Nelson Potter

Nelson Thomas Potter Jr. (22. september 1939 – 12. mai 2013) oli USA filosoof, kes tegeles põhiliselt Immanuel Kanti eetikaga.

Ta sai doktorikraadi Johns Hopkinsi Ülikoolist 1969. Aastast 1965 kuni emeriteerumiseni 2010 töötas ta Nebraska-Lincolni Ülikoolis.

Looming

Kanti "Alusepaneku" 1. peatüki argument

Artikkel "The Argument of Kant's Groundwork, Chapter 1" tõlgendab Immanuel Kanti teose "Alusepanek kommete metafüüsikale" 1. peatükki ühtse argumendina ja üheksa teesina.

1. peatükk teeb kindlaks, mis moraali ülim printsiip on, analüüsides moraalse headuse mõistet. 2. peatükk jätkab sama printsiibi ekspositsiooniga filosoofilise terminoloogia abil. 3. peatükk püüab seda printsiipi õigustada.

Tees 1. Ainult heal tahtel on absoluutne väärtus. Kanti järgi kuulub see meie tavalisse ratsionaalsesse moraalitunnetusse ning ta analüüsib meie tavalist mõistuspärast teadmist moraali kohta, nii et ta võib-olla leiab, et selle teesiga nõustuks kohe iga mõistusega olend. Ta ei esita selle teesi kasuks kuigi palju argumente. Tekib kaks küsimust: mis on hea tahe ja mis on absoluutne väärtus? Hea tahte mõistet alles hakatakse analüüsima ning sellepärast see peabki olema ebamäärane ja umbmäärane. Kogu 1. peatükk vastab küsimusele, mis hea tahe on. Igatahes aga võib öelda, et hea tahe on see, mille omamise tõttu kedagi võib nimetada moraalselt heaks inimeseks. Absoluutset väärtust võib pidada väärtuseks, mis kaalub üles iga mitteabsoluutse väärtuse. Nii et Kant väidab heal tahtel on suurem väärtus kui tahes muud laadi asjal. Kuna osutub, et hea tahe on moraalne tahe ja selles on isikute moraalne väärtus, siis võib teesi väljendada ka nii: moraalne väärtus kaalub iga muud laadi väärtuse üles.

Tees 2. Hea tahe ei ole hea selle pärast, mida ta teeb või korda saadab. See, mis on hea üksnes selle pärast, mida ta korda saadab, on hea ainult tuletatud mõttes, st ainult vahendina; hea tahe on iseenesest hea. Tees 2 järeldub teesist 1, sest kuigi asi võib olla seesmiselt hea, olemata absoluutselt hea, ei saa seda olla miski hea ainult vahendina absoluutselt hea jaoks, sest vahendi headust piiraks alati eesmärgi headus. Ja kui hea tahe on ka hea vahendina, siis see tõsiasi on erinev ja sõltumatu tema seesmise headuse tõsiasjast.

Tees 3. Inimese tegu on moraalselt hea siis ja ainult siis, kui seda tehakse kohusest. Kant esitab "kolm lauset" moraali kohta. Ta ei ütle, mis esimene lause on, aga vaatleme teesi 3 esimese lausena. Paistab, et Kant pidas teesi 3 teesist 1 järelduvaks, kuid pole ilmne, kuidas see järeldub. Üleminek ühelt teesilt teisele sisaldab üleminekut hea tahte väärtuselt seda väärtust väljendavate tegude väärtusele. Kant võis analüüsida kas hea tahte või moraalselt hea teo mõistet, jõudes samadele järeldustele. Üleminel teesile 3 sisaldab ka kohuse mõiste kasutuselevõtmist. Kant ütleb, et kohuse mõiste sisaldab hea tahte mõistet, ent subjektiivsete piirangute ja takistuste juures. Seega tegu kohusest väljendab alati head tahet, end mitte ümberpöördult. Kohuse mõiste on rakendata siis, kui hea tahe kohtab tunnete ja soovide vastupanu, nagu inimeste puhul. Aga tees 3 järeldub teesist 1 ainult juhul, kui meil on kohusest lähtuva teo analüüs, mis näitab, et niisugused ja ainult niisugused teod on head tahet väljendavad teod.

Tees 4. Kohusest tegutsemine on tegutsemine mitte teoga saavutada tulevat eesmärki silmas pidades, vaid pidades silmas ainult maksiimi, mille järgi seda tegu otsustatakse. See on Kanti "teine lause". Kui tegu kohusest on head tahet väljendav tegu ja seega iseenesest hea tegu, sest hea tahe on iseenesest hea, siis teo headus ei saa kätkeda selle tegelikus ega kavatsetavas tagajärjes, sest muidu oleks ta hea ainult vahendina (tees 2). Aga kõik mingi soovi täitmiseks tehtud teod on head ainult vahendina. Järelikult hea tegu ei saa olla soovi täitmiseks tehtud tegu. Aga kui meie teod on moraalselt head, siis miski määras meie tahet teole. Mis saab määrata tahet moraalselt heale teole, kui see pole kalduvus? Määramise alus ei leidu mujal kui tahte printsiibis. Tahe valib formaalse aprioorse printsiibi ja materiaalse aposterioorse aje vahel. Et viimane ei saa määrata tahet moraalselt hea teo puhul, siis peab kohusest lähtuva teo puhul tahet määrama tahtmise formaalne printsiip. Maksiim on tahtmise subjektiivne printsiip, üldine tegutsemisreegel mida subjekt järgib. Ta on subjektiivne selles mõttes, et ta kehtib ainult subjekti jaoks, kes on selle omaks võtnud. Seevastu praktilised seadused ja imperatiivid on objektiivsed praktilised printsiibid. Objektiivsetena on nad kõigile mõistusega tegijatele siduvad, täiesti ratsionaalne tahe järgib neid ja ebatäiuslikult moraalne olend peaks neid järgima. Pole päris selge, millise teesi kasuks Kant argumenteerib. Tundub, et ta teeb kindlaks kaks eri lauset. Esimene on tees 4a, mis ütleb, et teo moraalne väärtus on tema maksiimi kvaliteet. Hilisemates töödes defineerib Kant vooruse teo täielikult üldise ja formaalse maksiimi kaudu ning ütleb, et voorusekohused tulevad imperatiividest, mis on suunatud teo maksiimidele. Maksiimid on teo reeglid, mida tegija vabalt valib. Need on sisemised reeglid, mida väliste tegude tegemisel järgitakse. Me vastutame kõige otsesemalt oma sisemiste motiivide valiku eest, sest teod, mille eest me vastutame, on lihtsalt järelmid sellest, et me võtsime omaks teatud motiivi. Kord tundub, et Kant kord vastandab tegu ja teo motiivi, kord tundub, et ta otsekui samastab neid. Igatahes ei saa otsustada teo moraalse väärtuse järgi selle välise loomuse järgi, vaid tuleb otsida selle printsiipi, st maksiimi. Kant väidab ka teesi 4b: kohusest tehtav tegu on tegu, mis tehakse sellise maksiimi alusel, mis on omaks võetud mitte selle pärast, et selle omaksvõtmine täidab meie soovid, vaid tema vormi pärast.

Tees 5. See tahtmise formaalne printsiip (st printsiip maksiimide omaksvõtmisele nende vormi tõttu) on lihtsalt nõue, et minu tegu oleks kooskõlas universaalse seaduse kui niisugusega. Kanti meelest me peame selle teesi omaks võtma sellepärast, et tahtmise puhtformaalne printsiip ei saa nõuda midagi enamat.

Tees 6. Seaduse olemus on selle universaalsus. See saadakse Kanti meelest seaduse mõiste analüüsiga.

Tees 7. Moraaliseadus ei nõua mitte midagi peale selle, et ma alati toimiksin nii, et ma võiksin tahta, et minu maksiim saaks universaalseks seaduseks. Võib tunduda, nagu tees 7 kas ei järeldu teesidest 5 ja 6 või ei väljenda kõike, mida see Kanti arvates väljendab. Kanti meelest järeldub ülimale moraaliprintsiibile adekvaatne printsiip teesidest 5 ja 6. Kant ütleb 2. peatükis, et kategoorilise imperatiivi sisu johtub juba selle mõistest. Tundub, et Kanti meelest käsivad moraaliimperatiivid lihtsalt, et meie teod oleksid üldiselt seadusesarnased. On vähemalt kahtlane, kas Kant tegelikult saab dedutseerida moraaliimperatiivi lihtsalt seadusemõistest. See sõltub sellest, mida moraaliimperatiiv tähendab; see ning see, kuidas moraaliimperatiivi tuleb rakendada, on väga vaieldavad teemad. Sellepärast Potter ei ütle, kas see tuletus siin õnnestus.

Teesid 5 kuni 7 on tahtmise formaalse printsiibi analüüs, mis püüab näidata, et see formaalne printsiip ütleb, et ma pean toimima alati nii, et minu printsiip peaks saama universaalseks seaduseks. Ja tees 4b ütleb, et tegutsemine kohusest on tegutsemine niisuguse formaalse printsiibi (st vormi tõttu omaksvõetava printsiibi) alusel. Pannes kokku 4b ning 5 kuni 7, saame:

Tees 8. Kohusest toimimine on toimimine ainult selle maksiimi alusel, mida saab samal ajal tahta universaalse seadusena.

Me teame aga teesidest 1 kuni 3, et kohuse pärast toimiv tahe on hea tahe. Sellepärast võib teesidest 1 kuni 3 kuni 8 järeldada, et:

Tees 9. Hea tahe on tahe, mis alati toimib ainult selle maksiimi alusel, mida samal ajal saab tahta kui üleüldist seadust.

Nüüd on selge, et on järjepidev argument hea tahte mõistest kuni kategoorilise imperatiivi esimese formuleeringuni, ja on ka ilmne, et Kant pidas seda silmas. Nii et kuigi moraaliseaduse loomust pole esimeses peatükis küllaldaselt selgitatud ning selle mõned aspektid on selgitamata, on küllaldaselt kindlaks tehtud, et hea tahte maksiim oleks alati universaliseeritav, ja ka Kant leiab, et see on küllaldaselt kindlaks tehtud.

Jääb järele veel kolm kohta. 1. Ebatavaline ja mitte kuigi veenev argument loomuliku teleoloogia alusel praktilise mõistuse funktsiooni kohta: et inimestel on võime kasutada mõistust tegudeks, siis ei saa mõistuse praktiline kasutamine neile antud olla nende õnnelikkuse edendamiseks, vaid ainult selleks, et tekitada tahe, mis on iseenesest hea. 2. Kant räägib austusest seaduse vastu. 3. Kant räägib moraalse ja prudentsiaalse mõtlemise vastandlikkusest ning väidab, et selleks et moraalsed ja prudentsiaalsed kaalutlused segi ei läheks, tuleb moraalsel ja prudentsiaalsel mõtlemisel selget vahet teha.

Paistab, et esimese lause arutamisel püüab Kant eeskätt vahet teha toimimisel kohusest ja kõigest kohusekohasel toimimisel. Ta ei esita kriteeriume, vaid eristab mõisteid. Ta jätab kõrvale kohusevastased teod. Suhteliselt hõlbus on ka eristada kohusest tehtud tegusid nendest, mis tehakse mingi kalduvuse täitmiseks, sest nendeks pole vahetut kalduvust ja neid ei tehta teo enda joonte pärast. Kõige raskem on kohusest tehtavaid ja mitte kohusest tehtavaid tegusid, kui teod täidavad mõnd vahetut kalduvust. Kant ei defineeri kohe kohusest tehtavat tegu, sest definitsioon peab jääma analüüsi lõppu. Ent ta eeldab, et see on tegu, mida tehakse selle enese pärast. Kui seda ei tehtaks selle enese pärast, siis oleks raske näha, kuidas see saab väljendada head tahet. Nii kohusest kui ka vahetust kalduvusest tehtavat tegu tehakse selle enese pärast, sellepärast ongi neil nii raske vahet teha. Kantil on selle kohta kolm näidet. Ligimesearmastuse ja isegi vaenlase armastamise käsku tuleb võtta praktilise armastuse, mitte "patoloogilise armastuse" käsuna, sest viimast ei saa käskida. Siin on üks filosoofilisi motiive, miks Kant omistab moraalse väärtuse ainult kohusest tehtavatele tegudele: ainult neid saab moraaliseadus käskida. Kui me toimiksime ainult kalduvusest, siis ei saaks moraaliseadus ühtki tegu käskida, sest igal teol on motivatsiooniline alus. Meid ei kästa siin toimima kohusest; meilt lihtsalt ei saa nõuda kalduvusest tehtavat tegu. Moraalne kohustus eeldab nõutava teo adekvaatset motivatsioonilist alust. Üksnes kohusest tehtava teo puhul on see eeldus igal moraalikäsu juhtumil õigustatud. Kui moraaliseadus käsib tingimatult, siis ta ei saa oodata, et iga sellise eelduse õigustatust igal juhtumil, sest see teeks käsu tinglikuks, seega mitte kategooriliseks. Moraalikäskude võimalikkuse õigustus peab hõlmama motivatsioonilise eelduse õigustust, ja ainult kohuse motiivist tehtavate tegude puhul, st juhtudel, kus tegu tehakse moraalselt nõutava teona, leidub teo moraalne kvaliteet teo motiivis endas. Ainult kohusest tehtavatel tegude maksiimidel on moraalne sisu. Täielikku vastust 1. peatükis ei ole, kuid Kant alustab vastamist teist lauset alustades. Esiteks, iga teo moraalne väärtus on tema maksiimi kvaliteet. Teiseks, moraalse väärtusega tegude maksiimid on kas ise formaalsed või neid määrab tahte formaalne printsiip (pole selge, kumb on õigem sõnastus). Vorm vastandub siin mateeriale, ja mateeria on kavatsus, eesmärk. Mujal samastab Kant teo eesmärki ja tahtmise mateeriat. Maksiimi vorm on teo printsiip, arvestamata eesmärke, mille selle printsiibi alusel toimumine täidaks. Subjektiivse eesmärgiga määratud teo maksiim on moraalse sisuta. Miski peab meie tegu määrama. Jääb üle moraalne printsiip, mis ei viita ühelegi eesmärgile. Moraalne sisu peab tulema vormist. Kant püüab näidata, et see moraalne printsiip on kategooriline imperatiiv. Maksiimide moraalse sisu, formaalsete printsiipide ja teiste võtmemõistete loomus jääb mõnevõrra ebamääraseks ja ebaselgeks. Sellepärast on raske väita, et Kanti argument on siin paikapidav. Aga Robert Shope'i katse näidata, et kategoorilise imperatiivi ei pea paika ning "Alusepaneku" 1. peatüki argument isegi koos teiste Kanti argumentidega on non sequitur või rajaneb kahtlastel eeldustel, ei ole õnnestunud. Shope ütleb, et see argument

Publikatsioone

• The Argument of Kant's Groundwork, Chapter 1. – Canadian Journal of Philosophy, Suppl. No 1, 1974.
• Maxims in Kant's moral philosophy. – Philosophia, 1994, 23 (1–4), lk 59–90.
• The Synthetic A Priori Proposition Of Kant's Ethical Philosophy. – Jahrbuch für Recht und Ethik, 1997, 5.

Välislingid

• Nekroloog