Alfred Nobel

Muuda linke
See on B-klassi artikkel. Lisateabe saamiseks klõpsa siia.
Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Alfred Bernhard Nobel)
Alfred Nobel
Sünninimi Alfred Bernhard Nobel
Sündinud 21. oktoober 1833
Stockholm
Surnud 10. detsember 1896 (63-aastaselt)
Sanremo
Rahvus rootslane
Tegutses keemiku, inseneri, leiutaja ja relvatöösturina, leiutas dünamiidi, asutas Nobeli auhinna
Autogramm

Alfred Bernhard Nobel ([nʊˈbɛl]; 21. oktoober 1833 Stockholm – 10. detsember 1896 Sanremo) oli rootsi keemik ja tööstur, dünamiidi leiutaja.

Alfred Nobel oli kõigest 29-aastane, kui ta esitas patenditaotluse nitroglütseriini ja nitraatide detonaatorile. Nitroglütseriin oli aine, mis plahvatas vähimagi tõuke peale. 1866. aastal avastas Nobel, et nitroglütseriin absorbeerus kiiselguuris ja moodustas segu, mis oli stabiilne ja lihtsalt käsitletav, kuid säilitas oma plahvatuslikkuse. Nii sündis dünamiit. Nobeli ettevõtteid tekkis üle terve Euroopa, nende toodang kasvas 11 tonnilt 1867. aastal kuni 66 000 tonnini 1895. aastal. Alfred Nobel sai kokku 355 patenti. Oma testamendiga asutas ta Nobeli füüsika-, keemia-, meditsiini/füsioloogia-, kirjandus- ja rahuauhinna, mis antakse neile, kes aasta jooksul suudavad inimkonnale suurimat kasu tuua. Nobeli auhind anti esimest korda välja aastal 1901.

Suguvõsa päritolu[muuda | muuda lähteteksti]

Perekonnanime Nobelius kasutas Nobeli esivanematest esimesena aastatel 1655–1707 Skånes elanud Petter Nobelius (Petrus Olai Nobelius). Tema sünninimi oli Peter Olofsson[1] (ladinapäraselt Petrus Olai), hiljem lisas ta sellele oma sünnikoha Nöbbelövi järgi ladinapärase Nobeliuse.[2] Petrus Olai Nobeliuse abikaasa oli Olof Rudbecki tütar Wendela, seega on Alfred Nobel Rudbecki otsene järeltulija.[3]

Alfred Nobeli vanaisa Immanuel Nobelius oli Upplandi rügemendis allohvitser. Tema oli see, kes muutis perekonnanime kõigepealt Nobelliks ja siis Nobeliks. Aastal 1786 on rügemendi nimekirjas esimest korda tema perekonnanimeks märgitud Nobel.[4] Aastal 1788 abiellus Immanuel Nobel Anna Roselliga. Aasta hiljem kolis perekond Uppsalasse. Aastal 1800 nimetati Immanuel Nobel Gävle valla abiarstiks. Pärast abikaasa surma 1795. aastal abiellus Immanuel Nobel Brita Ahlbergiga. Neil sündis 1801. aastal poeg, kes sai samuti nimeks Immanuel. Temast sai hiljem Alfred Nobeli isa.

Aastal 1827 abiellus Immanuel Nobel noorem Andriette Ahlselliga. Andriette Ahlsell oli pärit jõukast haritud perekonnast. Tema isa oli raamatupidaja.[5] Pärast abiellumist üüris perekond korteri Stockholmis. Nende esimene poeg Robert sündis 1829. aastal[6] ja järgmine poeg Ludvig 1831. aastal. Immanuel Nobel noorem oli tunnustatud ehitusmeister, kes tööst puudust ei tundnud. Perel oli esialgu leib alati laual. Veidi hiljem aga koges Immanuel mitme ehitise juures ebaõnnestumisi. Näiteks silla ehitusel hävis kolm ehitusmaterjali transportinud praami. Ühe maja puhul selgus, et selle vundament hakkas vajuma ning Nobel pidi kogu maja tiiva uuesti ehitama. Lisaks oli Nobeli Långholmeni majas 1832. aasta vanaaastaõhtul tulekahju. Nende õnnetuste tagajärjel läks Immanuel Nobeli äri pankrotti. Pere oli sunnitud kolima tagasihoidlikku korterisse aadressil Norrlandsgatan 11. Just siis, kui pere majanduslik olukord polnud kiita, sündis 1833. aastal nende kolmas poeg. Ta sai nimeks Alfred. Pere noorim laps Emil sündis 1843. aastal Peterburis. Hiljem sünnitas Andriette veel ühe poja ja tütre, kuid mõlemad surid imikuna[7].

Lapsepõlv[muuda | muuda lähteteksti]

Vennad Nobelid ülevalt päripäeva: Robert, Alfred, Ludvig ja Emil (sülelaps)

Alfred Nobel sündis 21. oktoobril 1833 Stockholmis.[8][9] Samal aastal oli Nobeli äri pankrotti läinud. Immanuel Nobel ei tahtnud uut ametit otsida ja püüdis leida uut elatusallikat, tutvudes muu hulgas tehnika edusammudega.[10] Kui ta kuulis šotlase Charles Macintoshi leiutatud uuest kummimaterjalist vihmamantlite valmistamiseks, sai ta idee. Ta tahtis valmistada sõduritele veekindlaid seljakotte, mida saaks vajadusel õhku täis puhuda ja kasutada õhkpadjana veetakistuste ületamisel või ujukina pontoonsildades. Ta leidis isegi rahastaja ja tegi näidised, kuid armee ei olnud tema leiutisest huvitatud. Ka meditsiini ja tööstuse tarbeks pakutud leiutised ei äratanud tähelepanu. Ta leidis uue rakenduse elastse kummikanga kasutamiseks maamiinide juures, kuid ka see ei pakkunud Rootsi armeele huvi. Koostööst oli huvitatud aga Venemaa saadik Stockholmis, Soome päritolu Lars Gabriel von Haartman, kes kutsus Nobeli Turusse, et arendada tooteid Venemaa armee jaoks.

Kui Immanuel 1837. aastal Turusse läks, pidi tema pere ise hakkama saama. Oma esimesel tööaastal Turus suutis Immanuel perele nii palju raha saata, et Andriette sai avada väikese piima- ja juurviljapoe. Robert, Ludvig ja Alfred teenisid lisa tänaval tuletikkude müümisega.[11] Andriette tahtis lastele hea hariduse anda ja pani nad Jacobi koguduse kooli. Alfred käis koolis ainult aasta, Ludvig kolm aastat ja Robert kolm ja pool aastat. Robert jättis 1841. aastal kooli pooleli, et meremeheks hakata. Ta võeti ühele Lõuna-Ameerikasse suunduvale laevale kapteni kajutivahi ametisse. See oli tüüpiline amet, kus heast perekonnast pärit poisid said meresõiduga esimest tutvust teha.

Pereäri algus Peterburis[muuda | muuda lähteteksti]

Alfred Nobel noorena

Aastal 1838 kolis Immanuel Nobel Turust Peterburi. Tema äri edenes hästi. Tal olid lõhkeainetega ümberkäimise kogemused juba sellest ajast, kui ta ehituse alal tegutses. Nobelil oli õnnestunud veenda Venemaa sõjaväeametnikke ja keiser Nikolai I-st maamiinide vajalikkuses. Ta sai preemiaks 3000 hõberubla ning laiendas selle abil oma maamiine tootvat katsetöökoda. Aastal 1842 otsustas ta pere Peterburi kutsuda.[12]

Samal ajal sai Immanuel Nobel tänu hästi õnnestunud lõhkeaineesitlusele keisrilt 25 000 hõberubla suuruse preemia. Tema äri õitses. Ta oli ostnud Peterburis ühekorruselise puitmaja[7]. Kuigi Peterburis oli palju häid välismaalastele mõeldud koole, palgati Alfredile ja Ludvigile eraõpetaja, kes õpetas neile kirjandust, filosoofiat, keeli, matemaatikat ja loodusteadusi. Nii Alfred ja Ludvig kui ka merelt tagasi tulnud Robert oskasid lisaks rootsi keelele kõnelda ja kirjutada vene, prantsuse, inglise ja saksa keeles.[9][13]

1840. aastatel läks Immanuel Nobeli äril hästi.[14] Lisaks maamiinidele tootis tema töökoda ka meremiine, relvi ja mitmesuguseid masinaid, sealhulgas aurumasinaid Volga jõe aurikute jaoks. Ka Venemaa esimesed keskkütteseadmed toodeti Nobeli tehases; esimesed neist paigaldas Nobel oma majja.[7] Nobel ostis oma äripartneri osa välja, laiendas tegevust ja kolis äri uude kohta. Ettevõtte nimeks sai Fondieres et Atélieres Mécaniques, Nobel & Fils. Alates 1840. aastate teisest poolest töötasid pereäris ka lapsed. Igaüks neist pidi alustama kontoris, seejärel töötama tellimuste osakonnas, tootmises töödejuhatajana ja juhtkonna abilisena finantsküsimustes.

Õpingud ja välisreisid[muuda | muuda lähteteksti]

Rootsi keelt ja ajalugu ning kirjandust ja filosoofiat õpetas poistele rootslane Lars Santesson. Matemaatikat ja loodusteadusi õpetas muu hulgas Ivan Peterov.[7] Alfred oli kinnine ja tagasihoidlik laps. Juba teismelisena oli ta lisaks keemiale huvitatud kirjandusklassikast ja luulest. Ta nautis eriti inglise luulet, sealhulgas George Gordon Byroni ja Percy Shelley loomingut. Muu hulgas tõlkis ta Voltaire'i teoseid rootsi keelde ja siis oma keeleoskuse testimiseks uuesti prantsuse keelde. Ta õppis pähe lehekülgede kaupa sõnaraamatuid.[7] Ta kirjutas juba väga noorena muu hulgas 425-realise ingliskeelse luuletuse. Isale tema kirjandushuvi eriti ei meeldinud, sest tema tahtis pojast inseneri kasvatada.[15]

Keemiat, füüsikat ja matemaatikat õpetasid vendadele teiste seas keemiaprofessorid Nikolai Zinin ja Juli Trapp, kes olid nende isa head tuttavad. Alfredi vaimustasid eelkõige keemiakatsed.[16] 1850. aasta paiku läks Alfred Nobel koos Zininiga Pariisi, kus veetis aasta keemiat õppides, töötades ühe tolleaegse väljapaistvama keemiku Théophile-Jules Pelouze'i laboris.[17] Ta tutvus ka Pariisi seltskonnaeluga. Pelouze'i juures tutvus ta itaalia keemiku Ascanio Sobreroga, kes oli kolm aastat varem glütseroolist, väävel- ja lämmastikhappest valmistanud nitroglütseriini. Et aine reageerimine temperatuuri ja rõhu muudatustele oli ettearvamatu, ei usutud tollal, et seda oleks võimalik praktiliselt rakendada.[15]

Kui Alfred Nobel Peterburi tagasi jõudis, otsustas isa ta Euroopasse reisile saata, et tema maailma avardada. Alfred külastas Kesk-Euroopas ja Suurbritannias paljusid perefirma koostööpartneriteks olnud tööstusettevõtteid. Eelkõige pidi ta tutvuma uute meetoditega ja hankima värskeid ideid uute toodete leidmiseks. Lääne-Euroopast siirdus ta New Yorki. Tema reisist Ameerika Ühendriikidesse on teada, et ta külastas korduvalt rootsi leiutajat John Ericssoni.[9] Ta võttis Peterburi kaasa Ericssonilt saadud kütteseadme joonised.

Esimesed katsed nitroglütseriiniga[muuda | muuda lähteteksti]

Nobeli labori rekonstruktsioon Nobeli muuseumis Björkbornis

Alfred Nobel pöördus Peterburi tagasi oma 21. sünnipäeval, 21. oktoobril 1854. Enne seda oli ta reisist tingitud kurnatuse tõttu olnud sunnitud mõnda aega Saksamaal ravil viibima.

Et Venemaa valmistus Krimmi sõjaks, sai Nobeli ettevõte palju tellimusi. Ettevõttes töötas üle tuhande inimese ja selle tegevus tootis kasumit. Immanuel Nobel oli keisri juures heas kirjas ning oli üks Venemaa tunnustatumaid insenere.[18] Ta sai oma teenete eest keiserliku kuldmedali.

Krimmi sõja ajal suri Nikolai I ja keisriks sai Aleksander II. Sõda ei sujunud Venemaa jaoks edukalt. Varustuse tarnijad ei täitnud oma ülesandeid. Muu hulgas oli armeele müüdud pabertallaga jalanõusid ja jahuga segatud püssirohtu.[19] Aleksander II vallandas armee varustajad. Kuigi Nobeli ettevõte oli oma tellimused auga täitnud, katkesid ka tema tarned, sest lepingute sõlmijad olid ametist vallandatud. Sõjast kurnatud riigis oli raske uusi kliente leida. Alfred Nobel oli selleks ajaks saanud perekonna finantsasjatundjaks. Ta saadeti Pariisi ja Londoni pankadesse laenu paluma, kuid ta tuli tühjade kätega tagasi.

Suvel 1859 otsustas Immanuel Nobel tagasi Stockholmi pöörduda. Ta jättis ettevõtte Ludvigi hoole alla. Ka Alfred ja Robert pidid venda aitama. Ludvig asutas Peterburis oma ettevõtte. Robert ja Alfred Nobel üürisid ühise korteri ning Alfred muutis korteri köögi keemialaboriks. Nitroglütseriin oli Alfred Nobeli tähelepanu köitnud ja ta oli juba koos isaga seda katsetama hakanud, et uurida, kuidas oleks võimalik plahvatusprotsessi kontrolli all hoida. Varasuvel 1862 korraldas ta vee all esimese lõhkamise. Nitroglütseriin oli kinnikorgitud klaastorus, mis omakorda oli asetatud püssirohuga täidetud suletud tsinkanumasse. Püssirohu seest ulatus välja süütenöör. Ta süütas süütenööri ja viskas anuma vette. Järgnenud talvel korraldas Nobel Neeval mitu plahvatust. Katsed äratasid ka Ludvigi huvi. Linnast kaugemal tehtud katsed õnnestusid hästi ning isa soovitusel taotles Alfred oma leiutisele patenti. Aastal 1863 kolis ta Stockholmi isa juurde ja sama aasta 14. detsembril sai ta Rootsis patendi nitroglütseriinil põhinevale lõhkeainele. Enne seda oli ta Peterburis saanud oma esimesed patendid – 1857. aastal patenteeris ta gaasi mõõteriista ning 1859. aastal vedelike mõõteriista ja uut tüüpi baromeetri.[7]

Et Rootsis saadi harva patente lõhkeainetele, äratas Nobeli leiutis sõjaväeametnike tähelepanu. Nad palusid Immanuel ja Alfred Nobelil nitroglütseriini tutvustada. Näidislõhkamine korraldati Karlbergi lossi juures. Esitlust olid jälgima saabunud nii kaitse- kui ka tsiviilasjatundjad. Esialgu ei avaldanud plahvatused pealtvaatajaile muljet, sest plahvatuse võimsus ei olnud oluliselt suurem kui sama koguse püssirohu puhul. Alfred Nobel avastas, et plahvatuse võimsus vähenes sedamööda, kuidas nitroglütseriin püssirohu sisse imendus. Esitlust ette valmistades olid nad komponendid varakult kokku seganud ning vanemad segud plahvatasid väiksema jõuga. Demonstratsioon lõpetati vägeva plahvatusega, mille põhjustas värskelt segatud lõhkeaine. Sellest hoolimata pidid Nobelid pettuma, sest Rootsi kaitsevägi pidas lõhkeainet liiga ohtlikuks.

Lõhkeaine täiustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Alfred Nobel

Karlbergi esitluse põhjal oli selgunud, et nitroglütseriini ja püssirohu segu ei säilita oma omadusi. Katseid tuli jätkata. Alfredi abiliseks sai tollal 20-aastane noorim vend Emil.

Katsetamise käigus leidis Alfred abinõu segu vananemise vältimiseks. Ta täitis katseklaasi püssirohuga ja pani sellesse süütenööri ning asetas katseklaasi seejärel nitroglütseriiniga täidetud anumasse. Uuendus andis oodatud tulemuse ja katselõhkamine õnnestus hästi. Tema seadeldisest sai alguse levinud detonaator, mida paljud lõhkeaineasjatundjad peavad Nobeli tähtsaimaks leiutiseks.

Alfred Nobel nimetas oma leiutise plahvatusõliks. Kevadel 1864 asus ta sellele ostjaid otsima. Peagi hakkasidki mäendusettevõtted temalt lõhkeainet ostma. Et turg kasvas kiiresti, töötati välja ka uus nitroglütseriini valmistamise meetod, mis oli küll varasemast ohtlikum.

Nobeli leiutist oli võimalik rakendada mitmes vallas, kuid ta vajas raha, et tootmist laiendada ja leiutis ka välismaal patenteerida. Noorpõlves tehtud Euroopa-reisil oli ta loonud sidemeid muu hulgas Kesk-Euroopa pankades. Ta sõitis Prantsusmaale raha hankima ning Pariisi pangalt Crédit Mobilier õnnestus tal saada 100 000 Prantsuse frangi suurune laen. Tol ajal oli see märkimisväärne summa.

Tootmise laiendamine[muuda | muuda lähteteksti]

Alfred Nobeli mälestusmärk tema Sanremo suvilas

Alfred Nobel pöördus rahaga Stockholmi tagasi ja asus oma laboris tootmist laiendama. Tal olid abiks isa, vend Emil, noor insener C. E. Hertzman ja paar abitöölist.

3. septembril 1864 töötasid Emil Nobel ja Hertzman laboris katsete kallal ning olid arvatavasti ettevaatamatult lasknud nitroglütseriinil kuumeneda üle 180 kraadi. Toimus plahvatus, mis pani värisema kogu Stockholmi.[20] Emil Nobel,[9] Hertzman ja veel kolm töötajat said surma. Alfred Nobel oli kõrvalhoones ja sai purunenud klaasi kildudest vigastada. Isa oli kaugemal ja pääses terve nahaga, kuid kogetud ehmatus võis tema tervisele mõju avaldada. Umbes kuu aega hiljem sai ta halvatuse põhjustanud ajurabanduse.

Alfred Nobeli usku nitroglütseriini tulevikku õnnetus ei vähendanud.[21] Et tellimuste hulk aina kasvas, otsustas ta ettevõtte asutada. 22. oktoobril 1864 loodi ettevõte Nitroglycerin Aktiebolag. Alfred Nobel müüs 100 000 Rootsi krooni ja aktsiate eest oma patendi ettevõttele. Tootmise alustamisega tekkis aga probleeme, sest plahvatusest hirmunud politsei keelas linna territooriumil nitroglütseriini tootmise. Esialgu ei leitud kohta ka linna ümbrusest ning labor rajati Mälarenile renditud praamile. Talve veetis Nobel külmas liikuvas laboris tootmist käivitades ja kaevandustele lõhkeainet tutvustades. 1865. aasta jaanuari lõpus ostis ettevõte endise farmi Stockholmi lähedal Mälareni lahesopi ääres Vintervikenis[22]. Seadmed koliti vanasse talli. Alfred Nobel jättis tootmishoonete rajamise äripartnerite hooleks ja sõitis ise Saksamaale.

25. juunil 1865 asutati lõhkeaineettevõte ka Norras. Alfred Nobel müüs oma Norras registreeritud patendi 10 000 hõbetaalri eest ettevõttele. See oli tema ainus tehing, mille puhul ta patendi üksnes raha vastu vahetas, sest ta vajas raha, et Saksamaal ettevõte asutada.

Aastal 1866 püüdis Nobel nitroglütseriinile ka Suurbritannias turgu leida. Ehkki tema toodet oleks vajatud, ei leidnud ta ettevõtte rajamisest huvitatud koostööpartnereid. Ta jättis esialgu asja katki ja otsustas keskenduda Ameerika turule.

Tegevus Rootsis[muuda | muuda lähteteksti]

Alfred Nobel Emil Östermani maalil (1915)

Vintervikeni ettevõttest sai esimene tööstuslik nitroglütseriini tootja maailmas. Luba tehase rajamiseks saadi 1865. aastal ja samal aastal alustati ka tootmist. Esialgu olid tootmistingimused väga algelised, tegutseti lageda taeva all ja ajutistes kuurides. Tehase toodangumaht kasvas pidevalt kogu ettevõtte 50-aastase tegevuse vältel.[22]

Algusaegadel oli Alfred Nobel ettevõttes nii tegevjuht, peainsener, sekretär, müügiagent kui ka varahoidja. Kuigi ta reisis pidevalt ringi, hoidis ta alati Rootsi ettevõttel silma peal. Ettevõtte tegevjuhiks sai peagi Robert Nobel, kes oli ametis kuni 1870. aastani, mil pöördus tagasi Venemaale. Tootmist asus juhtima Alfredi lapsepõlvesõber insener Alarik Liedbeck, kes oli tema partneriks ka paljudes teistes ettevõtmistes välismaal.[22]

Tegevus Saksamaal[muuda | muuda lähteteksti]

Saksamaal seadis Alfred Nobel end sisse Hamburgis, kus asutas sadamas väikese labori, et esitluste tarbeks nitroglütseriini valmistada. Kaevandused tundsid tema leiutise vastu huvi ning sellest kirjutati ajalehtedes. Juunis 1865 asutati Saksamaal ettevõte Alfred Nobel & Co. See oli esimene Alfred Nobeli osalusega ettevõte välismaal. Ka Saksamaal oli lõhkeaine tootmiseks raske kohta leida. Oktoobris leiti lõpuks Hamburgi lähedal krunt tehase jaoks. Nobel ostis 42 hektari suuruse maalapi Elbe jõe ääres Krümmelis, mis asub umbes 30 km kaugusel Hamburgist. Tootmist alustati 1. aprillil 1866.

Nobel oli esitanud patenditaotluse ka Ameerika Ühendriikides. Ameeriklane Taliaferro Shaffner oli püüdnud 1864. aastal Nobelilt tema leiutist odavalt ära osta ning keeldumise peale pahandanud. Nüüd vaidlustas ta patendi andmise, väites, et tema oli sama meetodi juba varem leiutanud. Alfred Nobel kutsuti 1865. aastal USA Hamburgi konsulaati selgitusi andma. Tal õnnestus oma autorsus tõestada ja talle anti patent.

Nobeli tehas Saksamaal hävis plahvatuse tagajärjel kaks korda, 1866. ja 1870. aastal. Mõlemal korral ehitati see uuesti üles ja laiendati tootmist. Kuigi Krümmeli ümbruses oli suur tööpuudus, polnud lihtne töötajaid leida, sest tööd lõhkeainetehases peeti liiga ohtlikuks.[23]

Alfred Nobel elas Krümmelis 1865. aastast kuni 1873. aastani, mil kolis Pariisi.[24]

Tegevus USA-s[muuda | muuda lähteteksti]

Kui Alfred Nobel Ameerika Ühendriikides maad kuulama hakkas, oli seal parajasti hiljuti aset leidnud kaks suurt nitroglütseriiniplahvatust ning seetõttu tehti plaane aine kasutamise keelamiseks. Ühel juhul oli plahvatuse põhjustanud aine pärit Nobeli tehasest[25]. Nobel sõitis Washingtoni ja kohtus seaduseelnõu algatajatega, kuid ei suutnud neid oma meetodi ohutuses veenda.

Talle pakkus oma abi Taliaferro Shaffner, sama mees, kes oli varem tema patendi vaidlustanud. Mehed pidasid parajasti kõnelusi USA-s ettevõtte asutamise üle, kui Nobel sai teada, et tema tehas Saksamaal oli õhku lennanud. Ta otsustas läbirääkimised lõpetada ning loovutas oma USA patendi Shaffnerile sümboolse ühe dollari ja 2500 aktsia eest. Samal ajal kiitis USA kongress heaks nitroglütseriini kasutamise keelu. Lõhkeaine transportimine riigis jäi lubatuks, eeldusel, et täideti kehtestatud ettevaatusabinõusid. 27. juulil 1866 asutati United States Blasting Oil Company.[26] Nobel ise pöördus Saksamaale tagasi ja saabus 10. augustil Hamburgi.

Dünamiidi leiutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Dünamiidikast Prantsusmaal Paulillesi lõhkeainetehase muuseumis

Et Nobeli labor Saksamaal oli plahvatuse tagajärjel hävinud, rentis ta ajutise labori rajamiseks praami Elbe jõel, kus alustas katsetusi, et nitroglütseriini käsitlemist ohutumaks muuta.[26] Ta püüdis leida ainet, mis imaks nitroglütseriini endasse ja moodustaks stabiilse segu. Ta katsetas muu hulgas söe, saepuru, tellisepuru ja müüriseguga[27][28]. Krümmeli pinnas oli diatomiidirikas. Katsetused pinnasest saadud kobediatomiidi kiiselguuriga tõid lõpuks oodatud tulemuse.[26] Ahjus kuivatatud kiiselguur imes endasse umbes kolm korda oma mahust suurema koguse nitroglütseriini. Segu oli hästi töödeldav ning sellest sai vastavalt otstarbele sobiva kujuga pulgad voolida. Katsetused 1866. aasta sügisel kinnitasid, et lõhkeaine käsitsemine on ohutu, samas ei olnud nitroglütseriin oluliselt oma plahvatusjõudu kaotanud. Toime oli 5–8 korda suurem kui püssirohul. Uue lõhkeaine nimetas Nobel dünamiidiks.

Vintervikeni tehases hakati dünamiiti kohe tootma. Valmistati kaht tüüpi lõhkeainet – 75- ja 64-protsendilise nitroglütseriinisisaldusega dünamiiti. Nõudlus selle järele oli suur ja kasvas pidevalt.[22]

Dünamiidi leiutamise kohta on liikvel mitmesuguseid kuulujutte. Paljud inimesed on püüdnud dünamiidi leiutamist enda nimele kirjutada. Muu hulgas Nobeli tehase ehitusel ametis olnud töödejuhataja Carl Dittmar väitis, et just tema oli soovitanud Nobelil nitroglütseriini kiiselguuriga segada. Nobel kaebas Dittmari kohtusse ja võitis.

Alfred Nobel ja Robert Strehlenert Sanremo suvilas

Tegevus Suurbritannias[muuda | muuda lähteteksti]

Nobel asus taas asjatundjatele ja ajakirjanikele esitlusi korraldama. Tema Saksamaa tehas sai palju järelepärimisi uue lõhkeaine kohta.[29]

Kevadel 1867 sõitis Nobel Suurbritanniasse ja sai mais Briti patendi. Suvel korraldatud esitlused mõjusid veenvalt – dünamiit oli tõhus ja ohutu, ei tekitanud ka sellist suitsu ega haisu nagu püssirohi. Et Rootsi ja Saksamaa tehased ei suutnud kasvavale nõudlusele vastu tulla, tahtis Nobel asutada ettevõtte ka Suurbritannias.

Suurbritannia parlament oli hiljuti heaks kiitnud seaduse, mis nõudis, et kõik nitroglütseriini sisaldavate ainete saadetised märgistataks sildiga, mis juhib tähelepanu aine ohtlikkusele. Piirang raskendas ettevõtte loomist, sest võimalikud Briti koostööpartnerid pidasid seda liiga suureks takistuseks.[30] Nobel püüdis sügisel 1867 seadusandjaid veenda, et dünamiidile tehtaks erand, aga see tal ei õnnestunud. Ta reisis veidi aega dünamiiti tutvustades mööda Euroopat, muu hulgas Prahas, Viinis, Zürichis ja Bernis. Seejärel pöördus ta tagasi Suurbritanniasse, plaanides rajada tehase Šotimaale. Aastal 1869 suutis ta kohalikes huvi äratada, kuid ka Šotimaal võeti peagi vastu seadus, mis keelas nitroglütseriini sisaldavate ainete impordi ja tootmise. Seadus jättis võimaluse teha erandeid ja Nobel lootis, et dünamiit võiks erandkorras valitsuse loa saada. Ta esitas oma põhjendused, kuid oleks loa saanud ainult tingimusel, et lõhkeainet valmistataks lõhkamiskohal. See aga polnud mõeldav. Peagi selgus, et siseministeeriumi otsustajate seas oli inimene, kellel olid mängus oma huvid – nimelt tegeles ministeeriumis töötanud keemik Frederick Abel puuvillapüssirohuga, mille Nobeli leiutis oleks turult välja tõrjunud. Kevadel 1870 esitas Nobel siseministrile tõendid dünamiidi ohutuse kohta. Tolleks ajaks oli toodetud 560 tonni dünamiiti ja see polnud põhjustanud ainsatki planeerimata plahvatust.[31] Aprillis otsustati dünamiidile erand teha ja Nobel sai lõpuks Suurbritanniasse tehast rajama hakata. Aastal 1871 asutati Ardeeris British Dynamite Company. Alfred Nobel sai 300 asutajaaktsiat ja 900 aktsiat patendi eest. Aastal 1877 sai ettevõtte nimeks Nobel's Explosives Company.[26]

Tegevus Prantsusmaal[muuda | muuda lähteteksti]

Prantsusmaal kuulus lõhkeainete valmistamise monopol riigile. Kõik Nobeli dünamiidisaadetised olid tollis kinni peetud. Juba Suurbritannias viibides püüdis Nobel oma prantsuse koostööpartneri Paul Barbe'i abiga asuda ka Prantsusmaal ettevõtet looma. Samal ajal alustas Prantsusmaa sõda Preisimaaga. Pärast sõda mõistis Prantsusmaa valitsus vajadust uuenduste järele ning Nobeli partnerile anti luba alustada dünamiidi suurtootmist. Tootmine läks käima, kuid see peatati 1871. aastal, sest jõustus seadus, mis keelas lõhkeaine tootmise ja müümise. Riigi esindajad ei soovinud Nobeli ettevõttega läbirääkimisi pidada, katkestasid senised lepingud ja aasta hiljem hakkas kaitseministeerium hoolimata Nobeli patendist ise dünamiiti tootma. Selgus, et patent ei kehtinudki, sest asjaga tegelenud volinik oli unustanud patendi eest maksta. Kogu dünamiit, mis oli toodetud mujal kui riiklikes ettevõtetes, kavatseti konfiskeerida. Samal ajal puhkes aga pahameel riikliku monopoli vastu, sest riigiettevõte müüs lõhkeainet tootmishinnast kõrgema hinnaga, see aga oli seadusega keelatud. Lõpuks otsustati, et monopol ei kehti nitroglütseriinil põhinevate lõhkeainete kohta. Aastal 1875 asutasid Nobel ja Barbe ettevõtte Société Générale de la Fabrication de la Dynamite.

Aastal 1873 ostis Nobel Pariisis Malakoffi avenüül maja ja asus sinna elama. Pariis jäi tema kodulinnaks kuni 1891. aastani. Tal oli esialgu aias väike labor, kus ta töötas koos noore prantsuse keemiku Georges D. Fehrenbachiga. Peagi asus ta katsetamise jaoks sobivamat kohta otsima ning ostis 1881. aastal kinnistu Pariisist umbes 16 km kaugusel kirdes asuvas Sevranis. Sevran oli tol ajal Prantsusmaa lõhkeainetööstuse keskus. Asula tuhatkonnast elanikust umbes 650 töötas riiklikus lõhkeaineid valmistavas ettevõttes Poudrérie Nationale. Nobel töötas päeval Sevranis ja sõitis ööseks Pariisi majja tagasi.[32]

Aastal 1875 leiutas Alfred Nobel dünamiidist stabiilsema želatiindünamiidi ja sai aasta hiljem sellele patendi.

Tegevus Itaalias ja Šveitsis[muuda | muuda lähteteksti]

Nii Itaalias kui ka Šveitsis ehitati palju tunneleid, sildu ja raudteid, mille rajamisel mägisel maastikul vajati palju lõhkeainet. Aastal 1871 sai Nobel patendi Itaalias. Kui 1872. aastal Prantsusmaal tootmine seiskus, võttis Barbe ühendust Šveitsi miljonäri Louis Favre'iga, kes nõustus Šveitsis asutatud ettevõttes partneriks hakkama. Tehas hakkas toodangut andma 1873. aasta suvel. Veidi hiljem ostis Nobel Favre'i osa välja.

Nobeli saksa äripartnereid pahandas asjaolu, et neid Šveitsi tehase osanikeks ei kutsutud. Nad hankisid Itaalias patendi dünamiidi teisendile. Nobel asus sakslastega läbirääkimistesse ning kõneluste tulemusel loodi Itaalias ühine ettevõte Societa Anonima Italiana perla fabbricazione della Dinamite – Brevetto Nobel. Pool sellest kuulus Nobelile.

Probleemid[muuda | muuda lähteteksti]

Et eri maades olid Alfred Nobeli äripartneriteks saanud erinevad inimesed, kippusid tema ettevõtted omavahel konkureerima. Nobel ise kuulus mitmekümne ettevõtte juhtkonda ja püüdis nende tegevust koordineerida.[33]

Turule hakkas ilmuma ka dünamiidiga väga sarnaseid nitroglütseriini sisaldavaid lõhkeaineid. Saksa ettevõte Krebs & Co. hakkas tootma lõhkeainet, mille nimetas lithofracteur'iks. Sellel oli praktiliselt sama koostis nagu dünamiidil. Nobel kaebas ettevõtte kohtusse[34] ja sai teise astme kohtus õiguse ning Krebs pidi talle suure valuraha maksma. Nobeli võidetud kohtuprotsess oli arvatavasti hoiatus teistele ning pärast seda tema patendiõigust eriti ei kiputud enam rikkuma.[34]

Ballistiit[muuda | muuda lähteteksti]

Eri maade ettevõtete töö koordineerimine oli tülikas ja Nobeli jaoks kurnav. Aastal 1880 ühinesid Nobeli Itaalia ja Šveitsi ettevõtted ning moodustus Dynamite Nobel[26]. Oktoobris 1886 asutati Nobel-Dynamite Trust Company. Alfred Nobel oli kuni surmani selle ettevõtte juhatuse auesimees.

Et tootmise korraldamine oli väsitav, otsustas Nobel vahelduseks jälle katsetamisega tegeleda.[35] Tulirelvades kasutati tollal püssirohtu, mille põlemisel tekkiv suits võis terve lahinguvälja enda alla matta. Aastal 1884 leiutas Nobel püssirohu asendamiseks nitroglütseriinist, nitrotselluloosist ja kamprist koosneva suitsuta põleva lõhkeaine ballistiidi. Ta sai ainele patendi 1887. aastal. Ballistiiti kasutati laialdaselt järgmised 75 aastat.[24]

Nobel pakkus uut lõhkeainet Prantsusmaa sõjaväele, kuid prantslased lükkasid selle tagasi, sest olid hiljuti kasutusele võtnud prantsuse keemiku Paul Vieille leiutatud lõhkeaine, mis põles samuti suitsuta, kuid oli samas lenduvate lahustite kasutamise tõttu suhteliselt ebastabiilne.[24]

Alfred Nobel pakkus seejärel lõhkeainet Itaalia valitsusele, kes selle rõõmuga vastu võttis. Torino lähedal Aviglianas hakati seda peagi tootma. Hiljem müüs Nobel oma Itaalia patendi Itaalia valitsusele. Prantsusmaal tekitas Nobeli tegevus Itaalias pahameelt. Teda peeti reeturiks ja spiooniks ning ähvardati vangistamisega. Et tal keelati Prantsusmaal katsetamine ja tootmine, otsustas ta elama asuda Itaaliasse Sanremosse.[24]

1889. aastal selgus, et Frederick Abel oli Inglismaal saanud patendi ballistiidiga väga sarnasele kordiidile. Kampri asemel oli Abel kasutanud vaseliini ja lõhkeaine vormitavaks muutmiseks lahustina atsetooni. Nobel oli oma patenditaotluses märkinud lähteaineks lahustuva nitrotselluloosi, Abel aga lahustumatu.[24] Nobel püüdis esialgu Abeliga kokkuleppele jõuda, kui aga selgus, et patent oli antud mitmes riigis, otsustas ta asja ametlikult ajada. Abel müüs oma patendi Suurbritannia riigile, keda ei saanud kohtusse kaevata. Seetõttu pidi Nobel ootama, kuni ainet tootma hakati. Aastal 1890 kaebas ta tehase direktori kohtusse, kuid kaotas kohtuasja ja pidi 22 000 naelsterlingit kohtukuludeks maksma.

Tegevus Sanremos[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1891 asus Alfred Nobel elama Sanremosse. Ta ostis maja Vahemere kaldal. Maja lähedal oli laboratoorium, kus töötas muu hulgas tema varasem sekretär ja pärastine testamenditäitja Ragnar Sohlman.[24]

Vahemere kliima mõjus ka tema tervisele hästi. Ta elas Sanremos elu lõpuni.[24]

Tema villa kuulub Sanremo linnale ja on avatud külastajatele.[24]

Kaukaasia naftatööstus ja tegevus Venemaal[muuda | muuda lähteteksti]

Alfred Nobel oli osanik ka Bakuu naftatööstuses. Tema vend Robert Nobel oli 1873. aastal Bakuus näinud, et sealses naftatööstuses kasutati ajast maha jäänud tehnikat. Ta otsustas selle ettevõtmise tulusaks äriks muuta ja investeeris naftapuurimisse. Veidi hiljem sai ettevõtte osanikuks ka tema vend Ludvig Nobel.

Aastal 1879 investeeris ka Alfred Nobel venna palvel tema ettevõttesse. Asutati Nobeli vendade naftatööstusettevõte, mis sai tuntuks Branobeli nime all. Branobeli aktsiakapital oli kolm miljonit rubla, millest Alfred Nobeli osa moodustas 110 000 rubla.[36] Vennad töötasid koos välja muu hulgas uudse naftatöötlusmeetodi.

1880. aastate keskel oli Branobel Bakuu suurim naftatöötlusettevõte. Alfred Nobel teenis suure osa oma varandusest just naftaga (umbes 5 miljonit Rootsi krooni)[7]. Ettevõte tegutses kuni 1920. aastani, mil see natsionaliseeriti.

Dünamiit jõudis Venemaale alles 1877. aastal, kui Alfred Nobel sai kümneaastase patendi. Lõhkeainetehast ta Venemaale ei rajanud.[7]

Isiklik elu[muuda | muuda lähteteksti]

Alfred Nobeli isiklikust elust pole palju räägitud.[37] Tema vennad abiellusid varakult, kuid Alfred jäi poissmeheks. Ise kirjeldab ta ühes autobiograafilises luuletuses Pariisis kogetud õnnetut armastust, kuid räägitud on ka tema teismeliseeas Peterburis läbielatud traagilise lõpuga loost.[38]

Sügisel 1876 tutvus Nobel 20-aastase Viinist pärit Sofia Hessiga. Nobel ostis naisele korteri Pariisis, kuid oli peagi sunnitud hakkama Sofia üha luksuslikumaks muutuvat eluviisi kinni maksma. Nende teed läksid lahku, kui Sofia 1891. aastal teatas, et saab ungarlasest ratsaväelasega lapse. Sofia sai Nobeli pärandina väikese rahasumma, kuid sellele lisaks õnnestus tal Alfred Nobelilt saadud kirjade abil ka pärijatelt raha välja pressida.[39]

Tervis[muuda | muuda lähteteksti]

Alfred Nobeli surimask

Alfred Nobelil oli nõrk tervis juba noorena. Ta kannatas muu hulgas seedeprobleemide, peavalude ja meeleoluhäirete all. Suurema osa elust töötas ta liiga palju ja puutus kokku mitmesuguste kemikaalidega. Ka nitroglütseriini leiutaja Ascanio Sobrero oli täheldanud, et selle ainega kokku puutumine põhjustab tugevat peavalu. Alfred Nobel pidi palju reisima, tal polnud õiget kodu, perekonda ega sõpru. Stressi tekitasid ka tootmisprobleemid, kohtuprotsessid ja avalik hukkamõist tema tegevusala suhtes.[40]

Vanemas eas kannatas ta südameprobleemide (stenokardia) all. Tema surma põhjustas ajurabandus, mis jättis ta esialgu osaliselt halvatuks.[40]

Surm ja pärand[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Nobeli auhind

Kui Alfred Nobeli vend Ludvig 1888. aastal suri, pidas üks prantsuse ajaleht teda ekslikult dünamiidi leiutajaks ja mõistis ta tapmist hõlbustava ainega tegelemise eest hukka.[41] Väidetavalt pani artikkel Alfred Nobeli mõtlema selle peale, et jätta endast maailmale parem mälestus. Talle valmistas meelehärmi, et tema elutööd seostati tapmisega. Dünamiiti müüs ta küll eelkõige tööstusliku lõhkamise tarbeks, kuid tema leiutatud ballistiiti kasutati üksnes tulirelvades. Ta ise arvas, et aitas oma leiutistega kaasa rahule maailmas, uskudes, et kui relvad muutuvad liiga tõhusaks, ei julge keegi enam sõda alustada[42]. Rahu oli talle väga oluline teema, seetõttu asutas ta ka rahuauhinna.

Ta tegi 1895. aastal uue testamendi, millega jättis suurema osa oma varast viie auhinna loomiseks.[41][43]

Nobel pärandas 32 miljonit Rootsi krooni sihtasutusele, mis sai ülesande anda igal aastal viies valdkonnas rahaline auhind inimesele, kes on aasta jooksul oma alal kõige suurema panuse andnud. Ta asutas oma testamendiga füüsika-, keemia-, füsioloogia- või meditsiini-, kirjandus- ja rahuauhinna.[44]

Tolle aja kohta oli tegemist tohutu suure summaga.[44] Sihtasutus pidi raha investeerima väikese riskiga võlapaberitesse.[45] Alfred Nobel suri 10. detsembril 1896 Itaalias Sanremos. Ta oli surres üks maailma rikkamatest inimestest.[46]

Auhinnafondi loomiseks müüdi kõik Alfred Nobelile kuulunud aktsiad tema ettevõtetes.[23]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Bakgrund och uppväxt
  2. ↑ Strandh, lk 8.
  3. ↑ Tolf, Robert (1976): The Russian Rockefellers: the saga of the Nobel family and the Russian oil industry Hoover Institution Press, Stanford University, lk 1. ISBN 0-8179-6581-5
  4. ↑ Strandh lk 11
  5. ↑ Andriette Nobel
  6. ↑ Strandh lk 14
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 7,6 7,7 Alfred Nobel – St. Petersburg, 1842–1863
  8. ↑ Everyman's Encyclopedia volume 8. J M Dent & Sons Ltd, 1978. ISBN 0-460-04020-0. lk 710
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 Encyclopedia Britannica
  10. ↑ Strandh lk 15
  11. ↑ Strandh lk 19
  12. ↑ Elulugu Nobeli auhinna lehel
  13. ↑ Strandh lk 21
  14. ↑ Elulugu
  15. ↑ 15,0 15,1 Alfred Nobel – His Life and Work, Nobelprize.org
  16. ↑ Strandh lk 23
  17. ↑ Alfred Nobel's Life and Work – for Gradeschoolers
  18. ↑ Strandh lk 28
  19. ↑ Strandh lk 29
  20. ↑ Strandh lk 40
  21. ↑ Strandh lk 41
  22. ↑ 22,0 22,1 22,2 22,3 Alfred Nobel's Industrial Activities in Vinterviken
  23. ↑ 23,0 23,1 Alfred Nobel in Krümmel
  24. ↑ 24,0 24,1 24,2 24,3 24,4 24,5 24,6 24,7 Alfred Nobel's Final Years in Sanremo
  25. ↑ Strandh lk 66
  26. ↑ 26,0 26,1 26,2 26,3 26,4 Timeline
  27. ↑ [1]
  28. ↑ Strandh lk 70
  29. ↑ Strandh lk 78
  30. ↑ Strandh lk 88
  31. ↑ Strandh lk 91
  32. ↑ Alfred Nobel in Sevran
  33. ↑ Strandh lk 138
  34. ↑ 34,0 34,1 Strandh lk 137
  35. ↑ Strandh lk 147
  36. ↑ Strandh lk 180
  37. ↑ Strandh lk 283
  38. ↑ Strandh lk 284
  39. ↑ Strandh lk 285–287
  40. ↑ 40,0 40,1 Alfred Nobel's Health and His Interest in Medicine
  41. ↑ 41,0 41,1 "Kysy ja vastaa: Nobel tahtoi suojata elämäntyönsä maineen" Historia 2007 nr 1 lk 17
  42. ↑ Alfred Nobel's Thoughts about War and Peace
  43. ↑ Nobeli testament
  44. ↑ 44,0 44,1 "Rootsi Instituut" (PDF). Originaali arhiivikoopia (PDF) seisuga 16. detsember 2012. Vaadatud 16. detsembril 2012.
  45. ↑ Full text of Alfred Nobel's Will
  46. ↑ Alfred Nobel. Inventor, businessman, peace-lover

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Alfred_Nobel&oldid=6478749"