Käimine
|
See artikkel räägib kergejõustiku alast; kulgemisviisi kohta vaata artiklit Kõndimine; suhte kohta vaata artiklit Kurameerimine; malekäigu kohta vaata artiklit Käik (male) |
Käimine (ka sportlik käimine) on kergejõustiku olümpiaala, mis jooksualadest erineb selle poolest, et sportlane peab maapinnaga säilitama pideva kontakti. Käija eespool asuv jalg peab olema hetkel, kui see maapinda puudutab, kuni hetkeni, millal jalg täisnurga saavutab, põlvest sirge.
Reeglid[muuda | muuda lähteteksti]
Käimisvõistlustel jälgib käimise reeglitele vastavust 6–9 kohtunikku. Kui käimine ei vasta reeglitele, teeb kohtunik hoiatuse. Pärast hoiatuse saamist kolmelt kohtunikult peab sportlane rajalt lahkuma.
Hoiatus tehakse hoiatuskaardi näitamisega. Kaardi mõlemal poolel peab olema sümbol, mis näitab kõnealust määruste rikkumist. Diskvalifitseerimist kinnitab punane kaart, mida võib teha ainult ala vanemkohtunik. Kui kõrvaldamist pole millegipärast kohe võimalik teha, tehakse seda vahetult pärast finišit.
Distantsid[muuda | muuda lähteteksti]
Käimisvõistlusi peetakse nii staadionil (tavadistantsid 400 m staadionil 10 000 m, 20 000 m ning 300 m sisestaadionil 3000 m, 5000 m) kui ka maanteel (10 km, 20 km, 35 km, 50 km). 10 km käimisdistantsil ja pikematel distantsidel paigutatakse esimene joogipunkt stardist 5 km kaugusele ning järgmised kas igale ringile või taas 5 km järel. Joogipunkte võib ka tihedamalt olla, kui ilmastikuolud seda nõuavad. Maanteel korraldataval 20 km käimisel peab ühe ringi pikkus olema kuni 2,5 km, 50 km käimisdistantsil aga kuni 5 km.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Sportlik käimine sai alguse Inglismaalt. Algul võisteldi esemelistele ja rahalistele auhindadele. On teada, et 1589. aastal käis sir Robert Carey marsruudil London-Berwick ja omandas suure auhinna. 1670. aastal sai Charles II poolt välja pandud 50 naelsterlingit Robert Bartley, kes võitis kuninga silme all viiemiilise distantsi. Jne. Esimesed Inglismaa meistrivõistlused peeti 1866. aastal, mille võitis John Chambers. 1880. aastal asutati Inglismaal amatööride kergejõustikuliit ning töötati välja võistlusreeglid, millest reeglid "käimisvõistlustel tuleb hoiatused ja diskvalifitseerimised jätta kohtunike otsustada" ning "iga võistluse kohtunike otsus on lõplik" kehtivad tänapäevani. [1] USA-s hakati amatööride käimise meistrivõistlusi korraldama 1876. aastal.
Käimine suurvõistlustel:
Olümpiamängud
Esimest korda oli käimine olümpiamängude kavas 1908. aastal Londonis. Võisteldi 3500 m ja 10 miili distantsidel. Osales 25 sportlast kaheksast riigist. Mõlemal distantsil tuli esikohale Suurbritannia käija George Larner. 1912. aastal Stockholmis võisteldi 10 000 m-s (võitis kanadalane George Goulding). Ala oli olümpiakavas veel 1920, 1924, 1948 ja 1952. 1920. a OM-il oli kavas ka kõigi aegade lühim olümpiadistants – 3000 m. 1932–1972 ja 1980–2020 võisteldi 50 km-s ning alates 1956. aastast ka 20 km-s.
Naised astusid esimest korda olümpiamängude käimisrajale 1992. aastal, kui 10 km-s sai esikoha hiinlanna Chen Yueling. Samal distantsil võisteldi veel 1996. a-l. Alates 2000. aastast on kavas 20 km võistlus.
2024. aasta Pariisi olümpiamängudel toimub esimest korda segavõistkondade teatevõistlus (üks naine + üks mees), võisteldakse maratondistantsil (42,195 km) formaadis "mees-naine-mees-naine".
Maailmameistrivõistlused
Mehed on võistelnud esimesest MM-ist (1983) alates, distantsideks 1983–2019 20 km ja 50 km, 2021. aastal asendati 50 km 35 km-ga; naised aga teisest MM-ist (1987), distantsideks 1987–1997 10 km, 1999–2015 20 km, 2017 ja 2019 20 km ja 50 km, 2021. aastal asendati 50 km 35 km-ga.
Maailma sisemeistrivõistlused
Käimine oli võistluste programmis neli korda: 1987, 1989, 1991 ja 1993; mehed võistlesid 5000 m ja naised 3000 m distantsil.
Euroopa meistrivõistlused
Euroopa meistrivõistlustel on olnud kavas järgmised distantsid, meestel: 50 km 1938–2018, 10 000 m 1946–1954, 20 km 1958–2024, 35 km 2022; naistel: 10 km 1986–1998, 20 km 2002–2024, 50 km 2018, 35 km 2022. 2012 ja 2016 käimist EM-i võistlusprogrammis ei olnud.
Euroopa sisemeistrivõistlused
Käimine oli võistluste programmis meestel (5000 m) 1981–1983 ja 1987–1994 ning naistel (3000 m) 1987–1994.
Ajalugu Eestis[muuda | muuda lähteteksti]
"Esimene teadaolev käimisvõistlus (võidukõndimine) Eestis peeti 9.07.1894 Harjumäelt Tiskre kõrtsini ja tagasi. 26,5-verstase distantsi (1 verst = 1066,78 m) võitis Rudolf Müller ajaga 3 tundi ja 41 minutit. Tookordne Eesti Postimees kirjutas, et pole sugugi naljaasi enam kui seitse versta tunnis ära kõmpida, mis on juba hea postihobuse sõidukiirus. Jõuliselt hakati kiirkäimist arendama Tartus, kus 1898. a korraldati võistlus Tartu-Voldi maanteel (22,5 versta, umbes 24 km). Osales kuus käijat, võitis 20-aastane trükiladuja, hilisem teatritegelane Karl Jungholz (varjunimega Noorlein) ajaga 2 tundi ja pool minutit. Teine oli mööblitisleri õpilane Konrad Mägi. K. Mägi harrastas tol ajal innukalt nii näitekunsti, viiulimängu kui ka mitmeid spordialasid. Hiljem pühendus maalikunstile. Tollaste arusaamade järgi oli nii pika maa läbimine üliinimlik ja elukardetav ettevõtmine. Pealtvaatajate üllatuseks suutsid käijad pärast võistlust veel terve päeva ringi kolada. Tartu oligi meie esimesi käimiskantse." [2] 1910. aastal püstitas V. Janson Tsaari-Venemaa rekordi (1:05.51,4) 10 km käimises. 1914. aastal peeti Riias Tsaari-Venemaa VII esivõistlused ja II olümpiamängud, kus oli kavas kaks käimisdistantsi: 3000 m ja 10 km. Mõlemal distantsil saavutas II koha tallinlane Ilmar Viitanen (10 km aeg 57.19,8).[3] Eestlastest käijate paremad saavutused pärinevad pärast II maailmasõda.
Olümpiamängud
1912. a Stockholm. OM-il (võisteldi 10 000 m-s) osalesid Eduard Hermann ja Karl Lukk. Suurem katsevõistlus toimus olümpia-aastal maikuus Riias. 10 km distantsil võitis E. Hermann ajaga 57.47, K. Lukk lõpetas teisena ajaga 1:00.14,4. Miks pürgisid Hermann ja Lukk olümpiale just käimises? Karl Lukk: "Põhjus oli üsna lihtne. Igatsesime pääseda Stockholmi olümpiamängudele. Samas teadsime, et ei suuda ühelgi teisel võistlusalal Riias peetavatel katsevõistlustel teiste võistlejatega konkureerida. Pealegi olin enda arvates küllaltki staažikas käija, olles treeninud aastate jooksul – ajalehepoisina Postimeest tellijatele kodudesse viies – oma jalalihased tugevaks ja vastupidavaks."[4] Kuidas esinesid meie käijad? Kahjuks olid Hermanni ja Luki teadmised käimistehnikast liiga algelised, et parematele konkurentsi pakkuda. Olümpial võistelnud teivashüppaja Johann Martin on meenutanud: "Käijad langesid väära ettevalmistuse ohvriks. Venemaal oli võisteldud käimisvõistlustel sõjaväes õpitud kiirmarsi sammudega. Nõnda liikusid nad ka Stockholmis pikki staadioni söerada pead püsti nakkis sammul. Nad olid väga hämmastunud, kui kõik teised neist mööda litsusid kummalise, puusi vingerdava tehnikaga. Hermann, kes püüdis vist ruttu uuele stiilile üle minna, kõrvaldati ebapuhta käigu tõttu. Lukk aga katkestas pärast seda, kui talle ring siis tehti." Võistlusprotokolle sirvides leiame küll Karl Luki nime, kes eelvõistlusel esimeses grupis katkestas (üheksast võistlejast lõpetas seitse). Teises grupis oli võistlejaid 13, kellest üheksa ka distantsi lõpetas, kuid Eduard Hermanni selles nimekirjas pole. Võimalik, et võistluse pooleli jätnud (diskvalifitseeritud) mehe nimi lihtsalt unustati protokollidesse kanda.[5]
1920. a Antwerpen. Nii 3000 m kui ka 10 000 m distantsil osales Eduard Hermann, kuid diskvalifitseeriti mõlemal alal ebapuhta käigu tõttu. "Rida võistlejaid praagiti välja, sest nende käik jooksuga ühendatud oli. Nende hulgas ka eestlane Hermann, kelle käigu kohta kodumaal alati arvamised lahku läksid, kuna ühed kinnitasid, et mees rohkem jookseb kui käib, mille vastu teised protesteerisid ägedalt. Nüüd on vähemalt asi selge." [6]
1932. a Los Angeles. 50 km distants oli olümpiakavas esimest korda. 15 meest, teiste seas ka Ameerikas elav eestlane Alfred Maasik, asusid kõrvetavas kuumuses võistlustulle, neil tuli läbida neli 12,5 km pikkust ringi. A. Maasik lõpetas ajaga 6:19.00,0, mis andis kümnenda ehk viimase koha. Ta kaotas võitjale ligi poolteist tundi. Eesti esindaja on meenutanud oma olümpiavõistlust nii: "Poole maa järel olin seitsmes ja nagu mulle minu juht August Morse teatas, olevat mul olnud võimalus kohale tulla. Kolmveerand maa järel hakkas aga mu käiku takistama parem jalg. Kingasse oli liiva sattunud ja see hõõrus mu varba veriseks, kuni see üles paistetas. 8 km enne finišit olin sunnitud kiirust vähendama." [7]
1936. a Berliin. 50 km käimises võitis Lätile pronksmedali (aeg 4:32.42,2) Eestis Mõisakülas 1910. aastal sündinud Adalberts Bubenko.
1952. a Helsingi. 10 000 m distantsil võitis pronksmedali Bruno Junk (aeg 45.41,0). "23 käijat tegid läbi kaks eelvõistlust, finaali mahtus neist 12 (6+6). Loosi tahtel läks nii, et Junk võistles maailma tugevamatega, eesotsas Londoni OM-i võitja rootslase John Mikaelssoniga. Ja tulemus: võidumeheks osutus Junk 45.05,8-ga. Tagantjärele osutus võit eelvõistlusel veaks. Debütant rahvusvahelisel areenil oli korrapealt favoriit, konkurentide ja kohtunike eriline huviobjekt. Finaalis juhtis algul inglane G. Coleman, Junk püsis tema kannul. Pärast 2000 m läbimist möödus neist rootslane J. Mikaelsson. Tempo kiirenes. Inglane ei suutnud liidritega enam sammu pidada. 4000 m läbisid Mikaelsson ja Junk 17.24,6-ga. Neil oli teiste ees ligi 200-meetrine edumaa. See kasvas iga ringiga. Järsku, üllatuseks kõigile, tegi käimisvõistluse vanemkohtunik määrustevastase käigu pärast Jungile hoiatuse. Kehtivate määruste järgi toob aga teine hoiatus endaga kaasa diskvalifitseerimise (nüüd diskvalifitseeritakse kolme erineva kohtuniku hoiatuse põhjal). Säärane ootamatu suhtumise muutumine Jungi stiili otsustas korrapealt võistluse saatuse. Junk pidi alandama tempot ja kontrollima rangelt oma liigutusi, et mitte anda kohtunikele alust diskvalifitseerimiseks. Kolm ringi enne lõppu alustas tormilist finišeerimist šveitslane Fritz Schwab. Seni oli ta käinud kuuendana ja iga ringi järel vaadanud käekella. Tõstnud tempot, jõudis šveitslane kolmandale kohale. Viimased kaks ringi püüdis Schwab 80-100 m eespool käivat Junki ja enam ei käinud, vaid peaaegu jooksis, kuid kohtunikud ei pööranud sellele tähelepanu. Samal ajal jälgisid nad lakkamatult hoopis Junki. Jäi viimane ring. Kas tõesti õnnestub pooljooksval Schwabil 40-meetrine vahe tasa teha, Junk kätte saada? 300 m enne finišit vehkis kohtunik Jungi suunas jälle punase lipuga. Tuli alluda - käia veel aeglasemalt. Samal ajal jõudis Schwab pooljoostes üsna Jungi kannule. Lõpusirgel oli nende vahe kõigest 1-2 meetrit, kuid mööda minna Jungist šveitslasel ei õnnestunud, kuna nüüd asus ka tema nende kohtunike vaateväljas, kes jälgisid Junki. Kuus meetrit enne finišit püüdis kohtunik Junki uuesti punase lipuga hoiatada. Seda ära kasutanud, läks Schwab Jungi kõrvale ja osutus finišis rinna võrra eespool olevaks." [8]
1956. a Melbourne. Taas võitis pronksmedali Bruno Junk, kuid 20 km distantsil (aeg 1:32.12,0). "Starti ilmus 21 atleeti. Kohe stardis asus kanadalase Oakley kannule B. Junk. Peatribüüni alumistes ridades istuvate eesti emigrantide ergutushüüded õhutasid Brunot tagant ja maratoniväravast väljudes oli ta juba esikohal. Käijad olid vaevalt staadioni seljataha jätnud, kui ilmus nähtavale nende kuri vaenlane - päike. Nagu Junk ise hiljem jutustas, olnud enesetunne hea ja ta otsustanud jätkata tugevas tempos. Oakleyd ei jätkunud enam kauaks. Ta sai hoiatuse ja võeti seejärel maha. Nüüd juhtis Junk. Ka tema käigustiil ei olnud kohtunikele meele järgi - talle tehti hoiatus. Kirudes endamisi käimissporti, kus alati oled kohtunike subjektiivse silma meelevallas, alandas Junk tempot. Ja nii laskiski ta mööda portsjoni mehi. Itaallane Dordoni, kes kuuma ilmaga harjunud, dikteeris tempot. Junk käis koos Leonid Spiriniga üheksanda-kümnendana. 10. kilomeetril tahtis Spirin, tundes end värskena, mõne koha võrra ettepoole nihkuda, kuid kogenum Junk hoidis teda tagasi. Aga samas tabas Junki piste ja ta laskis Spirinil minna. 15. kilomeetril juhtis võistlust Antanas Mikenas, Junk oli kuues. Siis sai meie mees pistest jagu ja hakkas positsiooni parandama. B. Junk küsis kõrvalseisvalt kohtunikult, kuidas stiil on. Too kostis vastu: "Very good." Ja Bruno lisas veelgi kiiust. Junk oli just möödunud Doležalist, kui peakohtuniku auto sõitis nende kõrvale, ees punane lipp. Südame alt lõi külmaks - neetud lugu, sai vist liialt kiirustatud. Oleks rumal lasta end nüüd diskvalifitseerida. Hetkeks oli tunne, et hingamine peatub - kellele näitab kohtunik? Doležalile. Kergendustundega püüdis Junk kinni Vickersi. Ees paistsid üsna lähedal rootslase valge särk ja helesinised püksid. Siis aga tundus Brunole, et rootslasi on kaks. See oli see põrgulik kuumus. Sel hetkel vist rippus Eesti NSV ainus olümpiamedal juuksekarva otsas. Finišini jäi veel 700 meetrit, kui kaks selga sulasid üheks ja Junk jõudis Ljunggrenile järele ning lõpetas kolmandana." [9]
Teised tähtsamad Bruno Jungi saavutused
B. Junk püstitas kaks maailmarekordit: 15 000 m-s - 1:08.08,0 8 (11.09.1951, Harkov) ja 20 000 m-s - 1:30.00,8 (27.05.1956, Tallinn; jäeti ametlikult kinnatamata, sest puudusid rahvusvahelise kategooria kohtunikud); ning ühe maailma tipptulemuse: 3000 m-s - 11.51,4 (4.04.1952, Sotši). Bruno Junk tõmbas NSV Liidu koondise dressi selga viiel korral, peale suurvõistluste 1952. a ja 1956. a OM-il ning 1958. a EMil veel 1953. a IV ülemaailmsel noorsoo- ja üliõpilasfestivalil (katkestas) ning NSV Liidu ja Ungari maavõistlusel (I koht). 1958. a EM-il Stockholmis oli Junk 20 km käimises sunnitud rajalt kõrvale astuma. B. Junk: "Stardieelne palavik oli suur. Uuriti kaasvõistlejaid, nende näoilmet, tehnikat ja püüti täpsustada, milleks on keegi suuteline. Lõpuks ometi anti start. Olles mitmel rahvusvahelisel võistlusel saanud tunda kohtunike erilist tähelepanu Nõukogude käijale, otsustasime Spiriniga alustada tagasihoidlikult. Nii lahkusimegi staadionilt viimaste hulgas.. Põhiosa 20 km käigust toimus staadioni lähistel asuval 2 km pikkusel ringil. Distants oli valitud raske, sest igal ringil oli ligi 800 m tõusu. Mulle see midagi ei teinud. Istus ju jalgades käesoleval aastal läbitud ligi 3000 km. Teistel näis minevat aga järjest raskemaks, tempo langes ja nii saimegi Spiriniga 8ndal kilomeetril juhtgrupi kätte. Sinna kuulusid rootslane L. Back, itaalane G. Dordoni, sakslane D. Lindener ja inglane S. Vickers. Veel ring ja endile üllatusena osutusime ainujuhtijaiks. Pikal tõususl olid jäänud teised märkamatult maha. Ja nüüd tuli see, mida kartsime. Spirin sai hoiatuse ja ring hiljem ka mina. See sundis kiirust alandama, mistõttu meist möödusid inglane ja sakslane. 16ndal kilomeetril oli järjestus selline: minust 50 m ees Vickers, 5 m ees Lindener, 600 m järel Spirin ja temast 100 m tagapool kaks rootslast. Ja siis! Läbitud oli ligi 17 km. Olin möödunud just väsinud sakslasest, inglasest lahutas vaid 20 meetrit. Pidasin parajasti omaette plaani mitte mööduda temast enne staadionile siirdumist, kui selja tagant kostis automürin ning inglasest peakohtunik koos rootslasega katkestasid mu mõtted kuldmedalist." [10] Bruno Junk võitis NSV Liidu meistrivõistlustelt 5 medalit (4 kulda ja hõbeda) ning püstitas 9 NSV Liidu rekordit.
Naiste käimine
Esimene võistlus naistele korraldati samuti 1894. aastal, kui Tartus käis üks proua veerand versta 1.57-ga. 1.09.1912 võitis Tartus toimunud naiste 600 m distantsil (osales neli naist) Jenny Jeenas ajaga 4.17,6. [2] Läks mööda üle 100 aasta, enne kui esimene Eesti naine võitis medali rahvusvahelistel tiitlivõistlustel. 2019. a Euroopa noorte olümpiafestivalil Bakuus saavutas neidude 5000 m distantsil ajaga 22.26,01 kuldmedali Sillamäelt pärit Jekaterina Mirotvortseva. 2022. a Eesti meistrivõistlustel sai ta 10 000 m distantsil jagu ka kõikidest meestest (aeg 46.48,99, meeste võitja aeg - 49.42,71).
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Erickson, Tim (22.05.2020) A Potted History of the Rules of Racewalking
- ↑ 2,0 2,1 Susi, Endel (2011). 117 aastat kiirkäimist Eestis. Pärnu. Lk 11-13. ISBN 9789949219230.
- ↑ "Краткая история развития спортивной ходьбы".
- ↑ Voolaid, Kalle (2012). Karl Luki päevaraamat. Wiies olympiada Stockholmis 1912. Tartu: Jutulind ja Eesti Spordimuuseum. Lk 12. ISBN 9789949910243.
- ↑ Kuningas, Tiit; Valdre, Jaak; Voolaid, Kalle (2007). V olümpiamängud Stockholm 1912. Tallinn: AS Inreko Press. Lk 121.
- ↑ Lääne, Tiit (2020). VII olümpiamängud. Antwerpen 1920. Tallinn: OÜ Stopper. Lk 106-108. ISBN 9789949019670.
- ↑ Lääne, Tiit (2022). X olümpiamängud. Los Angeles 1932. Tallinn: OÜ Stopper. Lk 103-104. ISBN 9789916955536.
- ↑ Valdre, Jaak (2014). Bruno Junk - komeet käimistaevas. Põltsamaa: Jaak Valdre. Lk 41-44. ISBN 9789949335237.
- ↑ Soosaar, Peet (1958). XVI olümpiamängud Melbourne'is 1956. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
- ↑ Valdre, Jaak (2014). Bruno Junk - komeet käimistaevas. Põltsamaa: Jaak Valdre. Lk 90-92. ISBN 9789949335237.