Herbert Stillverk

Herbert Stillverk (ka Leopold Herbert Stillverk; 7. august 1912 Tallinn – 3. jaanuar 1983) oli eesti vaimulik ja tõlkija.

Herbert Stillverk sündis käsitöölise Jüri Stillverki ja Anna (snd Madisson) pere ainukese lapsena. Herbert ristiti 25. augustil 1912 Tallinna Jaani koguduse õpetaja Alexander Karl Woldemar Assmuthi poolt. Herbert õppis aastatel 1920–1923 Vesterbergi eraalgkoolis ja aastatel 1923–1931 Tallinna Prantsuse Lütseumis, mille lõpetas cum laude. Kooli pääses ta üle noatera, kuid viimase viie õppeaasta kestel oli ta kooli parim õpilane prantsuse keele ja kirjanduse alal. Koolist sai alguse tema romaani ja ladina orientatsioon ning kriitiline suhtumine germaani orientatsiooni. Ta õppis armastama Musset'd ja Hugo'd, Flaubert'i ja Rollandi, Maeterlincki ja Bergsoni, Valéry'd ja Meyersoni. Aastal 1931, samaaegselt lütseumi lõpetamisega, käis ta ka Tallinna Jaani koguduses leeris õpetaja Bruno Karl Johannes Hasselblati juures ning sai leeriõnnistuse 14. juunil.

Juba lütseumi lõpuklassides unistas ta usuteaduse õppimisest Tartu Ülikoolis, kuid perekonna majanduslik olukord ei võimaldanud kohe ülikooli astuda. Siis kogus ta tunniandmiste, juhuslike kaastöödega mitmetele ajalehtedele ja vanemate toel veidi raha ning aastal 1932 immatrikuleeriti ta Tartu Ülikooli usuteaduskonda. Ka ülikooli ajal halvas stuudiumi edukust majanduslik ebastabiilsus, ta püüdis lisa teenida tunniandmistega, lõpuks tõi positiivse pöörde Tallinna linna stipendium, mida ta sai 4 semestrit. Õppeainetest huvitasid teda enam Vana ja Uue Testamendi teoloogia, eksegees, dogmaatika, usupsühholoogia ja homileetika. Et mitte muutuda ühekülgseks, uuris ta suure huviga katoliiklaste usuteaduslikku kirjandust. Ülikooli ajal olid tema lemmikteoloogid Augustinus, Bonaventura, Aquino Thomas, Cornill ja Goguel. Lisaks tundis ta sügavat huvi ka sotsioloogia (nt. Durkheim), filosoofia, psühhoanalüüsi, astronoomia ja kirjandus- ning kunstiajaloo vastu. Aastal 1936 lõpetas ta ülikooli. Kuna ta oli pälvinud õppejõudude tähelepanu ja poolehoiu, pakuti talle võimalusi teaduslikuks tööks ülikooli juures: 1) professor Alexander von Bulmerincq ja Uku Masing soovitasid talle Vana Testamendi teaduse ja semi keelte alal piibliarheoloogiat, 2) professor Olaf Sild soovitas Lääne-Euroopa kirikulugu ja 3) professor Eduard Tennmann Egiptuse usundit. Ta ei saanud neid soovitusi aga majanduslikel põhjustel järgida ja ta otsustas alustada tööd kirikuõpetajana. 5. märtsil 1937 läks teenima sundaega sõjaväkke,sealt vabanenuna asus ta märtsis 1938 prooviaastale Tallinna Jaani koguduse I pihtkonna õpetaja Bruno Hasselblatti juurde, kuhu jäi neljaks kuuks. Herbert Stillverk ordineeriti 22. oktoobril 1939 Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus õpetajaks.

Pärast ordineerimist määrati ta Tallinna praostkonna vikaarõpetajaks. Kuid juba samal aastal määrati EELK Noorsootöö Keskuse sekretäriks, kuhu ta jäi kuni keskuse sulgemiseni 1940. aastal (EELK Noorsootöö toimkonna liige oli ta ka aastal 1942). 9. oktoobril 1942 määrati ta Tallinna Püha Vaimu koguduse õpetaja Theodor Tallmeistri isiklikuks adjunktiks.

Sügisel 1944 lahkus sakslaste poolt okupeeritud Eestist Saksamaa kaudu Viini, kus elas aastatel 1944–1945. Viinist viis tee edasi Inglismaale. 1948. aasta mais repatrieerus ta vabatahtlikult Eestisse. Ta oli ainus 67-st välismaale põgenenud (1947 aasta seisuga) välismaale põgenenud vaimulikust, kes Eestisse vabatahtlikult tagasi tuli (1948. aasta alguses anti Soomes Nõukogude Liidule välja usuteaduse üliõpilane Paul Saar). Alguses asus ta tööle maalriõpilasena. 3. juulil 1948 kirjutas ta ajalehes Rahva Hääl artikli, kus ta kirjeldas Inglismaa töötava rahva elu süngetes värvides. 1. detsembril 1948 kinnitas konsistoorium Stillverki Kose Püha Nikolause koguduse õpetajaks. Nõukogude Liidu Rahvakomissaride Nõukogu juurde loodud Usukultusasjade Nõukogu volinik Johannes Kivi kirjutas 21. jaanuaril 1949 aruandes Usukultusasjade Nõukogule: Nõukogule on arusaamatu, miks volinik nii rahulikult suhtus sellesse, et Herbert Stillverk ei saanud ametisse …. Poliitiliselt oleks õige, kui volinik mitteametlikult oleks aidanud Stillverki tema meeleolu arvestades ühiskondlikult kasulikule tööle väljaspool kirikut, et seda aga õigeaegselt ei tehtud, tuleks lasta määrata Pähnal ta pastoriks. 1. detsembril 1948 määrati ta EELK Konsistooriumi poolt Kose Püha Nikolause koguduse õpetaja kohusetäitjaks, sellele kohale jäi ta 1. jaanuarini 1951. Lisaks hooldas ta 1949 juuli algusest sama aasta detsembri alguseni Juuru Mihkli kogudust.