Vello Vare
 |
Selles artiklis puuduvad viited. Palun aita artiklit täiendada, lisades sobivaid viiteid. |
Vello Vare (enne eestistamist Arseni Ušatski; 4. aprill 1923 Järvamaa, Käru vald – 19. oktoober 2007) oli Nõukogude Liidu sõjaväelane.
Ta on pärit Pärniku külast (praegu Kädva).[1]
Aastal 1941 liitus ta vabatahtlikult Punaarmeega. 1941. aasta suvel osales ta Kautla metsades 15. Järvamaa hävituspataljoni koosseisus sõjakuritegudes tsiviilelanikkonna vastu.
Aastal 1950 lõpetas ta Moskvas M. V. Frunze nim. Sõjaväeakadeemia. Ta jäi akadeemia juurde tööle, töötades õppejõu, vanemteaduri ja õpperühma juhina. 1970. aastal sai ta sõjateaduste doktori kraadi.
Aastatel 1976–1988 oli ta Eesti NSV tsiviilkaitsestaabi ülem. 1977. aastal ülendati ta kindralmajoriks.
Alates 1988. aastast töötas ta Ajalooinstituudi teadurina.
Aastatel 1989–1991 oli ta Nõukogude Liidu rahvasaadik ning 1991–1999 Eesti Vabariigi välisministeeriumi nõunik.
Ta kuulus 15. juunist 17. septembrini 1993. aastani kaitsejõudude tegevohvitseride atestatsioonikomisjoni.[2]
Ta on koostanud ja toimetanud eesti sõjandusterminoloogia sõnastikke.
Sisukord |
Isiklikku [muuda]
Raivo Vare on tema poeg.
Publikatsioone [muuda]
- (koostaja ja toimetaja): Heino Ernits, Enn Veskimägi. Vene-eesti sõjanduse sõnaraamat, Tallinn: Valgus 1986.
- (toimetaja koos Enn Veskimäe ja Mari Hiiemäega): Yrjö Honkanen, Raimo Raag, Ülo Treikelder, Enn Veskimägi. Väike eesti-inglise-prantsuse-rootsi-saksa-soome-vene sõjanduse sõnastik, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus 2001.
- Jälgi tallatud radadelt: ühe elu kroonika, Tallinn 2003 (2 köidet), ISBN 9985789881 , ISBN 9985789946
- Sõjamehe elu talletus arvukatesse päevikutesse. – Järva Teataja, 22. oktoober 2005 (intervjuu Kaarel Aluojale)
Kirjandus [muuda]
- Ühises rivis ühise vaenlase vastu, Tallinn, Eesti Raamat 1969.
- Virkko Lepassalu. Valusalt valge.
