Misoloogia

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Misoloogia (vanakreeka keeles μισολογία) on mõistuse, loogika, mõtlemise ja argumentide vihkamine, kartus või umbusaldamine.

Seda sõna on antiikajal kasutanud Platon ja Plutarchos.

Platoni "Phaidonis" võrdleb Sokrates misoloogiat misantroopiaga. Nii nagu keegi võib armastada ja usaldada kõiki inimesi, ent kord petetud saates hakata kogu inimkonnasse halvasti suhtuma, võib keegi, kes usaldab mõistust või loogikat, hakata seda umbusaldama, nähes, et seda saab kuritarvitada mis tahes seisukoha kaitsmiseks. Sokrates hoiatab Phaidonit misoloogia ohtude eest. Platoni järgi tuleb selleks, et misoloogiast hoiduda, valida esimesed argumendid või teesid targalt, palju uurides ja õppides.

Platoni vastanduses filosoofi ja sofisti vahel kasutab filosoof retoorikat ja dialektikat tõeni jõudmiseks, sofist aga kasutab retoorikat oma vastasest jagu saamiseks. Sofist eitab universaalset tõde, pooldades relativismi. "Sokratese apoloogias" ei piisa Sokratese mõistuspärastest veenvatest argumentidest süüdistuse vastu tema päästmiseks.

Descartesi järgi põhjustab eelarvamuste püsimine pärast mõistuspäraseid tõestusi misoloogiat. Siis võib küsida, kuidas mõistuslik olend saab mõistust ignoreerida.

Hegel nimetab vahetule teadmisele apelleerimist misoloogiaks ("Filosoofiliste teaduste entsüklopeedia", § 11, märkus).