Hernhuutlus

Allikas: Vikipeedia

Hernhuutlus ehk vennastekoguduste liikumine ehk vennastekogudusliikumine on 18. sajandist Kesk-Euroopast pärinev protestantlik äratusliikumine.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

Liikumise ajaloolised juured olid 15. sajandil praeguse Tšehhi aladel. Seal moodustasid pärast Jan Husi surma tema järgijad, kes eitasid katoliku kiriku autoriteeti, vabakoguduste liikumise Unitas Fratrum ('vennaste ühtsus'). Kuni Kolmekümneaastase sõjani toetasid vennakseid paljud kohalikud aadlikud, vastureformatsiooni käigus aga sattusid nad tagakiusamise alla, puistati laiali ning läksid põranda alla või maapakku. Liikumise osalisi kutsuti ka böömi vendadeks või määri vendadeks, nende liikumine oli tuntud nimede all "Määrimaa kirik", "uuendatud vennastekirik", "vendade ühtsus" jt) Nende motoks oli: In necessariis unitas, in dubiis libertas, in omnibus caritas ('paratamatutes (põhilistes) asjades ühtsus, kaheldavates (kõrvalistes) asjades vabadus, kõigis asjades armastus').

Hernhuutluse tekkimine[muuda | muuda lähteteksti]

Pietismi vaimus kasvatatud krahv Nicolaus Ludwig Zinzendorf (1700–1760), kes pidas luterlikku kirikut liiga tundekülmaks ja jäigaks, asutas 1720. aastatel ühingu, mille liikmed pidid ühise palvetamise, heategevuse ja kirjanduse uurimise abil oma usuelu elavdama. Aastal 1722 andis ta rändpuusepp Christian Davidi palvele vastu tulles oma Berthelsdorfi mõisas tagakiusatud protestantidele maatüki kristliku kogukonna asula rajamiseks.

Saabujate seas oli väga erineva usulise taustaga inimesi, sh böömi vennakseid. Põgenikud rajasid Herrnhuti küla. Usuliste erimeelsuste tõttu oli kogukond korduvalt lagunemise äärel, kuid karismaatilisel ja juhtimisvõimekal Zinzendorfil õnnestus ikka üksmeel jalule seada.

Tema enda pietistlik taust ja böömi vendade traditsioon olid hernhuutluse olulisemateks ideelisteks juurteks.

13. augustil 1727 leidis asunduses aset usuline kogemus, mida kirjeldati kui Püha Vaimu külastust, järgnesid prohvetlikud kuulutused, nägemused, keeltega rääkimine. See sai kogukonna usulise üksmeele ja identiteedi aluseks. Herrnhut kasvas jõudsalt ning sai oluliseks usulise innovatsiooni keskuseks.

Algselt peeti jumalateenistusi kohalikus luterlikus kihelkonnakirikus, hiljem rajati oma palvemaja. Teenistusi viis läbi vennaste hulgast valitud või loositud isik.

Kogukonna elu juhtis vanematekogu, toimis vaestehoolekanne ja rahvaharidus.

Liikumine ei löönud küll ametlikult luteri kirikust lahku, kuid kujunes vabakoguduste ühenduseks, kus koguduseliikmed valisid ise endale jutlustajad ning otsustasid, kas jääda luterliku, muu reformitud või oma vennastekiriku usutunnistuse rüppe. Suuremad kogudused ehitasid endale palvemaju, kuid sageli peeti jumalateenistusi ka lageda taeva all. Vennastekogudused kutsusid üles jumalakartlikkusele, siirale usule ja rõõmsale vagadusele ning rõhutasid võrdsuse, vendluse ja koostöö tähtsust. Oluline osa oli usulise kirjanduse lugemisel ja kirjutamisel, samuti lugemis- ja kirjutamisoskuse levitamisel.

Väljakujunenud hernhuutlus[muuda | muuda lähteteksti]

Aastaks 1731 oli vennastekiriku uuenenud traditsioon hernhuutluse kujul põhijoontes välja kujunenud. Aastal 1737 pühitseti Zinzendorf piiskopiks. Ta rahastas suurt osa hernhuutlaste tegevusest oma isiklikust varandusest. Pärast Zinzendorfi surma jätkas liikumise juhtimist tema väimees Johannes von Watteville.

Tänapäeva vennastekoguduste organisatsioon järgib paljus 18. sajandil kujunenud tavasid. Kirikut valitsevad piirkondlikud sinodid ja piiskoppidel on ainult vaimulik autoriteet. Tähtsaks teenistuseks on armastussöömaaeg, jumalateenistustel kasutatakse palju muusikat, sealhulgas koorilaulu. Kirik peab vaga eluviisi ja isiklikku usku olulisemaks kui õpetust ja dogmaatikat. Sakramentidena tunnustatakse ristimist ja armulauda. Piibli uurimine ja selle teemal arutlemine on lubatud ja julgustatud. Hernhuutlike traditsioonide hulka kuulub katkematu palveahel ning kõigile vennastele mõtisklemiseks määratud ühised igapäevased vaimulikud loosungid.

Loosungiraamat "Vaimulikud loosungid" ilmub igal aastal üle kogu maailma 50 keeles, sealhulgas ka eesti keeles. Raamat on ilmunud katkematult 1731. aastast, eesti keeles alates 1993. aastast.

Õpetus[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1775 kogunenud Barby sinod sõnastas vennastekiriku usutunnistuse aluspõhimõtted, milleks on inimese patusus, lunastus Jeesuse ohvri ja temasse uskumise läbi, õpetus Püha Vaimu armust ja usu viljadest. Vennaksed taotlesid täielikku allumist Kristusele ja tema tahtele, mida vahel selgitati välja loosiheitmise teel; veel 1820. aastateni korraldati sel viisil abielusid ja 19. sajandi lõpuni valiti kogudusevanemaid.

Mõju luteri kirikule[muuda | muuda lähteteksti]

Hernhuutlus on mõjutanud luterlikku kirikut nn madalkiriklikus suunas. Koguduste sisekord lubas kõigil liikmetel kaasa rääkida, kehtis võrdsuse ja vendluse nõue, mis keelas vennaste vahel vahetegemise jõukuse või seisuse järgi. Seeläbi kasvas lihtsate koguduseliikmete mõju ning eneseteadvus.

Tänapäev[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäeval on Evangeelne Vennaste Ühtsus ehk Herrnhuti Vennastekogudused ehk Moraavia (Määrimaa) kirik jagunenud 19 provintsiks, neist 3 Euroopas. Euroopas on liikumisel u 30 000 järgijat, maailmas kokku 700 000...800 000 järgijat u 1000 koguduses.

Hernhuutlased Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Hernhuutlus Eestis

Hernhuutlased tegelesid aktiivselt misjonitööga. Liivimaale jõudsid esimesed hernhuutlased eesotsas Christan Davidiga 1729. aastal ja rajasid koguduse Tallinna. Esimene suur usuline ärkamine eestlaste keskel algas Lõuna-Eestis Urvastes 1736. aastal.

Vennastekogudustele oli teed sillutanud Baltimaades juba Põhjasõja-aastatel levima hakanud Saksamaalt pärinev usu-uuendus pietism. Pietiste ei rahuldanud luteri kiriku konservatiivsus, nad taotlesid usu sügavamat sisemist tunnetamist ja kõlbelisemat elu. 1730. aastatel saavutas pietism Eesti pastorkonna hulgas laia leviku. Paljud neist suhtusid pooldavalt vennastekogudusse, kuna see tõi just lihtrahva usule lähemale.

Vennastekoguduste liikumist on peetud Eestimaa ja Liivimaa talurahva sisuliseks ristiusustajaks. Samas murendasid vennastekogudused usku luterliku kiriku tsentraliseeritud ja monopoolsesse usulisse autoriteeti. Hernhuutlus on mõjutanud ka eestlaste rahvuslikku ärkamist – ühelt poolt läbi nende edendatud kirjaoskuse, teiselt poolt läbi koguduse sisedemokraatia ja ühistegevuse. Paljud Eesti juhtivad kultuuri- ja ühiskonnategelased (Kreutzwald, Jakobson, Hurt, Reiman, Tõnisson, Jannsen) olid hernhuutliku taustaga.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]