Jean-Jacques Rousseau

Allikas: Vikipeedia
Jean-Jacques Rousseau

Jean-Jacques Rousseau [žan žak russ'oo] (ka: Jean Jacques Rousseau; 28. juuni 1712 Genf, Genfi Vabariik2. juuli 1778 Ermenonville, Prantsusmaa) oli prantsuse filosoof ja kirjanik.

Tema poliitiline filosoofia mõjutas tugevalt Prantsuse revolutsiooni, samuti Ameerika revolutsiooni ning uusaegse poliitilise, sotsioloogilise ja pedagoogilise mõtte arengut.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rousseau sündis Genfis, kus elas 16-aastaseks saamiseni. 30-aastaselt kolis Pariisi. Ema suri sünnitusel, isa jättis maha.

Pöördus katoliiklusesse, rikka šveitslanna soosik, kelle toetusel sai haridust ja õppis muusikat.

Proovis mitmesuguseid ameteid (maksuametnik, preester, muusik), kuid ükski ei sobinud. Oli Veneetsia saadiku sekretär Pariisis, kuid peagi tekkis tal tööandjaga konflikt.

Ühiskondlik heidik. Võõrandus Pariisi seltskonnast. Vagabund. Olemasoleva ühiskonna kriitik.

1742. aastal võttis Rousseau Diderot' soovitusel osa Dijoni Akadeemia traktaadikonkursist teemal "Kas teaduste ja kunstide areng on soodustanud kommete paranemist või allakäiku?". Ta pälvis esikoha traktaadiga, milles väitis, et teaduste ja kunstide areng on soodustanud ainult inimeste allakäiku.

Sai kuulsaks, kuid vastuoluline iseloom viis ta varsti tülli mitmete valgustusliikumise tegelastega, eeskätt Adam Smithi, Diderot ja Voltaire’iga. Rousseau'd süüdistati barbarismi edendamises ja igasuguse progressi vastasuses.

Pärast "Ühiskondliku lepingu" ilmumist 1762. aastal hakati teda taga kiusama nii Prantsusmaal kui ka sünnilinnas Genfis.

Rousseau iseloom, väärtushinnangud ja arusaamine elust olid valgustusaja mõtteviisiga vastuolus.

Reisis palju, püüdis leida varjupaika Preisimaal ja Inglismaal.

Inglismaal sai ta hästi läbi David Hume'iga, kuid elu lõpul kannatas Rousseau vaimuhaiguse käes ning kahtlustas, et Hume on korraldanud temavastase vandenõu.

Suri Pariisi lähistel 1778.

Aastal 1794, 16 aastat pärast surma viidi Rousseau põrm Pariisi Panthéoni.

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuulsaks sai Rousseau teosega "Arutlus teemal: Kas teaduste ja kunstide taassünd on aidanud kaasa kommete puhastamisele". Vastupidiselt tollal levinud arvamusele leidis Rousseau, et kultuuri edenemisega on kaasnenud kõlbluse langus. Temalt pärineb ka üleskutse: "Tagasi loodusesse!"

Oma tähtsaimaks teoseks pidas Rousseau romaani "Émile ehk Haridusest", mis kirjeldas inimese terviklikku kasvatamist kodanikuks. Romantismieelse ja romantistliku kirjanduse seisukohalt oli oluline ka tema sentimentaalne romaan "Julie ehk uus Héloïse".

Tänapäevasele autobiograafiatraditsioonile pani aluse Rousseau "Pihtimused". "Üksildase uitaja mõtisklused" paistis silma subjektiivsuse ja sisevaatluste poolest, mis on saanud omaseks hilisemale uusaegsele kirjandusele.

Poliitilises filosoofias on tähtis Rousseau teos "Ühiskondlikust lepingust ehk Riigiõiguse põhiprintsiibid". Rousseau poliitiline ideaal oli rahvavõim. Tema meelest pidi kõiki riigiasju arutama rahvakoosolekul, kuid see oli mõeldav vaid väikeste riikide puhul.

Rousseau andis olulise panuse ka muusikateooriasse.

Prantsuse revolutsiooni ajal oli Rousseau üks populaarsemaid filosoofe Jakobiinide Klubi liikmete seas.

Teosed eesti keeles[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]