Jakob Munner

Jakob Munner VR II/3 (26. jaanuar 1895 Kuigatsi vald, Valgamaa – 7. märts 1936) oli Eesti sõjaväelane (kapten).

Munner sündis Kuigatsi vallas Valgamaal, õppis Puka õigeusu algkoolis ja Vaimulikus koolis Riia vaimuliku seminari juures.

1. juunil 1915 astus Vilno sõjakooli. Sama aasta 1. oktoobril lõpetas ta sõjakooli lühendatud kursuse ning määrati noore lipnikuna Kaasani sõjaväe ringkonda 248. jalaväe tagavarapataljoni. Sealt saadeti ta omal soovil juba 8. novembril Dünaburgi kindluse komandandi käsutusse, teenistusse määramiseks Läti kütipataljoni. 16. novembril jõudis kohale ja määrati 6. Tukumsi kütipataljoni.

1916. aasta 24. juulil viidi Munner üle äsja formeeritud 9. Volmari kütipataljoni, kus teenis nooremohvitserina ja roodu ülema kohusetäitjana kuni 4. juunini 1917, saades Püha Stanislavi III järgu, Püha Anna III järgu, Püha Stanislavi II järgu ja Püha Vladimiri IV järgu aumärkide osaliseks. Ühtlasi ülendati ta samas pataljonis 25. juulil 1916 nooremleitnandiks ja 15. oktoobril 1916 leitnandiks.

4. juunil 1917, osa võtnud paljudest lahingutest, lahkus Munner 8. Volmari Läti kütipolgust ning ilmus 19. juunil 1. Eesti jalaväepolku, kus määrati 8. roodu ülemaks. 6. augustil samal aastal ülendati alamkapteniks (staabikapteniks).

Saaremaa operatsiooni ajal 1917. aasta sügisel sattus ta 4. oktoobril koos 1. Eesti jalaväepolgu osadega Muhumaal sakslaste kätte vangi. Munner viibis Saksamaal vangis kuni kevadeni 1918, mil tuli tagasi Eestisse.

25. novembril 1918 astus ta teenistusse 1. jalaväepolku ja määrati seal 2. roodu ülemaks. 13. detsembril sõitis rindele 5. Rakvere jalaväepolku ning astus kohe sõjategevusse. 25. detsembril määrati Munner 5. Rakvere jalaväepolgu 8. roodu ülemaks. Sellele kohale jäi ta kuni 1. jaanuarini 1919, mil nimetati polgu erigrupi (kapten Kivilo grupi) juhiks ja tegi selle grupiga läbi üldise pealetungi Anija juurest Narva.

22. jaanuaril 1919 määrati Munner Narvas 5. Jalaväepolgu 3. roodu ülemaks ja 28. jaanuaril 1. roodu ülemaks. 18. veebruaril määrati ta 5. Jalaväepolgu II pataljoni ülemaks, 18. juulil 1919 aga 5. alaväepolgu ülema abiks. Olles 7. novembril 1919 ülendatud kapteniks, teenis sellel ametikohal kuni Vabadussõja lõpuni, täites vahepeal polgu ülema kohuseid.

1. jaanuaril 1921 viidi Munner üle ümberformeeritud 5. jalaväepolku, kus ta teenis kuni sõjaväeteenistusest vabanemiseni 20. märtsil 1921. Vabanemise järel oli lühikest aega Tartus politsei teenistuses ning siis 10. jaanuarist 1923 kuni 1. juunini 1924 Eesti Piirivalve teenistuses, Peipsi jaoskonna ülemana. Piirivalvest lahkudes töötas mitmesugustel aladel, kuni siirdus lõpuks Viru maavalitsuse teenistusse, kus teenis teemeistri ametikohal lõpuks juba raske kopsuhaigusega võideldes.

Isikliku vahvuse eest on kapten Munnerile antud II liigi 3. järgu Vabadusrist, tasuta maa normaaltalu suuruses ja rahaline autasu 750 krooni.

Jakob Munner on maetud Rakvere sõjaväe kalmistule.

Tunnustus

• 1920 – Vabadusristi II liigi 3. järk