulikke jääkaineid. Seepärast on ahikütte korral oluline hoida küttesüsteem korras ning kasutada ahjus põletamiseks mõeldud kütust, mitte tarvitada ahju jäätmepõletuseks (põletades nt kilet vms plastmassi, värvitud puidujäätmeid jms).

Nähtavaid gaasilisi jäätmeid nimetatakse suitsuks, kuid kahjulikud jääkained võivad olla ka nähtamatud (nt vingugaas). Ahjulõõri kogunevaid jääkaineid nimetatakse tahmaks, selle eemaldamise ning küttekollete üldise korrashoiuga tegelevad korstnapühkijad.

Ahjud Eesti taluarhitektuuris[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti taluarhitektuuris olid tavapäraselt kasutusel kahte tüüpi ahjusid: keris- ja umbahjud[2].

Rehielamutes kasutati suuri reheahje, mis pidid andma piisavalt soojust, et kuivatada ka parte peale laotatud vilja. Reheahjudel oli oluline roll uusaja Euroopas ainulaadses Baltimaade viljatöötlustehnoloogias, mistõttu siitkandi vili säilis hästi ja oli kõrgelt hinnatud; ahjust pidevalt erituv suits, mis vilja säilimist soodustas, kahjustas samas inimeste tervist, mistõttu 19. sajandi algul märkis Karl Ernst von Baer raamatus "Eestlaste endeemilised haigused", et eestlaste seas on väga levinud silmahaigused.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Ahi, "Eesti keele seletav sõnaraamat"
  2. Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 14

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]