Karl Rebane

Allikas: Vikipeedia

Karl Rebane (11. aprill 1926 Pärnu4. november 2007) oli eesti füüsik.[1]

Ta õppis 19471949 TPI-s, lõpetas Leningradi Ülikooli 1952. Oli 19731990 ENSV Teaduste Akadeemia president.[2]

Haridus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õpilane Pärnus 1933-1941 ja Eesti mittetäielikus keskkoolis Verhne-Uralskis 1942-1943. Tallinna Polütehnilise Instituudi ettevalmistusosakonna õpilane ja elektrotehnika üliõpilane (1946-1949), Leningradi Ülikooli füüsikateaduskonna üliõpilane ja aspirant (1949-1953)

Teaduskraadi info[muuda | redigeeri lähteteksti]

Füüsika-matemaatika kandidaat, 1955, Leningradi RÜ. Doktorikraad, 1964, Metod momentov i kolebatelnaja struktura spektrov primesnyh kristallov, Valgevene TA Füüsika Instituut, Minsk

Töökoht ja amet[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põllutööline kolhoosis Verhneuralski rajoon, Tšeljabinski obl. 1941-1942, sõdur Eesti Korpuses (1943-1946), haavatud lahingus nov. 1944.

Tartu Ülikoolis: teoreetilise füüsika vanemõpetaja ja dotsent 1955-1958; eksperimentaalfüüsika kateedri organiseerija ja juhataja 1958-1960; teoreetilise füüsika ja tahke keha füüsika lektor 1961-1968; laseroptika ühiskateedri FI-ga organiseerija ja juhataja 1976-1993 (viimased kaks ametit ühiskondliku töö korras); TÜ emeriitprofessor alates 1994. 2005 - 2007 Tartu Ülikool, Loodus- ja tehnoloogiateaduskond, Tartu Ülikooli Füüsika Instituut; erakorraline vanemteadur

Eesti Teaduste Akadeemias: Füüsika ja Astronoomia Instituudi vanemteadur ja teadusala asedirektor 1956-1964; Füüsika-matemaatika ja tehnikateaduste osakonna akadeemiksekretär 1964-1968; asepresident 1968-1973, president 1973-1990; ETA Füüsika Instituudi (FI) loomise organiseerija, direktor 1973-1976 (ühisk. töö korras); FI laborijuhataja ja peateadur 1990-1992. Kosmoseuuringute Keskuse ja Eesti Biokeskuse peateadur 1993-1996; vabakutseline teadustöötaja (Eesti TA uurimistoetuste saaja, grantide hoidja) alates 1996.

Teadusorganisatsiooniline ja -administratiivne tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti TA-s ja TÜ-s: TÜ eksperimentaalfüüsika kateedri organiseerija ja juhataja 1958-1960, laseroptika FI ja TÜ ühiskateedri organiseerija ja juhataja 1976-1993; Füüsika ja Astronoomia Instituudi teadusala asedirektor 1956-1964, Füüsika-matemaatika ja tehnikateaduste osakonna akadeemiksekretär 1964-1968, Eesti TA asepresident 1968-1973, president 1973-1990; alates aastast 1959 valmistasin ette Füüsika Instituudi (FI) loomist ja 1973-1976 olin selle esimene direktor; FI laborijuhataja 1990-1992. Rahvusvahelisel tasemel: NSVL TA Ühendatud Optikanõukogu esimees 1979-1991 (ühendas Spektroskoopia (1), Luminestsentsi (2), Laserite ja Mittelineaarse Optika (3) ja Holograafia (4); Euroopa Füüsikaühingu nõukogu ia täitevkomitee liige (1976-1985); Rahvusvahelise Optikanõukogu liige ja asepresident (1989-1992); Rahvusvahelise Teaduskultuuri Keskuse - Maailmalaboratooriumi Eesti haru direktor. Mitmete rahvusvaheliselt tunnustatud füüsikaajakirja toimetuskollegiumi liige.

Teaduspreemiad ja -tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

2001, Karl Rebane; Eesti Vabariigi teaduspreemia elutöö eest

2000, Karl Rebane; Cariplo preemia uurimistööks Itaalias

1996, Karl Rebane; EV teaduspreemia täppisteadustes (kollektiivis) (ühe moleculi spektroskoopia

1993, Karl Rebane; Alexander v. Humboldti preemia uurimistööks Saksamaal

1981, Karl Rebane; NSVL TA P.N.Lebedevi nim. kuldmedal saavutuste eest füüsikas

1965, Karl Rebane; ENSV riiklik preemia (kollektiivis) (lisansispektri võnkestruktuur, foononvabad jooned)

Teadustöö põhisuunad[muuda | redigeeri lähteteksti]

4. Loodusteadused ja tehnika, 4.10. Füüsika(Tahkise spektroskoopia ja optika; entroopia probleemid keskkonnahoius ja ühiskonnas)

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]
Pere[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tema abikaasa oli Ljubov Rebane, lapsed Inna Rebane ja Aleksander Rebane, vennad Jaan Rebane, Toomas Rebane ja Jüri Rebane.

=

Viited=[muuda | redigeeri lähteteksti]
  1. Eesti entsüklopeedia. 14. köide: Eesti elulood. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 417–418.
  2. Tartu Ülikooli Füüsika Instituudi ajalugu (24.11.2012)